Olles ise sellise rahva liige, keda ajaloo jooksul on palju rõhutud ja kel on tulnud vabaduse eest sõdida, ei ole ma suutnud ometi kuidagi samastuda palestiina „vabadusvõitlejatega", kirjutab Tõnu Kalvet.
Käisin tänavu 7. oktoobril riigikogus ühel konverentsil. Selle pealkiri oli „Aasta terrorirünnakust Iisraelile", sest mälestati täpselt aasta varem Iisraelis palestiinlaste korraldatud veresauna ohvreid. Konverentsi eestvedajaiks olid riigikogulane Riina Solman ning Eesti üks paremaid Iisraeli-asjatundjaid Peeter Võsu (mõlemad pealekauba mu erakonnakaaslased).
Sain mainitud konverentsil taas targemaks. Selle eest korraldajatele suur tänu! Elukestev õpe on minu jaoks kõike muud kui sõnakõlks. Pealegi aitab hoida aju heas vormis.
Kumba osapoolt eelistada?
Ütlen kohe: mind juudilembuses süüdistada oleks häbematu vale. Tean ju hästi, mida nn. valitud rahva liikmed on teinud nii lähemas kui kaugemas ajaloos. Aga: olles nii maletajana, ajakirjanikuna kui üldse uurija-mõttelaadiga inimesena harjunud hindama olukorda alati erapooletult, jõudsin peagi kahele järeldusele: 1) juutide tegevust juudiriigis ja väljaspool seda tuleb vaadelda eraldi; 2) igatahes Palestiina-küsimuses on Iisraelile küll ülekohut tehtud. Sest kui üks osapool nõuab teiselt kõike, kuid ise keeldub tunnistamast tolle õigust olemasolule, siis on juba läbirääkimisigi pidada võimatu, kokkuleppimisest juba rääkimata.
Konverentsil loetleti poolt- ja vastuargumente. Nagu tsiviliseeritud rahvaste puhul ongi kombeks. Nagu öeldud, sain konverentsil räägitavat kuulates palju targemaks. Samas saatis mind pidevalt tunne, et vastaspoole puhul oleks igasugune põhjendamiskatse täiesti viljatu ettevõtmine, kuna otsus – surmaotsus! – on juudiriigile ja selle elanikele langetatud juba enne igasugust arutelu.
Olles ise sellise rahva liige, keda ajaloo jooksul on palju rõhutud ja kel on tulnud vabaduse eest sõdida, ei ole ma suutnud ometi kuidagi samastuda palestiina „vabadusvõitlejatega". Sest eesti kultuuriruumi arusaama kohaselt sõditakse ikkagi ju võõrvõimu esindajatega – sõjaväelastega, korravalvuritega, äärmisel juhul ka poliitikute ja (tipp)ametnikega. Mitte aga täiesti kaitsetute ja asjassepuutumatutega. Ja eesmärk on ju võita (nii iga lahing kui viimaks ka sõda), mitte aga sandistada ega mõrvata süütuid, sealhulgas ka omasid (et valelikult näidata neid vastaspoole tegevuse ohvritena).
Iseasi on muidugi see, kas neil kangetel „vabadusvõitlejatel" üldse on mingi moraalnegi õigus väita: „Meie oleme selle maa põlisasukad, õig(usjärgs)ed peremehed!"
Lahendusest ja rahvusriigist
Mulle on päevselge, et pärast 7. oktoobril 2023 Iisraelis toimunut on igasugune lahendus stiilis „kaks riiki ühe riigi piires" seal välistatud. Vähemalt lähema paari põlvkonna ajal küll. Tõenäoliselt ainus teostatav lahendus oleks rajada Palestiina riik väljaspoole Iisraeli, kuna ajalooline Palestiina on tunduvalt suurem kui ainult see ala, mis jääb Iisraeli piiresse.
Konverentsi korraldajad väärivad tänu ka selle eest, et säilitasid mõõdutunde ega keeranud vinti üle. Seda erinevalt ülipüüdlikust Berliini linnavõimust, kes samal päeval muutis Brandenburgi värava mingiks Iisraeli-reklaamtulbaks.
Eesti on rahvusriik. Seda on ka Iisrael. Erinevus on vaid selles, et juudiriik eelistab ka tegudes alati omasid, kaitseb oma huve, samas kui Eesti „juhid" püüavad pahatihti meeldida oma „välismaistele sõpradele", eesti asja ajavad aga üksnes siis, kui aega üle jääb. Eestil on niisiis viimane aeg selles(ki) valdkonnas Iisraelist eeskuju võtta. Sest eluterve isekus polegi tegelikult isekus, vaid on hoopis ellujäämise pant.