Eesti peavoolumeediast midagi Ungari kohta kuuldes või lugedes tuleb alati küsida: „Aga tegelikult?" Tõnu Kalvet toob alljärgnevalt mõne näite „aga tegelikult?"-lähenemise põhjendatuse kohta.
Kas Ungari käsi käib praeguse juhtkonna juhtimisel hästi või halvasti?
See on küsimus, millele antav vastus oleneb sellest, mis või kes on vastuse allikas. Sest kui allikaks on Eesti või „me lääne sõprade" peavooluajakirjandus, siis on Ungari olukorda kujutav pilt ühene: riiki juhitakse halvasti, rahvast rõhutakse, majandusseis üha halveneb, riik ise on aga sattunud oma juhtkonna käitumise tõttu nii suurde eraldatusse, et tal Euroopa Liidus enam sõpru polegi. Ainsad Ungari sõbrad on – selle kujutelma kohaselt – Venemaa ja Hiina, kes mõlemad tahavad lääne tsivilisatsioonile, eriti aga selle põhitunnuseks olevatele „euroopalikele väärtustele", ainult halba.
Kes sellist kujutluspilti Ungarist usub? Eks ikka elanikkonna lihtsameelsem, heausklikum osa. Enamasti polegi tegu Ungarit või ungarlasi kogu hingest vihkajatega. Pigem tavaliste tööinimestega, kes rabavad päev otsa tööd teha, koju jõudes on aga nii väsinud, et jaksavad vaadata-kuulata vaid peavooluajakirjanduse tavapäraseid uudistesaateid. Ja kui seal pidevalt korrutatakse – pealtnäha vägagi lugupeetud ja asjatundlike suunamudijate suu läbi –, kui halb elu on Ungaris ja üha halveneb, siis arvukate korduste koosmõjul see arusaam pealiskaudsele vaatajale-kuulajale pähe tambitaksegi ja seal viimaks kinnistub.
Seevastu kui allikaid on rohkem ja mitmekesisemaid, siis avaneb Ungarist hoopis teine pilt. Ülalkirjeldatule täiesti vastandlik. See eeldab aga igalt teadmishimuliselt korralikku eeltööd, oskuslikku ringikäimist allikatega.
Elu näitab, et selline teabehankimisviis on jõukohane üksnes teatud osale ühiskonnast – sellele, kes ei lepi teabekildudega, mille on tema eest mälunud ühtlaseks, kergestiseeditavaks uudistekördiks „abivalmis" peavooluajakirjandus nii, et infotarbijal jääb üle see „toidupala" vaid alla neelata.
Ent Eesti oludes on veel üks, kaunis isevärki teabehankimisviis Ungari kohta. Nimelt lääneriikide peavooluajakirjanduses avaldatud uudised, mis kujutavad Ungari tegelikku olukorda. Sest seal ilmub selliseid uudiseid iga päevaga aina enam, sealhulgas vägagi tuntud ja tõsiseltvõetavates teabekanalites; lihtsalt Eesti peavooluajakirjanduse jaoks need uudised „ei ületa uudisekünnist", kuna lõhuvad Ungarist loodud kuvandit.
Sestap tasub Eesti peavoolumeediast midagi Ungari kohta kuuldes/lugedes alati küsida: „Aga tegelikult?!" Toongi alljärgnevalt mõne näite „aga tegelikult?!"-lähenemise põhjendatuse kohta.
Tegelik pilt: hoogne majandusareng
Üle-euroopaline internetiväljaanne „Euractiv" avaldas 23. septembril 2024 ülevaate Ungari majandusest. Juba alguses öeldakse seal selge sõnaga, et – erinevalt paljude teiste Euroopa Liidu liikmesriikide majandusest – on Ungari majandus arenenud hoogsalt. Ülevaade tõdeb, et ajavahemikul 2010. aastast 2022. aastani kasvas Ungari kodaniku keskmine sissetulek pidevalt: 2010. aasta 66-lt protsendilt 2022. aasta 76 protsendini EL-i keskmise kodaniku sissetulekuga võrreldes.
Ungari hoogsa ja pideva majandusarengu olulisemate põhjustena nimetatakse ses ülevaates oskust tuua riiki tootjaid (eriti just autotootjaid), üldse välismaiseid rahapaigutusi. Eraldi mainitakse selles loetelus elektrisõidukitootjaid ning akutootjaid.
Vaadeldav ajavahemik on kõnekas sel põhjusel, et just 2010. aastast on riigis võimul rahvuskonservatiivne valitsus Viktor Orbáni juhtimisel. Orbáni vastased nii kodu- kui välismaal on tollest ajast peale nimetanud ta valitsuse majanduspoliitikat üheaegselt asjatundmatuks ja hukatuslikuks, nüüd näitab aga Orbáni vastaste hääletoruks peetavas portaalis „Euractiv" avaldatu, et tegelikkus on olnud kogu aeg ikkagi hoopis teine. Üldpilti ei riku põrmugi asjaolu, et kõnealuses ülevaates heidetakse Ungarile ette ta eri osade eri arengutaset. Kas leidub EL-is ainsatki sellist liikmesriiki, kelle kõik piirkonnad oleks arenenud ühevõrra hästi?
Tegelik pilt: toetajad ka EL-i juhtkonnas
Ungarit on süüdistatud enese nurkamängimises. On igati püütud luua muljet, et ta on EL-i liikmesriikidest ainus, kes „lõhub EL-i ühtsust", ning et tal pole Euroopa Komisjonis toetajaid. Just äsja leidis aga uuesti kinnitust tõsiasi, et olukord on hoopis teistsugune.
24. septembri hommikul avaldas Ungari nimekas internetiväljaanne „Mandiner" uudise pealkirjaga „Välja imbus erakordne uudis: von der Leyeni lähimad liitlased toetavad Ungarit". Seal räägib Ungari kultuuri- ja innovatsiooniminister Balázs Hankó mõjukate lääne poliitikute ja firmajuhtide kahepalgelisest käitumisest Ungari suhtes: avalikult arvustatakse Ungarit karmilt, silmast silma kohtudes aga tunnistatakse, et tegelikult hoopis pooldatakse Ungari seisukohti, sealhulgas ka suhtumises Ukraina ja Venemaa vahelisse sõtta, kuid kardetakse seda öelda avalikult.
„Võiksin tuua ka konkreetseid näiteid. Kuulsin sellist juttu ka neljapäeval (19. septembril. – T.K.), kui pidasin Brüsselis läbirääkimisi kahe eurovolinikuga," ütles Hankó, keeldudes mõlema eurovoliniku nime siiski avaldamast. „Mandineri" toimetus sai need isikud aga teada ruttu, kuna Hankó asjaomases „Facebooki"-postituses olid nimed kenasti kirjas. Kõnealusteks eurovolinikeks olid vastavalt Nicolas Schmit ja Iliana Ivanova.
Tegelik pilt: pea tuhandekordne vahe elamisloa-kriitikute kasuks
Ungarit on süüdistatud selles, et ta väljastab Venemaa ja Valgevene kodanikele nii palju elamislube, et see ohustavat juba Schengeni viisaruumi julgeolekut. Süüdistajad on aga jätnud targu nimetamata võrdlusarvud. Sest need räägiks hoopis vastupidist keelt. Just need tõigi aga hiljuti välja Ungari välisminister Péter Szijjártó.
„Arvan, et selles vaidluses mängivad tähtsat rolli arvud, sestap uurisimegi välja, milline on ses küsimuses Euroopa seis," ütles Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni üldkogule sõitnud Szijjártó 23. septembril New Yorgis. Sellest kirjutas sama päeva õhtul ka Slovakkia ungarikeelne internetiväljaanne „Hírek".
„Mineval aastal väljastasid Euroopa Liidu liikmesriigid näiteks Valgevene kodanikele üle 280 000 elamisloa. /–/ Sellest Ungari osa oli 270. Mitte 270 000, vaid 270. Poolakad väljastasid 255 000, isegi meid pidevalt materdavad leedukad väljastasid umbkaudu 16 000," loetles Szijjártó.
„Sama lugu oli ka Venemaa kodanike puhul," jätkas Ungari välisminister. „Mullu väljastasid Euroopa Liidu liikmesriigid Venemaa kodanikele 115 000 elamisluba, sellest Saksamaa 21 000, Hispaania aga 20 000. Samal ajal aga rünnatakse meid, et me ohustavat Schengeni viisaruumi julgeolekut," meenutas Szijjártó.
Tõin siinkohal kõigest kolm näidet selle kohta, miks tasub alati uurida „aga tegelikult?!". Neid näiteid saanuksin aga tuua veel hulganisti. Kuid selge pildi saamiseks piisab kolmestki. Kolm on ju kohtuseadus.
Lõpetuseks veel üks soovitus: kui näed jälle Ungarit kuskil sopaga üle valatavat, siis lisaks küsimusele „aga tegelikult?!" esita veel üks küsimus: „Kellele on see kasulik?"