"Transseksuaalsuse" ideoloogia jõuline pealetung USA avalikus elus annab tunnistust sellest, et soovmõtlemist püütakse panna valitsema terve mõistuse ja tõe üle, kirjutab publitsist Dale O'Leary.
Ameerika Ühendriigid on neil päevil haaratud "tualetisõdadesse", ent nn transseksuaalsete isikute lubamine vastassoo tualettidesse ja riietusruumidesse on ainult vahend suurema eesmärgi saavutamiseks.
Tõelist eesmärki võib aimata Ameerika kodanikuõiguste eest seisva ühingu ACLU (American Civil Liberties Union) pressiteatest, milles toetatakse USA Haridusameti nõuet Palatine'i keskkoolile Illinoisi osariigis (nõuet, mis laieneb kõigile föderaalrahastusega koolidele) võimaldada poisil, kes soovib, et teda võetaks tüdrukuna, piiranguteta kasutada tüdrukute riietusruumi.
Sooidentiteedi lahutamine soost paneb fantaasia reaalsuse üle võimutsema
"Transseksuaalid" ja nende toetajad väidavad, et sugu (sex) on midagi, mis inimesele sündides määratakse, ent nende sooidentiteet (gender; kellena inimene end tunneb) võib, kuid ei pruugi sellega kattuda. Eesmärk on sundida üldsust aktsepteerima sooidentiteeti kui midagi bioloogilise soo tegelikkuse ülest ning tagada, et mehi, kes väidavad end olevat naised, koheldakski nagu naisi.
ACLU süüdistas Palatine'i kooli nende "kliendi tüdrukuidentiteedi" ründamises, mida kool tõepoolest tegi, kuivõrd tegu ei ole tüdruku, vaid poisiga. ACLU väitel "tahab tüdruk, et teda aktsepteeritaks sellena, kes ta on". Probleem on aga selles, et tegelikult ongi tegu poisiga, kes tahab, et teda aktsepteeritaks sellena, kes ta pole. ACLU klient väidab, et asjaolu, et tal ei lubata tüdrukutega koos riietuda, häbimärgistab teda, "tekitades talle tunde, nagu ta poleks normaalne inimene". Lihtne vastus on aga, et olukord, kus meessoost isik tahab, et teda aktsepteeritaks naisena, ei olegi normaalne.
Tänu telekuulsus Bruce Jennerile (kümnevõistlejast olümpiavõitja, kes alates möödunud aasta kevadest esineb Caitlyni-nimelise naisena) ning tualettruumide ümber tekkinud kärale on sooidentiteedi teema sattunud kõrgendatud tähelepanu alla ning inimesed imestavad, kuidas me küll jõudsime olukorda, kus on hakatud erakordselt jõuliselt nõudma, et poisid, kes arvavad, et nad on tüdrukud, peavad saama kasutada tüdrukute riietusruumi. Mis juhtus kaine mõistusega?
Õnnetuseks on paljud inimesed seni arvanud, et sooidentiteet on lihtsalt bioloogilise soo sünonüüm ning ühe võib probleemideta teisega asendada. Vasakäärmuslike aktivistide jaoks ei ole need mõisted aga samatähenduslikud. Sugu on bioloogiliselt määratud, sooidentiteet aga indiviidi suvast lähtuv sotsiaalne konstruktsioon, mis ei pea bioloogilise sooga kattuma. On kaks sugu – mees- ja naissugu –, ent piiramatu arv sooidentiteete. Identiteedi reaalsusest lahutamisele järgneb aga kaos ja võimule pääseb fantaasia.
Ideoloogilise konformismi nimel sunnitakse inimesi valetama
Obama valitsus on võtnud nõuks sundida kõiki vastu tulema "transseksuaalsete" aktivistide nõudmistele. Tüdrukutel tuleb teeselda, et neis ei tekita ebamugavust, kui poiss, kes tahab olla tüdruk, kasutab nende riietusruumi, sest kui tüdrukud kurdaks või väljendaks pahameelt, siis mõistetaks nad süüdi "transfoobses diskrimineerimises".
Kõigil tuleb aktsepteerida inimeste soovi olla teise sugupoole esindaja ja uskumust, et soovahetus on võimalik, tavapärase mitmekesisusena ja mitte hälbiva mõtlemise sümptomina, mida see tegelikult on. Isegi kui inimene ei usu, et sugu on võimalik vahetada, peab ta teesklema, et seda siiski tehakse ning nimetama ilmselgelt meessoost isikut naiseks. Ingliskeelne meedia on sellele nõudmisele vastu tulnud, kasutades naissoost asesõna she kirjutades ja rääkides Bruce Jennerist, kes hoolimata jumestusest, operatsioonidest, riietusest ja tipp-piltnikest on siiski mees.
"Transseksuaalid" osundavad psühholoogilistele kannatustele, mida neil tuleb taluda seetõttu, et inimesed neid ei aktsepteeri. Ja need kannatused on reaalsed, sest kõnealused inimesed eitavad täielikult tegelikkust. Sellises eituses on raske püsida, sest inimene peab lakkamatult tõrjuma tõde. "Transseksuaalid" rõõmustavad, kui neid pealtnäha peetakse vastassoo esindajateks. Samas on valus kuulda, et ükskõik, kui väga sa vastassugu ei meenuta, ei ole sa siiski ega saa ka kunagi olema vastassoo esindaja.
Valitsusel pole õigust sundida inimest tunnistama valet või vaikima, seistes silmitsi kurjusega. Inimestel on õigus mõtte-, veendumuste- ja sõnavabadusele, mis sisaldab õigust rääkida tõtt, isegi, kui tõde haavab teise inimese tundeid. Niinimetatud vihakõne kriminaliseerivad seadused on vastuvõetamatud, kuna need võimaldavad ühel võimukal inimgrupil teiste gruppide esindajate elementaarsete inimõiguste kasutamise seadusevastaseks kuulutada.
Võitlus sõnade tegeliku tähenduse pärast on kriitilise tähtsusega
Mõned inimesed võivad väita, et küsimus on lihtsalt sõnades, aga nagu G. K. Chesterton ütles, on sõnad "ainus asi, mille pärast on mõtet võidelda". Keele hooletu kasutamine on selle segaduse tekitanud ning esimene samm olukorra lahendamise poole peab seisnema täielikus keeldumises sõna "sooidentiteet" (kellegi fantaasiast kantud enesemääratlus) kasutamisest sõna "sugu" (inimeste faktiline reaalsus) aseainena.
Rünnaku alla sattunud kool püüdis leida lahendust poisi jaoks, kes tahtis olla tüdruk. See oli viga. Selle asemel oleksid nad pidanud ütlema poisi vanematele, et nende poeg on poiss ning peab kasutama poistele mõeldud tualett- ja riietusruume. Kui see pole võimalik, vajab poiss nõustamist. Poolele teele vastutulek ei tööta, sest nagu näha, nõuab haridusamet täielikku alistumist. Sugudevahelise erinevuse kaitsjad peaks sellest veast õppima. Tõega ei saa minna kompromissile. Teisi õpilasi ei tohiks sundida heaks kiitma valet, mille kohaselt sooidentiteet on tähtsam kui bioloogiline sugu lihtsalt selleks, et vältida probleemidega poisi tunnete riivamist.
LGBTQ aktivistid ja nende ACLU juristid ei ole sallivad liberaalid, kes austavad teiste inimeste õigusi. Poliitkorrektsus, mida nad jõuga kehtestada üritavad, on totalitaarse marksismi mõjudega ideoloogia ilming. Theodore Dalrymple, totalitaarsete ühiskondade ekspert, selgitab, kuidas aktivistid võidutsevad:
"Uurides kommunistlikke ühiskondi jõudsin ma järeldusele, et kommunistliku propaganda eesmärk polnud veenda või informeerida, vaid alandada, ning seega mida vähem öeldu vastas tegelikkusele, seda parem. Kui inimesi sunnitakse vaikides kuulama kõige ilmselgemaid valesid või – hullem veel – neid valesid kordama ja seeläbi neis osalema, kaotavad nad eneseväärikuse ja moraalse kindluse jäägitult. Nõustuda ilmselgete valedega tähendab teha koostööd kurjusega, muutuda mingil määral ise kurjuse kehastuseks. See õõnestab, isegi hävitab inimese identiteedi ja suutlikkuse üldse millelegi vastu astuda."
Tüdrukud, kes peavad lubama poisse oma privaatruumidesse, on sattunud just sellise alandamise sihtmärgiks. Küsimus on palju enamas kui tualettruumides.
Allikas: Mercatornet.com