Varro Vooglaid avab USA-s üha ägeneva "transsoolisuse" ideoloogia pealetungi tagamaid ning selgitab, et tegu on rünnakuga terve mõistuse, tõe ja inimloomuse vastu, mis on osaks ideoloogilise diktatuuri kehtestamise püüdlusest.
Viimasel ajal võtab USA-s üha laiemalt maad skandaal, mida võiks nimetada tualetisõdadeks. Selle keskmes on kultuurirevolutsionääride agressiivne nõudmine, et "transsoolistele" inimestele (ehk inimestele, kes identifitseerivad end vastassoolisena) peab olema tagatud ligipääs vastassoole mõeldud tualett-, riietus- ja duširuumidesse.
Pealtnäha tundub olevat tegemist teemaga, mis ei vääri lähemat tähelepanu. Ilmselgelt ei saakski küsimus ligilähedaseltki erilist kajastust, kui kaalul poleks märksa enam kui see, kes ja kus võib oma põit tühjendada või duši all käia.
Tegemist on juba aastakümneid lääne kultuuriruumis peetud kultuurisõja uue etapiga, osaga kultuurilisest revolutsioonist ehk püüdlusest ühiskonna maailmavaatelisi aluseid ümber kujundada, ning just selles kontekstis väärib probleem teravdatud tähelepanu. Sellepärast püüan alljärgnevalt välja tuua, milles seisnevad nn tualetisõdade tagamaad ning mis on nende kontekstis tegelikult kaalul.
"Transoolisuse" ideoloogia jõuline esiletõus
Praeguseks suureks skandaaliks puhkenud sündmused käivitusid käesoleva aasta 23. märtsil, mil Põhja-Carolina osariigi seadusandja võttis erakorralisel istungil vastu seaduse nimega House Bill 2, mille kohaselt tohivad inimesed kasutada üksnes neid tualett-, riietus- ja duširuume, mis on nähtud ette nende (bioloogilisest) soost inimestele. Ehk teisisõnu kirjutati seadusesse elementaarsena näiv põhimõte, et mehed tohivad käia üksnes meestele, naised üksnes naistele mõeldud privaatruumides.
Vabariiklasest kuberner Pat McCrory allkirjastas seaduse selsamal õhtul, sest tegutseti kiirkorras vastusena osariigi suurima linna Charlotte'i kohalike võimude otsusele lubada inimestel kasutada ka vastassoo esindajatele mõeldud privaatruume, et võimaldada nn transnaistel ehk meestel, kes mõtlevad endist kui naistest, siseneda naistele mõeldud ruumidesse.
Seejärel vallandus aga vasakpoolsete rünnakutelaviin. Valge Maja pressiesindaja nimetas Põhja-Carolina seadust "kuritahtlikuks". Osariigi demokraadist peaprokurör Roy Cooper, kes soovib ise saada McCrory asemel kuberneriks, nimetas seadust "rahvuslikuks häbiplekiks" ning kuulutas avalikult, et tema ei kavatse seda kaitsta. Rohkem kui saja ettevõtte juhid, teiste seas Tim Cook Apple'ist, Mark Zuckerberg Facebookist ja Brian Moynihan Bank of America'st allkirjastasid avaliku kirja, milles mõistsid seaduse hukka ja nõudsid selle tühistamist. Üks vasakpoolse meedia lipulaevadest, ajaleht New York Times kuulutas oma juhtkirjas justkui pahameeletormi keskse kärgatusena, et Põhja-Carolinast on saanud "kitsarinnalisuse teerajaja".
Just siis, kui võis arvata, et enam jaburamaks ei saa asi minna, tuli välja, et eelnev oli alles algus. Nimelt väljastas president Obama administratsioon kõigile avalikele koolidele ultimatiivses toonis "juhise", mille kohaselt peavad need lubama ühe bioloogilise soo esindajatel kasutada teise bioloogilise soo esindajatele mõeldud duširuume, riietusruume ja tualettruume – ning ööbida klassireisidel vastassoost lastega samas toas – või muidu võivad nad kaotada riikliku rahastuse.
Seejuures rõhutati haridusministeeriumi ja justiitsministeeriumi ühises pöördumises, et end "transsoolisena" identifitseerivatele õpilastele peab tagama võimaluse kasutada privaatruume vastavalt nende subjektiivsele sooidentiteedile ilma, et see väidetav identiteet oleks leidnud mingigi diagnoosi või ravi läbi kinnitust. Seega, hetkest, mil näiteks üks teismeline poiss ütleb, et ta tunneb end naisena, tuleb koolidel, mis ei taha riiklikust rahastusest ilma jääda, tagada talle ligipääs tüdrukute riietusruumidesse, kusjuures on keelatud pakkuda end transsoolisena identifitseerivatele õpilastele eraldi paiknevate ruumide kasutamist, sest väidetavalt oleks see lubamatult diskrimineeriv.
Obama administratsiooni juhtnööridega koolidele kaasnes 25-leheküljeline buklett, milles sisalduvad detailsemad näited, kuidas erinevates olukordades nn transsoolisi õpilasi korrektselt kohelda. Muu hulgas nõutakse haridustöötajatelt, et "transsoolisi" õpilasi kutsutaks nende enesemääratlusega kooskõlas oleva nime ja soole viitavate asesõnadega ning et nende sooidentiteeti ei avaldataks ilma konkreetse õpilase nõusolekuta tema vanematele.
Selline on skandaali faktiline taust, aga nagu juba öeldud, on tegelikult kaalul mõõtmatult rohkem kui see, millist tualett- või duširuumi keegi oma ihuvajaduste rahuldamiseks kasutab.
Rünnak terve mõistuse ja tõe vastu
Nagu Dale O'Leary eile Objektiivis avaldatud artiklis selgitas, lähtub "transsoolisuse" ideoloogia pealetung eesmärgist sundida kogu ühiskonda võtma omaks hoiakut, mille kohaselt ei ole inimese sugu (sex) ja sooidentiteet (gender) tingimata kokkulangevad. Inimene võib sündida meessoolise või naissoolisena, ent see, milline on tema sooidentiteet (ehk sooline enesemääratlus) või kuidas see aja jooksul muutub, on tema enda otsustada ning kogu ühiskond peab sellega leppima.
Eesmärk on sundida üldsust aktsepteerima sooidentiteeti kui midagi bioloogilise soo tegelikkuse ülest ning tagada, et mehi, kes väidavad end olevat naised, koheldakski nagu naisi, ilma, et nad peaksid taluma mingisugustki oma soovide mitteaktsepteerimisest tulenevat alandust. Ehk kokkuvõtlikult nõutakse kogu ühiskonnalt, et see hakkaks inimesi aktsepteerima sellena, kes nad tahaksid olla või kellena nad end tunnevad, mitte sellena, kes nad tegelikult on.
Siit koorub aga välja tõsine maailmavaateline nihe ja püüdlus kehtestada totaalset subjektivismi, mis seab inimeste tunded, fantaasiad ja soovmõtlemise kõrgemale kohale kui tõde, mida nähakse indiviidi vaba eneseteostust lubamatult piirava ahelana. Eriti markantne ja radikaalne on seejuures nõudmine, et mitte inimene ise ei ole kohustatud elama kooskõlas tõega, vaid ka kogu ühiskond on kohustatud tunnustama inimese õigust elada vales ja osalema selle väidetava õiguse teostamises.
Sellisena on nn tualetisõdade kaudu meie ees lahti rulluv draama mitte koomiline, nagu see pealiskaudsel vaatlemisel võib tunduda, vaid sügavalt traagiline. Tegu on seksuaalrevolutsiooni järjekordse rünnakuga, mis on osaks väsimatust püüdlusest kehtestada ideoloogilist unelmat mõistusest kammitsemata vabadusest ja võrdsusest ning hävitada seeläbi ühiskondliku korralduse ja tõe vahelised elementaarsed sidemed.
Rünnak tsiviliseerituse vastu
Olgem ausad, kui jõuame ühiskonnas nii kaugele, et iga inimene võib siseneda just sellesse tualett- või riietusruumi, kus ta end mugavamalt tunneb, muutuvad selliste ruumide ustele kantud märgistused "Mehed" ja "Naised" mõttetuks. See omakorda näitab, et küsimus on palju enamas kui selles, kus keegi end mugavalt tunneb. Küsimus on ka enamas kui selles, et meil ei peaks üldse enam olema meestele ja naistele eraldi tualett-, riietus- ja duširuume.
Küsimus on radikaalses kultuurilises nihkes, millega väidetakse, et ühiskondlik ja poliitiline praktika peaks lähtuma mitte tegelikkusest, vaid inimeste individuaalsetest arvamustest, kapriisidest ja ettekujutustest.
Küsimus on radikaalses kultuurilises nihkes, millega väidetakse, et ühiskondlik ja poliitiline praktika peaks lähtuma mitte tegelikkusest, vaid inimeste individuaalsetest arvamustest, kapriisidest ja ettekujutustest. Kui nt mõne võimla või spordiklubi duširuumis pesevad end alasti naised või tüdrukud, ei peaks nad tundma ebamugavust, kui nende kõrval seavad end sisse alasti mehed või poisid, kes väidavad tundvat end naisena.
Ilmselt peavad kultuurirevolutsionäärid asjaolu, et inimesed ei tunne end võõraste vastassoo esindajate juuresolekul alasti olles mugavalt, pelgalt kristliku kultuuri rudimendi ja eelarvamusena, mis tuleks vabas, võrdses, avatud ja sallivas ehk tõeliselt progressiivses ühiskonna vältimatult kõrvale tõrjuda ja ületada.
Sellisena on nn tualetisõdade üheks funktsiooniks seksuaalrevolutsiooni käigus niigi raskelt lõhutud (mõelge juhusuhetekultuurile, pornograafiale, paljastavale riietuskultuurile) loomuliku tagasihoidlikkuse, häbelikkuse ning sündsus- ja häbitunde lõplik hävitamine. Kuna need on aga tõeliselt inimliku olemise olulised eeldused, mis eristavad meid loomadest, võib seda näha ka rünnakuna inimeseks olemise enda vastu ning inimese taandamisena loomade tasemele.
Rünnak mehelikkuse ja naiselikkuse vastu
Kui varem olid seksuaalrevolutsioonilise kultuurisõja rünnaku objektiks ennekõike inimeste vahelised suhted ning nende aluseks olevad moraalsed normid ja ühiskondlikud struktuurid, siis nüüd on rünnak üha selgemalt suunatud otseselt inimliku identiteedi tuuma ehk inimeseks olemise kui sellise vastu.
Tänuväärselt aitavad seda mõista LGBT-liikumise eestvedajad. Näiteks üks LGBT aktivist kirjutas hiljuti, et küsimus pole mitte tualettruumides ega ka "transsoolisuses", vaid kultuuriruumi ümberkujundamises viisil, mis võimaldab saada lahti ühiskondlike suhete aluseks olevast "heterobinaarsest struktuurist", kõrvaldades lõplikult inimeste eristamise meesteks ja naisteks.
Nimelt toonitas nn soovahetusoperatsiooni läbinud ja radikaalselt vasakpoolselt meelestatud Riki Wilchins hiljuti homoseksuaalide väljaandes The Advocate, et nii paljud konservatiivid kui ka homoaktivistid ei saa tegelikult aru, mis on "transsooliste" tualetisõdade tegelikuks taustaks. Wilchinsi artikli pealkiri – "Me võidame tualetisõja, kui soobinaarsus põleb" – teeb aga asja kiiresti selgeks. Nimelt on Wilchinsi sõnul loomulik, et inimesed peaks saama kasutada ükskõik kummale soole mõeldud privaatruume. Asjaolu, et meil üldse eksisteerivad eraldi meestele ja naistele mõeldud tualett-, riietus- ja duširuumid, peab kindlasti muutuma, kui LGBT liikumine tahab jõuda oma kaugemate eesmärkideni.
"LGBT aktivistid on sellest rääkinud juba 1970. aastatel alanud geide liberatsioonist saati, olgugi et see liikumine on teema sageli tagaplaanile jätnud," selgitas Wilchins – ja tal on õigus. Ehkki LGBT liikumise ambitsioonide fookuses on olnud perekonna ja abielu ümbermääratlemine ning lapsendamise õiguse väljavõitlemine, on pidevalt seistud ka selle eest, et õigussüsteem võimaldaks hakata inimesi kohtlema mitte lähtudes nende soo bioloogilisest reaalsusest, vaid pigem soolisest enesemääratlusest.
Olukorras, kus homoliikumisel on õnnestunud perekonna ja abielu tähenduse õiguslik ümbermääratlemine läbi suruda, suuntakse üha enam tähelepanu sellele, et kaotada ära sugude eristamine kui selline.
Ja nüüd, kui USA ülemkohus otsustas 2015. aasta juunis kurikuulsas kaasuses Obergefell vs Hodges tunnustada homoseksuaalide õigust omavahel abielluda ning kus üks väga suur lahing abielu ja perekonna õigusliku määratluse üle on Ameerika Ühendriikides võidetud, ongi nii homoliikumine ise kui ka seda toetav meedia hakanud üha enam keskenduma sooidentiteedi ja "transseksuaalsusega" seonduvale võitlusele, seades rünnaku objektiks mitte enam ühiskondlike institutsioonide tähenduse, vaid inimeste sootunnuste alusel eristamise kui sellise.
Seda, et homoliikumine on suunanud oma rünnaku teraviku soolisuse kontseptsiooni kui sellise vastu, on paljude teiste seas toonitanud hiljuti ka kultuurikriitik Rob Dreher. "See on nende eesmärk ja nad ei peatu enne, kui nad on oma eesmärgi saavutanud," hoiatas ta ja lisas, et sellises olukorras peavad lapsevanemad tõsiselt järele mõtlema, millise piirini nad on valmis lubama kultuuriruumis jõupositsioonil oleval ja inimloomust eitaval dominantsel ideoloogial oma lastest läbi imbuda ning millal saabub piir, kus võetakse oma lapsed avalikust koolisüsteemist ära, harides neid kas erakoolides või koduõppel.
Rünnak inimlikkuse ja perekonna vastu
"See, millest me viimaks räägime, on sugude kui sellise ärakaotamine," selgitas toimuvat omalt poolt väljaande The Federalist kolumnist ja propagandauurija Stella Morabito:
"Transseksuaalsuse projektiga püütakse "soobinaarsuse" eitamise loosungi all sugude kontseptsioon kui selline õiguslikus mõttes ära kaotada. Selle protsessi lõppresultaadiks oleks ühiskond, kus kõik inimesed on õiguslikus mõttes sootud ning keegi pole enam õiguse seisukohast ei mees ega naine.
Ja kui inimkond defineeritakse ümber sootuna, siis jõuame ebainimlikku ühiskonda, kus pole õiguslikus tähenduses enam kohta ka "emal" ega "isal", "pojal" ega "tütrel", "pruudil" ega "peigmehel". Juba praegu eemaldatakse ametlikest dokumentidest sugudele viitavaid sõnu. Sellises ühiskonnas jäävad löögi alla kõige põhilisemad inimlikud suhted ja institutsioonid ning ära kaotatakse ka perekonna tõeline tähendus."
Morabito sõnul on sugudeta ühiskond ultimatiivselt totalitaarne ühiskond, kuna õigussüsteemis kaotatakse ära kõige olemuslikumad inimlikud suhted, eriti ema ja lapse vaheline suhe, ning nende asemel hakatakse kultiveerima ja kinnistama hoiakuid ja käitumismustreid, mis on inimloomusega vastuolus või koguni ründavad seda.
Ideoloogilise diktatuuri muster süveneb
Kõige selle juures on veel üks väga oluline aspekt, mida ei tohi tähelepanuta jätta.
Nimelt näeme, kuidas homoliikumise jõu kasvades omandab see üha varjamatumalt diktatuurilist iseloomu. Nagu nähtub Obama administratsiooni poolt esitatud ähvardusest jätta ilma riikliku rahastuseta koolid, mis ei ole nõus "transsoolisuse" ideoloogiat omaks võtma ja poisse tüdrukute tualett- ja duširuumidesse lubama, surutakse inimloomust eiravat ideoloogilist programmi peale otseste jõumeetodite ja väljapressimisega.
Ilmselgelt on tegu totalitaarse suunitlusega ideoloogiaga, mis taotleb täielikku võimu ega salli vastuvaidlemist ja allumatust.
Sellisel taustal, mille osaks on ka homopulmade võõrustamisest keelduvate turismitaluomanike või sellisteks pulmadeks pulmatortide küpsetamisest keelduvate pagarite õiguslik represseerimine ning nn vihakõnekeeluga teisitimõtlejate vaigistmine, on jutud sallivusest, avatusest, sõbralikkusest ja muust sellisest üha valelikumad. Samuti on üha valelikumad jutud sellest, et homoliikumise ambitsioonide teostamine ei mõjuta kellegi teise kui nn LGBT-inimeste endi elu.
Ilmselgelt on tegu totalitaarse suunitlusega ideoloogiaga, mis taotleb täielikku võimu ega salli vastuvaidlemist ja allumatust. Nagu näha, on see niivõrd agressiivne ideoloogia, et tungib oma kultuurisõjaliste eesmärkide saavutamiseks isegi koolides laste tualett- ja duširuumidesse.
Mida teha?
Kokkuvõttes võib öelda, et ülalpool kirjeldatu on alles "transsoolisuse" ideoloogia pealetungi algus ning ees ootab palju tõsiseid lahinguid, nii USA-s kui ka globaalsel tasandil. Õnneks on ka Ameerika Ühendriikides juba mitmete osariikide esindajad teatanud, et Obama administratsiooni jultunud juhised lähevad otse paberipurustajasse ega kuulu isegi mitte arutamisele. Võimalik, et vasakpoolsed kultuurirevolutsionäärid on endale kõvasti näppu lõiganud, aga sellele ei saa lootma jääda.
Kõik, mis päästetakse valla globaalset kultuurilist muutust eestvedavas USA-s, jõuab peagi ka Euroopasse ja Eestisse ning kui homoliikumisel õnnestub perekonna ja abielu õiguslik tähendus ideoloogiliselt ümber kujundada ning saavutada homoseksuaalidele ka lapsendamise õigus, siis jõuab ka meie ühiskonnas järg sugude kontseptsiooni lammutamise ja ärakaotamiseni. Kõike seda asutakse esmalt juurutama koolides ja ülikoolides, kus juba praegu toimub nn soouuringute sildi all laialdane "transseksuaalsuse" ideoloogia propaganda (millele vastuseisjad tembeldatakse aga Venemaa mõjuagentideks või kasulikeks idiootideks).
Kui tahame säilitada võimaluse elada ühiskonnas, mis on rajatud austusele elementaarsete loomuseaduslike põhimõtete vastu, siis saab meie vastus olla vaid üks – me peame täielikult keelduma igasugusest koostööst kurjuse ja valega, ükskõik kui ilusas vormis seda ka ei esitleta ning kui palju ja jõuliselt seda ei propageerita.
Meie kohuseks on rääkida tõtt ka siis, kui seisame silmitsi meist suuremate jõududega, mis püüavad meid häbimärgistada ja vaikima sundida. Eksivad need, kes loodavad saavutada vale ja kurjusega kompromissi, tehes sellele järeleandmisi. Nagu USA ja teiste lääneriikide kogemus näitab, ei lepi vale kompromissidega, vaid jala ukse vahele saades hakkab end jõuga tuppa pressima.
Me ei pea seda taluma, kui meile ja meie lastele surutakse peale hullumeelseid, reaalsusest totaalselt irdunud ja tervet mõistust solvavaid ideoloogilisi utoopiaid.
Kindlasti on siin õppetund, millele mõelda ka kooseluseaduse läbisurumise kontekstis. Peame mõistma poliitiliste protsesside tagamaid, kultuurilisi suundumusi ja seda, mis meid ootab, kui poliitiline eliit kehtestab jätkuvalt ideoloogilist diktatuuri, suutmata teha vahet ühelt poolt sellel, mis on õige, ilus ja hea ja mis juhatab meid tõeliselt vabasse ja inimlikku ühiskonda, ning teiselt poolt sellel, mis on vale, rüve ja kuri ning mis sillutab teed moraalse, sotsiaalse ja kultuurilise katastroofi poole.
Kui rünnaku all on inimeseks olemise põhiväärtused, on meie moraalseks kohuseks astuda sellele vastu – organiseeritult ja järjepidevalt, mobiliseerides võimalikult suure jõu. Me ei pea seda taluma, kui meile ja meie lastele surutakse peale hullumeelseid, reaalsusest totaalselt irdunud ja tervet mõistust solvavaid ideoloogilisi utoopiaid. Me võime rääkida tõtt ja peamegi seda tegema, sest tõde on ainuke asi, mis vale vastu aitab. Vastuhakk valele algab, nagu ikka, igaühe isiklikust resolutsioonist.