USA konservatiivne poliitikakommentaator Tucker Carlson esitas oma 17. juuli saates "Tucker Carlson Tonight" alternatiivse vaate Donald Trumpi ja Vladimir Putini tippkohtumisele, seades kahtluse alla USA süvariigi ja luurekogukonna poolt rahvale alalõpmata korrutatava ideoloogilise mantra, nagu oleksid USA ja Venemaa paratamatult surmavaenlased ning nagu oleks hea ja lugupidav läbisaamine kahe suurvõimu vahel võimatu. Kõik, kes sellega ei nõustu, töötavad Putini heaks, ironiseerib Carlson oma monoloogi lõpus.
Hämmastava kiiruse ja intensiivsusega on meedia, välispoliitika ladvik, mõlemad parteid koondunud kui üks mees, et rünnata USA presidenti tema kohtumise pärast Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Anderson Cooper, John McCain, Mitt Romney, nad kõik kirjeldasid presidendi kommentaare Venemaa kohta häbiväärsetena. Endine Luure Keskagentuuri (CIA) juht John Brennan kutsus neid kommentaare reeturlikeks ning piisavaks aluseks, et president ametist tagandada. Nancy Pelosi ja Chuck Schumer väitsid, et Trumpi šantažeeritakse võõrvõimu poolt. Teised süüdistasid, et ta on "uinuv agent", spioon. Üks Tennessee kongresmen kutsus üles presidendi kukutamisele sõjaväe abiga.
Seistes vastamisi selle raevuka tormiga kummardus president Trump vältimatult USA luureagentuuride ees, mille otsustes ei tohi kunagi kahelda, ning luges ette nüüdseks juba kohustuslikuks muutunud truudusvande spioonidest bürokraatidele, kes meie riiki juhivad. President paindus kriitika ees ja luges sisuliselt ette lunakirja [väites, et tema kommentaari puhul oli tegemist sõnavääratusega – toim]. Poliitikas pole see sugugi tavatu. Mis on aga hämmastav ja tavapäratu ja pahaendeline, on see, kes teda painduma sundisid. Need inimesed, kes karjuvad kõige valjemini, et venelased on meie suurimad vaenlased ning Trump on nende marionett, on need samad inimesed, kes on meie välispoliitikat viimase kahe aastakümne vältel ebaõnnestunult ellu viinud. Inimesed, kes tungisid Iraagile kallale ega tunnistanud, et tegemist oli veaga. Inimesed, kes tapsid Muammar Gaddafi ilmse põhjuseta, pikendasid kohutavat Süüria kodusõda ning avasid Euroopa piirid [pagulastele – toim]. Need, kes kaitsevad mõttetut Afganistani konflikti ning kes kavandavad praegu juba uusi katastroofe üle maailma: Liibanonis, Iraanis ning samuti Venemaal. Need on inimesed, kes on muutnud Ameerika nõrgemaks, vaesemaks ja kurvemaks. Tegemist on rühma inimestega, kelle ebaõnnestumiste tõttu Trump üleüldse presidendiks valiti.
Võiks arvata, et nüüdseks oleksid need inimesed juba täielikult diskrediteeritud ja tööalaste väljavaadeteta, kandes univorme ja korjates tee äärest prügi. Kuid reaalsus on vastupidine: nad juhivad telesaateid, nad on välisministeeriumis kõrgetel ja mõjuvõimsatel kohtadel, nad juhatavad sisuliselt igat poliitilist mittetulundusühingut Washingtonis ning mingis mõttes kontrollivad nad endiselt meie riigis poliitilist arutelu. Ning loomulikult vihkavad nad mõtet sellest, et peaksid korrigeerima neid paljusid prohmakaid, milledega nad aastate jooksul hakkama on saanud või nende osas oma seisukohta muutma. Ning see on üks peamiseid põhjuseid, miks nad Trumpi vihkavad, sest ta tuletab neile neid prohmakaid meelde.
Kuigi Trump võib aeg-ajalt väiksemates asjades eksida või olla oma väljendusviisis ebatäpne või teostada mingit ebaolulist isiklikku kättemaksu, siis suurtes küsimustes on ta vaieldamatult õigel teel. Külm sõda on läbi. Maailm on muutunud. Kätte on jõudnud aeg Ameerika liitlassuhteid ümber vaadata ning toimida ükskord ka enda huvidest lähtudes. Venemaa ei ole Ameerika suur sõber, kuid miks me peaksime nägema Venemaas enda surmavaenlast?
Muidugi Venemaa luurab meie järele, kuid samuti teevad seda ka paljud teised riigid ja oluliselt tõhusamalt. Venemaa katse meie valimistesse sekkuda oli koomiliselt amatöörlik: halvasti suunatud Facebooki reklaamid, mida keegi ei näinud. Võrrelge seda katset tööstuse ja kaitsesektori sügava infiltreerimisega Hiina kommunistliku valitsuse poolt. Või võrrelge seda tähelepanuväärse mõjujõuga, mida omavad sunniitlikud Pärsia lahe riigid meie poliitilisele protsessile. Või tõsiasjaga, et Ladina-Ameerika riigid muudavad siin valimiste tulemusi, sundides meie riigile peale rahvastikumuudatusi kiirusel, mida Ameerika valijad selgelt ei soovi. Need kõik on suured ja reaalsed väljakutsed võõrvõimude poolt meie Ameerika demokraatiale, kuid millegipärast ei väljenda uudistesaadetes keegi pahameelt nende sekkumiste pärast. Miks küll? Üks põhjus peitub selles, et paljud Washingtonis saavad hiinlaste ja saudide abil rikkaks. Ladinaameeriklased koristavad nende kodusid ja hoiavad nende lapsi. Nende silmis ei saa need riigid olla meie vaenlased. Kuid mitte keegi siin ei saa rikkaks tänu Venemaale. Seetõttu peab Putin olema surmavaenlane. Täpselt seda tuleb meil neokonservatiivide sõnul uskuda. Kas aga keegi ka tegelikult seda usub? Ükski kaine inimene, kes on tänavu ajalehte lugenud, ei saaks seda jutupunkti ilma naerma puhkemata korrata, sest see on lihtsalt rumal.
Seega ainus võimalus, kuidas sundida rahvast midagi naeruväärset omaks võtma, on tagada, et nad selle üle liialt ei mõtleks, et nad oleksid vait ja teeksid nii nagu kästakse. Ning kui te seda ei usu, siis vaadake, mis just praegu Trumpiga juhtub. Muidugi on võimalik ning isegi tõenäoline, et Venemaa valitsus murdis enne eelmisi valimisi Demokraatide Rahvuskomitee serverisse sisse. See vähemalt kõlab kui miski, mida nad võiksid teha. Kuid enne kui me käitume nii, nagu teaksime seda tõsikindlalt ning läheme selle pärast Venemaaga sõtta, kas me ei peaks selle kohta nägema mingeid päris tõendeid? Näiteks serverit või vähemalt selget seletust selle kohta, mis toimus. Me ei ole seda näinud ja see oli täpselt see, mille kohta Trump küsis. "Kuidas ta julgeb, see on reeturlik mõte," öeldi meile. "Ta on oma kodumaa reetur" – see on see, mida nad ütlevad ning mitte ainult üksikud neist; kõik nad ütlevad seda kooris.
Mõelge korraks sellele, mida nad meilt nõuavad: kui te ei nõustu automaatselt ebatäpsete, mitteüksikasjalike, täielikult lahti seletamata leidudega, mida esitavad varjatult tegutsevad luureagentuurid, millel on ulatuslik, dokumenteeritud ajalugu tõsiste vigade tegemises, siis te olete justkui oma kodumaa reetnud? Need samad inimesed, kes kinnitasid teile, et Iraagis on massihävitusrelvad, need, kes ütlesid, et Iraani šahhi ei kukutata kunagi võimult jne, jne. Neid inimesi tuleb pimesi uskuda, või muidu…
Televisioonis kutsutakse seda seltskonda luurekogukonnaks, mis on igatahes väga orwellilik nimi. Kus see kogukond, millest me nii palju kuuleme, üldse asub? Kas sellel on postiindeks? Avalik raamatukogusüsteem? Noorte jalgpalliliiga? Kui kaua läheb aega, enne kui kongress hakkab nõudma mõtlematut kuulekust seadusandjate kogukonnale? Tegemist on ikkagi ju kogukonnaga, seega tuleb sellele kuuletuda – teisitimõtlemine on ebapatriootlik. Ning kui sa ei nõustu, siis sa töötad Vladimir Putini heaks. Selline ongi tegelikkus, mille suunas me kiiresti liigume.
Mingis mõttes on kogu see lugu Donald Trumpist – sellest, mida ta ütles ja mida ta teeb –, kuid sügavamal tasandil ei ole sellel Donald Trumpiga midagi pistmist. Asi puudutab demokraatiat ehk siis seda, kas valijad valitsevad oma riiki või mitte. Tuleb välja, et need samad inimesed, kes väidavad, et nad päästavad demokraatiat, teevad tegelikult ületunde selle hävitamiseks ning ühtlasi manitsevad sind selle käigus.
Saadet refereeris Martin Vaher.