USA konservatiivne poliitikakommentaator Tucker Carlson esitas oma 9. aprilli saates "Tucker Carlson Tonight" Ameerika peavoolumeedias harvaesineva kainemõistusliku, tasakaalustatud ja intellektuaalselt ausa monoloogi, millega üritas nüüdseks juba keemispunkti ületanud sõjaihalust maha jahutada.

Mõlema kongressipartei, meedia, luureteenistuste ja sisuliselt iga Washingtoni ülerahastatud mõttekoja liidrid on jõudnud täna õhtul äkitselt kõik ühisele arusaamale: Ameerika peab sisenema koheselt Süüria sõtta. Bashshār al-Assad ei tohi jätkata selle riigi juhtimist – ta tuleb kukutada.

Meile öeldakse, et Assad on kuri mees. Tema viimane kuritegu on kloorgaasi rünnak, mille sooritasid nädalavahetusel tema sõjalised jõud mässuliste käes oleva Damaskuse äärelinna vastu. Assadi mürkgaas lämmatas lapsi. Selle rünnaku järgsed pildid on kõikjal internetis ning need on kohutavad. Assad on koletis. See on ametlik narratiiv, mida peaaegu kõik võimulolijad väidetavalt usuvad. Süüria vastase sõja õhutamine on suutnud ühendada poliitikuid mõlemal poolel, isegi neid, kes peaaegu kunagi millegagi ei nõustu. Kuid täna nõuavad nad ühiselt sõjalist sekkumist Süürias ning massiivseid rünnakuid Süüria sõjaväe vastu.

Demokraadist endine Vermonti kuberner Howard Dean kutsus president Trumpi koguni "mökuks", kuna ta on saatnud Süüriasse kõigest tuhandeid sõdureid ja tulistanud Süüria pihta tonnide kaupa pomme. See ei olnud Howard Deani jaoks, kes kandideeris kunagi nii-öelda rahukandidaadina presidendiks, aga piisav. Täna õhtul soovib ta täieulatuslikku sõda Süürias. Arvamusliidrid televisioonis on muidugi kõik tugevalt üksmeelel. Täna hommikul selgitas MSNBC välispoliitika meeskond, et on palju olulisem, et Ameerika väed võitleksid Süürias selmet kaitsta meie riigipiiri siin Ameerikas. Kõik noogutavad muudkui kaasa, et Trump peab Süürias midagi ette võtma. See peaks teid aga närviliseks tegema, sest iga kord, kui demokraadid ja vabariiklased milleski täielikult nõustuvad, siis see on tavaliselt esimene märk sellest, et hakatakse korraldama midagi äärmiselt rumalat. Kasvõi juba seetõttu, et siis ei ole enam kedagi, kes esitaks skeptilisi küsimusi.

Ning me peaksime selle narratiivi suhtes skeptilised olema, alustades mürkgaasirünnakust endast. Kõik need "geeniused" väidavad, et Assad tappis need lapsed. Kuid kas nad teavad seda tõsikindlalt? Muidugi mitte. Nad mõtlevad selle lihtsalt välja. Neil puudub igasugune tõeline arusaam sellest, mis päriselt juhtus. Tegelikult omavad mõlemad Süüria sõja vaenupooled keemiarelvi. Mis kasu oleks Assad saanud kloorgaasi kasutamisest eelmisel nädalavahetusel? Mitte mingisugust. Assadi väed olid võitmas Süüria sõda. USA valitsus andis just teada kavatsusest viia Ameerika väed Süüriast välja, olles ISISest võitu saanud. See on Assadi jaoks hea uudis. Ning sisuliselt ainus, mida ta saaks oma edusammude tühistamiseks ja enda kahjustamiseks teha, oleks kasutada mürkgaasi laste vastu. "Ta tegi seda sellegipoolest," ütlevad nad meile, "sest ta on lihtsalt nii kuri." Palun lõpetage selline jama ajamine.

Meile öeldakse, et Assad on kuri mees. … "Ta tegi seda sellegipoolest," ütlevad nad meile, "sest ta on lihtsalt nii kuri." Palun lõpetage selline jama ajamine.

Tuletage meelde, et see on sama lugu, mida räägiti meile eelmisel aprillil, peaaegu täpselt aasta tagasi: uus valitsus andis teada, et ei soovi enam Assadi võimult kukutada. Režiimivahetus polnud enam meie poliitika. Tavapärane sõjakoor Washingtonis hakkas selle peale kiunuma ning kaotas oma mõistuse ning mõni päev hiljem kasutas Assad väidetavalt sariingaasi Süüria tsiviilelanikkonna vastu. Sellest jäädvustati ka video, mis ajendas meid vastusammuna pommitama Süüria õhuväebaasi.

Toona esitasime oma saates elementaarse küsimuse: kas me oleme kindlad, et Assad korraldas selle rünnaku? Selle ajastus tundub kahtlane ning selline tegu on talle selgelt kahjulik. "Olge vait!" ütlesid nad. "Muidugi me oleme selles kindlad. Milline ebapatriootlik küsimus!" Kuid muidugi nad valetasid. Kahe kuu eest tunnistas USA kaitseminister, et tegelikult pole meil endiselt mingeid tõendeid, et Assad eelmisel aastal sariingaasi kasutas. Tuleb välja, et see lugu oli propaganda, mis oli välja mõeldud ameeriklastega manipuleerimiseks, nagu paljud teisedki nende lood. Me oleme seda filmi varemgi näinud ja me teame, kuidas see lõpeb.

Kuid eeldame korraks, lihtsalt oletuslikult, et nad ei valeta seekord. Eeldame, et Assad kasutas laste vastu kloorgaasi. Ta on selleks muuseas täiesti võimeline, ma ei kaitse sugugi tema moraalset karakterit. Ütleme siis, et ta tegi seda. Kas see oleks väärt uues sõja alustamist? Assadi režiimi kukutamise tagajärjeks oleks kaos. Mitmed tuhanded hukkuksid ning me ilmselt näeksime ühe viimase järelejäänud kristlaste kogukonna genotsiidi Lähis-Idas ning meile peaks see korda minema. Mõned hukkunutest oleksid muidugi Ameerika sõdurid, uus sõda läheks meile maksma kümneid kui mitte sadu miljardeid dollareid. Kas see muudaks Ameerika turvalisemaks? Kas see muudaks selle piirkonna stabiilsemaks? Vaatame näiteks kui hästi õnnestus režiimivahetus Iraagis ja Liibüas. "Pole oluline," ütlevad "moraalsed liidrid" CNNis ja igal pool mujal, sest "selliseid koletusi ei saa tolereerida."

Olgu, kuid oleme ausad, me tolereerime selliseid koletusi kogu aeg. Näiteks just praegu tapab laastav näljahäda Jeemenis lapsi ning saudid on selle näljahäda põhjustajaks. Kas me peaksime vastuseks tulistama Tomahawki rakette Ar-Riyāḑi linna pihta? Ilmselt mitte enne, kui seda pole Youtube'is näidatud. Kui välispoliitika põhineb kulutulena levivatel videotel, siis on mõjusad kaadrid keskse tähtsusega.

Kuid päris elus on Süüria äärmiselt keeruline koht. Kui Assad on läinud, kes siis seda valitsema hakkaks? Kas meil on mõni teine tugev mees, kes võiks teda asendada? Või loodame, et pärast sellist pikaajalist kodusõda tekib seal võluväel stabiilne demokraatia? Ja kes on üldsegi need mõõdukad mässajad, kellest meile pidevalt räägitakse ning keda me oma maksurahaga toetame? Tuleb välja, et paljud nendest on islamihullud. Näiteks linn, kus keemiarünnak just aset leidis, on enamjaolt kontrollitud Islamiarmee poolt, mis on radikaalne rühmitus, mis on kutsunud üles looma Süürias islamiriiki, kus kehtiks šariaadiseadus. Selle rühmituse looja kutsus ka üles hävitama riigis kõiki šiiamoslemeid ja alaviite. Kas me peaksime minema sõtta selle rühmituse eest? Miks me peaksime seda tegema? Aastal 2013, mil Süüria kodusõda oli veel oma algfaasis, kommenteeris üks olukorra jälgija Twitteris:

"Me ei peaks oma nina Süüriasse toppima. Mässajad on täpselt sama halvad kui praegune režiim. Mida me saaksime oma elude ja miljardite dollarite eest? Mitte midagi."

Teistes säutsudes ütles ta aga veel järgnevat:

"Las Araabia Liiga tegeleb Süüriaga. Miks need rikkad Araabia riigid ei maksa meile sellise rünnaku üüratu kulu eest?"

"Mida me saaksime Süüria pommitamisest peale suureneva võla ja võimaliku pikaajalise konflikti?"

Muidugi te teate, kes seda kirjutas. See oli Donald Trump ja tal oli õigus ning see oli ka üks põhjustest, miks ta presidendiks valiti. Ja nüüd ütlevad samad inimesed – kelle "teeneks" on keskklassi väljasuretamine, kaitsmata Ameerika riigipiir ja lõputud, mõttetud sõjad riikides, mida te ei leiaks kaardiltki üles – presidendile, et ta peab Assadi kukutama põhjustel, mis on ühtlasi nii selgusetud kui ka selgelt ebaausad. Ning see võibki juhtuda. Kuid enne kui see juhtub, peaks Ühendriikide kongress kaaluma täiesti uut põhiseaduse parandust, mis sätestaks, et kongress ei kukuta ühtegi valitsust enne, kui on üles ehitanud viimase valitsuse, mille kukutas ning ühtlasi, et vestlussaate-kindralid on sunnitud isiklikult külastama iga sõja lahinguvälja, mida nad õhutasid. Paranduse lõpp. Sellel oleks kohene ja positiivne mõju. Loodame, et see võetakse vastu.

Saadet refereeris Martin Vaher.