Tunnustatud ja auhinnatud Lähis-Ida korrespondent Robert Fisk külastas pärast väidetavat keemiarünnakut Douma linna, et seal valitseva olukorraga vahetult tutvuda ning jõuda selgusele gaasirünnaku asjaoludes, kuid lahkus sealt sisuliselt sama targana.
Staažikas Lähis-Ida veterankorrespondent Robert Fisk kirjutab Briti päevalehes The Independent avaldatud artiklis, et kui ta külastas sama haiglat, milles väidetavaid gaasirünnaku ohvreid tähelepanelike kaameraobjektiivide ees voolikutega puhtaks pesti, siis ütles talle selle haigla 58-aastane vanemarst dr Assim Rahaibani rõõmsalt, et "gaasi"-video, mis maailma nõnda heidutas, on hoolimata kahtlustest küll täiesti ehtne, kuid tema patsiendid ei olnud mitte gaasirünnaku, vaid hapnikupuuduse ohvrid, kuna redutasid prahiga täidetud tunnelites ja keldrites, kuhu tungis tuule ja tugeva pommitamise poolt üles keerutatud tolm. Fiski hinnangul on see järjekordne näide sellest, kuidas sõjalood kalduvad liialdustesse. Selguse huvides tuleb ka ära mainida, et dr Assim Rahaibani ei olnud siiski nende sündmuste vahetuks tunnistajaks:
"Ma viibisin tol ööl oma perekonnaga oma kodu keldris, siit kolmsada meetrit eemal, kuid kõik arstid teavad, mis juhtus. Toimus suur [valitsusvägede poolne] pommitamine ning lennukid lendasid öösel pidevalt Douma kohal – kuid tol ööl oli tuuline ja suured tolmupilved tungisid keldritesse, kus inimesed elasid. Siia hakkas saabuma inimesi, kes kannatasid hüpoksia, hapnikupuuduse käes. Siis hõikas keegi Valgetest Kiivritest ukse pealt: "Gaas!", mille peale puhkes siis paanika. Inimesed hakkasid üksteisele vett peale kallama. Jah, video filmiti siin, see on ehtne, kuid see, keda te selles näete, on hapnikupuuduse, mitte gaasimürgituse käes kannatavad inimesed."
Halva kokkusattumuse tõttu olid kõik need arstid, kes 7. aprilli öösel tööl viibisid, parajasti Damaskuses keemiarelvade uurimisrühmale tunnistusi andmas, mille tulemusena üritatakse siis lähinädalatel juhtunu osas lõplik vastus anda.
On samuti tähelepanuväärne, et nii dr Assim Rahaiaban kui ka mitmed teised inimesed, kellega Fisk rääkis, suhtusid äärmiselt negatiivselt Islamiarmeesse, keda Lääne meedias portreteeritakse kui mõõdukaid mässulisi. Dr Rahaibani nimetas neid lihtsalt terroristideks.
Samuti ei uskunud paljud ka juttu väidetavatest gaasirünnakutest, mida levitasid nende hinnangul peamiselt Islamiarmee sõdurid, kes okupeerisid ellujäämiseks teiste inimeste kodusid ja maa-aluseid tunneleid.
Veel veidram oli, et paljud kohalikud ei olnud isegi kuulnud midagi kuulsast Douma keemiarünnakust, milles hukkus väidetavalt 43 inimest. Rääkides enam kui 20 inimesega ei suutnud Fisk leida ühtegi, kes oleks üles näidanud vähimatki huvi Douma rolli vastu Lääne õhurünnakute esilekutsumises. Kaks nendest väitsid koguni, et ei tea keemia- ja õhurünnakute vahelisest seosest üldse mitte midagi.
Valgete Kiivrite (vastuoluline abiorganisatsioon, mida osaliselt rahastab Suurbritannia välisministeerium) versiooni juhtunust polnud Fiskil aga võimalik kuulda, kuna üks naine ütles talle, et kõik Douma linna Valgete Kiivrite liikmed hülgasid oma peakontori ja lahkusid pärast lõplikku vaherahu sõlmimist koos relvastatud rühmitustega valitsuse poolt korraldatud ja venelaste poolt turvatud bussidega Idlibi mässuliste provintsi.
Viimaks tõstatab Fisk oma artiklis ka küsimuse: kuidas on võimalik, et Türgi põgenikelaagritesse jõudnud Douma põgenikud kirjeldasid juba gaasirünnakuid, milledest mitte keegi kohalikest teadlik ei paistnud olevat? Parim vastus, mille ta oskab siinkohal välja pakkuda on eeldus, et küllap Douma elanikud elavad lihtsalt üksteisest niivõrd isoleeritult, et uudised nende vahel lihtsalt ei liigu. Kuid vaatamata sellele otsitud seletusele jääb tal siiski hinge tõsine kahtlus, kuna mitte miski, mida ta kohapeal nägi või kuulis, ei kinnita gaasirünnaku asetleidmist.
Toimetas Martin Vaher
USA uudistekanal: me ei leidnud Douma linnas keemiarünnakust mitte ühtegi märki