Objektiiv avaldab autori nõusolekul ühe katoliiklasest poksihuvilise poolt sõprade ringile saadetud kirja, milles juttu, kuidas hiljuti poksi raskekaalu maailmameistriks tulnud koloriitse Tyson Fury näol paistab olevat tegemist jumaliku ninanipsuga sellesinase maailma vürstile.
Järgnev puudutab värsket poksi raskekaalu maailmameistrit Tyson Furyt, meest, kes äsja lõpetas terve dekaadi väldanud "võitmatu" Vladimir Klitško valitsemise poksiareenil.
Ma ei vaadanud matšile järgnenud reaktsioone erilise tähelepanuga, ent miski tundus mulle algusest peale kummaline. Täpsemalt asjaolu, et kogu Briti meedia eesotsas BBC-ga oli ülimalt reserveeritud tähistades – või pigem jättes tähistamata – Suurbritannia uue sangari triumfi. Arvestades seda, kui väga britid jumaldavad oma parimaid sportlasi, kes suudavad troonida meheliku jõu ja julguse maailma tipus, paistis selline asjade seis kummaline.
Lugu on ju Briti tabloidi unelm: Manchesteri töölisklassi sangar alistas ekspertide poolt võitmatuks peetava slaavlase (kihlveokontori panused ei andnud Furyle matši eel mingisugust lootust), näidates, mis puust briti poisid tehtud on. Sensatsioon, rekordilised tiraažid, riiklikud autasud, tele- ja fotokaadrid, kus vägilane "sparrib" prints Harryga – võimalusi "feelgood" spinniks ja rahvusliku uhkuse promomiseks on lõputult. Aga mitte midagi sellist ei juhtunud – reaktsioonid olid sootuks vastupidised. Kuidas see võimalik on?
Asi on nimelt selles, et (vististi iiri päritolu) Fury on ülimalt konservatiivne katoliiklane, kes on meedias pidevalt lausunud "lubamatuid" asju kolmel teemal – abordid, sodoomia ja pedofiilia. Fury ütleb kõikides oma kommentaarides otse välja, et tegemist on saatanlike ilmingutega, mis näitavad, et lääne ühiskond läheneb kollapsile.
Ühtlasi on mees pidevalt väitnud, et naise kutsumus on hoida kodu ning et Furyde peres kehtivad traditsioonilised soorollid. Ta lisas uljalt, et tema abikaasa on erakordselt õnnelik, kuna on abielus meheliku mehega… Midagi pole öelda – mehel on stiili.
Sangarioreooli asemel on Furyle osaks saanud Briti meedia vihkamisobjekti roll. Hetkel lahti rulluv sündmustik illustreerib ehedalt, kui obstsöönselt perverteerunuks on Briti ühiskond tänapäeval muundunud.
Kuid Fury on establishment'i jaoks suur probleem – pun entirely intended, nagu britid ütleksid. Meedia ei pruugigi teda "ära seedida". Minu silmis ei ole üldse küsimus, et Fury esiletõus Suurbritannias on jumaliku providentsi nali "selle maailma vürsti" kulul. Meil on tegemist mehega, kes on tõusnud mehelikkuse epitoomiks oleval spordialal tšempioniks. See on spordiala, mida frustreeritud, vaesuv ning peavoolu vulgaarmeedia poolt manipuleeritud ja ajupestud Briti töölisklass palavalt armastab. Ning järsku ilmub välja tõeline blue collar hero, sinikraeline kangelane, kes ütleb igas intervjuus välja, mida ta Briti ühiskonna perverssetest suundumustest ja poliitiliselt korrektsest meediamasinast arvab.
Viimased uudised Furyst kõnelevad sellest, kuidas homolobi on Ühendkuningriigis kogunud praeguse seisuga 130 000 allkirja, et Tyson Fury eemaldataks BBC aasta spordipersooni valimistelt. Ühtlasi asus Briti politsei "täie tõsidusega" uurima ühe homoseksuaali poolt esitatud kaebust "vihakuriteo" kohta, milles "ohver" on saanud väidetavalt "kannatada" Fury poolt intervjuus väljendatud homoseksualismi puudutavate tähelepanekute tõttu. Selline näeb siis välja Suurbritannia ühiskondlik pale AD 2015.
Ma ei suuda salata, et mind teeb rõõmsaks, kuidas kõigest üks mehine mees suudab valedele ja hirmule rajatud süsteemile tekitada kahju, sidudes oma karakteri jõuga suure osa selle ressurssidest. Kümme sellist veel ja meediamasin olekski suuresti ülekoormatud…
PS. Oma suuvärki võiks Fury siiski pisut kasida. Viks ei pea olema, viisakuse piiridesse jäämisest piisab.
Adrian
Algselt sõprade ringile saadetud kiri on avaldatud autori nõusolekul ja veidi toimetatud kujul.