Seirates peavoolu meediat, joonistuvad välja selged mustrid sellest, milliseid teemasid tohib ja milliseid ei tohi käsitleda, samuti ka see kummale debati osapooltele jagatakse heldelt eetriaega ning kelle vaateid tsenseeritakse, arutleb Navarra Ülikooli poliitilise filosoofia õppejõud David Thunder.
Paljud meist on tänaseks juba tuttavad korporatiivmeedia ideoloogiliste ja poliitiliste kalletega, millest kumab läbi täielik pühendumine vasakpoolsetele vaadetele, mis puudutab teemasid nagu "hõlmav kõneviis", vihakõne, transsoolisus, abort, samasooliste abielud, immigratsioon, kristlus, haridus ning pandeemia poliitika. Sellest on saanud meie poolt teadvustatud reaalsus.
Ent massimeedia ei piirdu üksnes oma soositud seisukohtade tiražeerimisega – programmi teiseks küljeks on kujunenud täielik keeldumine anda vastaspoole argumentidele võrdväärset eetriaega. Vaigistamine, tsenseerimine ja arvamuste tühistamine ajalehtede, tele ja raadio toimetuste poolt puudutab kõiki teemasid, milles on paika pandud poliitiliselt korrektne joon. Sedasi kujuneb inforuum, kus avatud ja aus debatt on muudetud praktiliselt võimatuks…
Ka mina olen sellega isiklikult kokku puutunud, omades vahetut kogemust meediatöö "köögipoolega" seoses tööga mõjuvõimsas üleriigilises ajalehes Iirimaal ning regionaalsele ajalehele Hispaanias.
Õige pea, kui asusin kirjutama artikleid, milles seadsin tõsise kahtluse alla koroonameetmete ning nende taga oleva teaduse tõsiseltvõetavuse, lakkasid minu kirjutised ilmumast. Olgu veel lisatud, et see kõik juhtus väga kiiresti, kuna igasugune toimetusepoolne huvi riiklike koroonameetmete kriitiliseks analüüsiks puudus täielikult.
Keskmine ajalehelugeja ning televaataja ei tea paraku midagi lugude "filtreerimise" protsessist. Tavainimene võtab kätte ajalehe või lülitab sisse televiisori ning eeldab alateadlikult, et tegemist on platvormidega, milles ekspertidele antakse vaba voli esitada oma fakte ja argumente.
Üleminek arusaamale, mille kohaselt teatud vaadete eetrist puudumise põhjuseks on nende vaadete mitte-tõsiseltvõetavus on automaatne. Keskmine meediatarbija elab täielikus teadmatuses asjaolust, et põhjus, miks ühtegi "tõsiseltvõetavat alternatiivi" temani ei jõua, tuleneb sellest, et need on tsenseerimise protsessi käigus meediaringlusest eemaldatud…
Probleem ei seisne peamiselt selles, et korporatiivmeedia keeldub tõsiste küsimuste arutamisest. Probleem seisneb selles, et "debatina" välja käidu kujutab endast nürimeelset kajakambrit, kuna vastaspoole hääled on eos summutatud. Võimude poolt heaks kiidetud positsioonid kaiguvad loendamatute kommentaatorite suust nii televisioonis kui raadios, samas kui vastaspoole esindajad on sildistatud nõrgamõistuslike või ekstremistidena. See vaatemäng rullub lahti loendamatutes arvamuslugudes ja vestlussaadetes, kuhu pole oodatud isegi kõige vaoshoitumate kriitikute persoonid.
See kõik omab mõistagi õõnestavat mõju nii demokraatiale kui kodanikuks olemise ideaalile, kuna kodanikud saavad kõikidest kriitilistest teemadest vaid ühekülgse käsitluse, jättes kriitilise mõtlemise, komplekssuse ja nüansseerituse dimensioonid avamata. Kodanikud minetavad aga iseseisva mõtlemise võime, olles julgustatud passiivselt korrutama ühekülgseid loosungeid, mida ajakirjanikud kiivalt kriitika eest varjavad.
Ajuvabad meemid, millest meedia on üleküllastunud, hõlmavad endast selliseid stampe nagu "ma olen isiklikult küll selle vastu, kuid ma leian, et ma ei tohiks seda positsiooni kellelegi peale suruda", "olen spirituaalne, kuid mul pole aega organiseerunud religiooni jaoks", "populistid kujutavad endast demokraatiale hiilivat ohtu", "me peame tegema endast kõik, et võidelda vihakõne vastu", "vaktsineerimata inimesed tapavad vanureid" jne, jne.
Järgnev nimistu hõlmab endas üheksat teemat, mida korporatiivmeedia käsitleb ainult ja eranditult vasakpoolsest-progressivistlikust vaatenurgast ilma vastuargumentidele kõlapinda andmata ning seda täiesti sõltumata sellest, kui tugevasti viimati nimetatud faktidega põhistatud ei oleks või kui autoriteetselt allikalt need ei pärineks. Teisisõnu, järgnevad 9 teemat on teemadeks mille üle massimeedia keeldub ratsionaalselt ja avatult diskuteerimast:
- Sündide põud terves Läänes ning selle mõju elanikkonna vananemisele – see teema ei leia ei käsitlust ega debateerimist
- Lastele ja noorukitele hormooniteraapia läbi viimise eetilisus transgenderi programmi läbisurumise käigus – järjekordne tabu enamike toimetajate jaoks
- Religioosne pühendumine kui elufilosoofia alustala – see on teema, mis on peaaegu eranditult kas olematuks vaikitud või mis leiab äärmisel juhul käsitlust kui "elustiili osa", mitte miski, millel oleks pretensiooni sügava(i)male tõeväärtusele
- Abordi eetika küsimused ning kunstliku viljastamise tehnikate mõju naistele – elupooldavale osapoolele ei anta selles küsimuses praktiliselt kunagi võrdsetel alustel eetriaega
- Migrantide majutamise ja ühiskonda integreerimise keerukus – iga isik, kes seab küsimuse alla pagulaste poliitika, tembeldatakse immigratsioonivastaseks, rassistiks või kitsarinnaliseks
- Koroonapiirangute nagu karantiinide ja kohustusliku maski kandmise tõestuslik alus ja eetiline lubatavus – valitsuse teadusnõunikele anti koroonapoliitikate õigustamiseks roheline tuli, samas kui vastanduvad hääled kas vaigistati või kuulutati rahvatervise vaenlasteks
- Väide mille kohaselt "süsiniku jalajälje" vähendamine suudab ümber pöörata globaalse soojenemise, mis aitab omakorda ära hoida globaalse katastroofi – see on teema mille puhul igasugune ratsionaalne, kriitiline ja teaduspõhine debatt on välistatud. Lubatud on üksnes kohustuslike kliimakriisi mantrate kordamine
- Populistlikud ja võimuringkondade kriitilised poliitilised liikumised – selle asemel, et argumenteeritult debateerida, sildistatakse kõik vastavad liikumised kas para-parempoolseteks (alt-right), paremäärmuslikeks, demagoogilisteks või demokraatia vastasteks
- Naised, kes on teinud valiku loobuda karjäärist või valida tagasihoidlikum elukutse, et pühenduda rohkem oma lastele – enamus korporatiivmeedia esindajaid keelduvad nende häälele kõlapinda andmast või käsitlema vastavat valikut mõistva heakskiiduga.
Tõlkis Adrian Bachmann