Ühendkuningriigi poolt sõjast räsitud Süürias korraldatud massiivne propagandakampaania oli viletsalt planeeritud, tõenäoliselt ebaseaduslik ja tõi kaasa kohalike elanike surmasid, paljastas Middle East Eye.
Sellistele järeldustele jõudis kampaania efektiivsuse hindamiseks 2016. aastal tehtud audit, mis väljaande käsutuses on. Auditi raames uuriti kokku viit programmi. Nelja neist vedasid erafirmad, millest osa juhtisid endised Briti armee- ja luureohvitserid. Viienda programmiga tegelemine usaldati ühele USA firmale.
Vähemalt kolme programmi taga olev "aju" oli üks Briti välisministeeriumi heaks töötav antropoloog. Aastatel 2015-2016 eraldati programmide eelarveks tervelt 9,6 miljonit naela ehk 10,9 miljonit eurot.
Operatsioone juhiti Türgist ja Jordaaniast
Firmad panid esmalt Türgis Istanbulis ning Jordaanias Ammanis püsti kontorid, kust asuti süürlasi palkama. Nood palkasid omakorda rahvuskaaslasi vabakutselisteks ajakirjanikeks ja informaatoriteks. Auditist selgub aga, et paljud säärased vabakutselised polnud teadlikud, kes nende tööd tegelikult rahastab ja suunab.
Programmide ametlik eesmärk oli võimendada Süüria kodanikuajakirjandust; toetada nn "mõõdukat relvastatud opositsiooni"; võidelda vägivaldse ekstremismi vastu ning lõhestada Süüria alaviitide kogukonda, kust ka valitsev Assadi perekond pärineb.
Enamus toodetud propagandast oli nö positiivne. Näiteks levitati videosid opositsiooni edukatest lahingutest või sellest, kuidas nad elanikkonnale toitu jagavad. Lahinguvideote teine eesmärk oli aga näidata gruppide rahastajatele, muuhulgas Pentagonile, et nende raha on asja ette läinud.
Paralleelselt Süürias toimuva operatsiooniga toodeti propagandat aktiivselt ka kodumaiseks kasutamiseks, et deradikaliseerida Ühendkuningriigi islamikogukonda.
Kampaania koodnimeks sai "Operatsioon Volute" ning selle korraldajad ei rääkinud mitte propagandast, vaid "strateegilisest kommunikatsioonist" (SC). Viimase teenistusse rakendati uudisteagentuurid, sotsiaalmeedia, plakatikampaaniad ja isegi lastele mõeldud koomiksid.
Propagandakampaaniaga alustati 2012. aastal ning järgmisel aastal muudeti seda oluliselt ulatuslikumaks. Brittide eesmärk oli hoida oma mõju Süürias hoolimata sellest, et parlament oli otsustanud sõjalist sekkumist mitte lubada.
Kaootiline kampaania
2016. aasta suvel läbi viidud audit jõudis aga järeldusele, et brittide pingutused olid suhteliselt kaootilised. Näiteks oli auditi kohaselt üleval suur risk, et osade propaganda levitamiseks palgatud erafirmade tegevus oli vastuolus Ühendkuningriigi seadustega, kuigi autorid ei täpsustanud, mida nad selle all konkreetselt silmas pidasid.
Samuti selgus, et propagandistid olid asutanud suurel hulgal erinevaid väljaandeid ja tootnud nii palju materjali, et sihtgrupp – Süüria inimesed ja aktivistid – sattusid segadusse ning ei teadnud enam, mida või keda uskuda.
Ka Briti valitsuse sees oli lahkhelisid selle osas, kas programme oli üldse vaja. Paljud asjaosalised ei paistnud mõistvat, mida on ja mida pole "stratkomiga" võimalik saavutada. Samuti ei tehtud piisavalt tööd selgitamaks välja, millised olid propaganda sihtgrupi ehk tavaliste süürlaste hoiakud ja lootused tulevikule.
Programmide suhtes oli kõige entusiastlikum kaitseministeerium, kuna viimane ei saanud otseselt konflikti sekkuda ja soovis seega vähemalt kaudselt Süüriat mõjutada. Auditi hinnangul viidi mõningaid projekte läbi aga vaid selleks, et "oleks näha, et midagi toimub". Teised paistsid olevat mõeldud peamiselt USA valitsusele mulje avaldamiseks. Erinevad projektid kippusid ka üksteist dubleerima.
Tõi kaasa surmasid
Auditis hoiatati ka võimaliku mainekahju eest, mida programmide avalikukstulek tekitada võiks. Audit kritiseeris üht erafirmat liiga suurte riskide võtmise eest ja soovitas seda rohkem ohjes hoida. "On oht, et nad lähevad liiga kaugele ja ohustavad töötajaid," märgiti ettevõtte kohta. Muuhulgas selgus auditist, et rida "kaastöötajaid" oli kampaaniate käigus ka hukkunud.
Kaastöötajaid ei kasutatud mitte ainult propagandistidena, vaid neil oli tihti ka lisaülesanne varustada informatsiooniga Briti luuret. Näiteks oli ühel erafirmal 240 vabakutselisest koosnev informaatorite võrgustik, kellelt saadud materjali jagati erinevate riikide sõjavägedega. Kuna need rollid kippusid hägustuma, soovitati auditis propaganda- ja luureüksused edaspidi üksteisest eraldada.
Auditi sõnul olid programmid küll osaliselt efektiivsed. Näiteks suudeti Assadi toetajates tekitada "käitumuslikke muudatusi", ehk julgustada neid avalikult rääkima valitsuse poolt kinni peetud inimestest. Opositsioonivõitlejatele korraldati aga kursusi rahvusvahelise õiguse teemadel.
Briti valitsus keeldus väljaande küsimustele vastamast. Näiteks ei kommenteeritud seda, kuivõrd võeti enne programmide alustamist arvesse võimalikku ohtu süürlaste eludele, kui paljud inimesed programmide tõttu lõpuks surma said ja kas Briti valitsus toetas hiljem rahaliselt nende perekondi. Samuti keeldus valitsus selgitamast, kas ja millised propagandaoperatsioonid võisid olla illegaalsed.
Artikli autorid Ian Cobain ja Alice Ross on teemat käsitlenud aastaid. Nii kirjutasid nad programmist juba Guardiani heaks töötades 2016. aasta mais. Toona märkisid nad, et brittidel oli keeruline leida tõepoolest "mõõdukaid" opositsionääre, kes polnud mingit sorti sõjakuritegusid juba korda saatnud.
Toimetas Jaanus Vogelberg