Illimar Toometi hinnangul ei anna soovoliniku kantselei tellimusel valminud uuring "LGBTQ inimeste" olukorrast uut ja usaldusväärset teavet. Soovitusedki on tuttavad: tagada homoorganisatsioonidele püsirahastus, viia LGBTQ temaatika koolidesse, reguleerida riiklikult samasooliste inimeste kooselu jne.
Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut on koostanud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei tellimusel ja Norra riigi rahalisel toel uuringu "LGBTQ inimeste igapäevane toimetulek ja strateegilised valikud Eesti ühiskonnas." Uuringu käigus analüüsiti 28 seksuaalvähemusse kuuluva inimesega tehtud suulisi intervjuusid.
Võib-olla pole selles midagi ootamatut, aga tutvumine uuringu kokkuvõttega süvendas siinkirjutaja eelarvamusi. Alustades uuringu valimist, kelle leidmiseks kasutati nn lumepalli-meetodit, st küsitletav võis anda soovitusi, keda uuringusse veel kaasata. Seega pole imestada, et uuritava rühma liikmed olid keskmisest parema hariduse ja sissetulekuga, enamasti elukohaga Tallinnas ning enam kui pooled vanuses 30–40 aastat. Uuritava rühma väiksus ja sarnane sotsiaalne struktuur on seksuaalvähemusi vaatlevatele uuringutele omane, samas raskendab see üldistuste tegemist ning võrdlemist teiste uuringutega. Selleks, et uuring saaks kirjeldada konkreetselt seksuaalvähemusi, survestasid teadlased uuritavaid määratlema oma seksuaalset orientatsiooni mingisse vähemusse kuuluvaks, pidades nt ühe transseksuaali enesemääratlemist heterona tulenevaks lootusest olla heteronormatiivsena rohkem tunnustatud.
Teisalt kinnitas uuring vähemalt osaliselt eelarvamust, et seksuaalvähemusse kuulumine ei põhjusta inimesele avalikus elus enamasti probleeme. Nii on intervjueeritavad esile toonud, et üldhariduskoolis seksuaalvähemusi ei kiusata, perearsti juures diskrimineerimist ei ole kohatud. Töökeskkonna hindamisel oli neid, kes pidasid oma kogemust läbivalt positiivseks. Negatiivse kogemuse puhul aga leiti, kolleegide ja tööandja suhtumine ei tulene ainult seksuaalsest orientatsioonist, vaid muud asjaolud võivad olla isegi olulisemad. Ka kaupade ja teenuste kättesaadavusega valdavalt probleeme ei olnud või mõnel puhul viidati kellegi teisega juhtunule või hüpoteetilisele kogemusele. Neis kirjeldustes võib ära tunda tavalise elu, kus kahjuks koolis kiusatakse keda iganes ja mille pärast iganes, ülemus võib olla vastik kõigile alluvatele ja teenindaja pirtsakus põhjustatud võib-olla madalast palgast. Kahemõttelisi nalju visatakse töökohal või ülikooliloengus nii homode, blondiinide kui lätlaste üle. Asjaolule, et intervjuus esile tulev positiivne või negatiivne kogemus võib olla tingitud pigem küsitletava vanusest või rahvuslikust kuuluvusest, viitavad ka uurijad ise.
Sellele, et uuringu kokkuvõte ei jääks üldsõnaliseks, vaid võimaldaks esitada konkreetseid soovitusi haridus-, tervishoiu-, ettevõtlus- ja õigussfääri muutmiseks, aitas kindlasti kaasa see, et neli küsitletavat on aktiivselt tegevad seksuaalvähemuste õiguste kaitse valdkonnas. Uuringu kokkuvõttes esitatud poliitikasoovitustes iseenesest midagi uut ei ole: tagada homoorganisatsioonidele püsirahastus, kehtestada sanktsioonid ebavõrdse kohtlemise puhuks, eeldada Haridus- ja Teadusministeeriumilt aktiivset tegevust LGBTQ temaatika lisamiseks üldhariduskooli õppesisusse ning haridustöötajate teadlikkuse tõstmiseks LGBTQ temaatikast kõikidel haridusastmetel, reguleerida riiklikult samasooliste inimeste kooselu, algatada sisuline arutelu erinevuste tunnustamiseks Eesti ühiskonnas jne.
Küsimuseks jääb, kas uuring andis usaldusväärset ja uut teadmist, mis võimaldaks teha üldistusi ning ettepanekuid poliitika muutmiseks. Ilmselt mitte. Sama hästi oleks võinud küsitleda autojuhte – ning et valim oleks esinduslikum, kaasata ühistranspordi- ja veokijuhte – ning tuvastada, et parkimine Tallinna kesklinnas on enamasti ebameeldiv. Mupo kiusab, parkimise keeld ja parkimistsoonid märgistatud ebaselgelt, parkimismajad on kallid ning pärast tunniajalist kallihinnalist parkimist kevadises Tallinnas on auto kaetud paksu tolmukihiga. Ainsana on olukorraga rahul trammijuhid. Lahenduseks oleks jalakäijate laiutamise lõpetamine linnas (nt nende suunamine maa alla), fooritsüklite ülevaatamine ning loomulikult linnavõimu vahetus.