Kuivõrd abikaasadelt tulu ühisena deklareerimise õiguse äravõtmine ja ka selle õiguse ulatuslik piiramine oleks ebaõiglane, pole õige arutada, kas piirata seda rohkem või vähem – sellega, mis on ebaõiglane, ei tohi kompromisse teha, kirjutab SAPTK juhatuse esimees Varro Vooglaid.
Lea Danilson-Järg arvustas eelmise nädala teisipäeval Postimehes avaldatud arvamusartiklis valitsuse otsus oluliselt piirata abikaasade võimalust deklareerida tulu ühiselt (asendada senine ühine tuludeklaratsioon ühise kuludeklaratsiooniga), selgitades, et sellise otsuse elluviimine tähendaks lapsevanemate väljaviskamist koos vanniveega.
Kahtlemata võib nõustuda Danilson-Järgi järeldustega, et maksumuudatused, millega pandaks lasterikkad perekonnad teistega võrreldes halvemasse olukorda, oleks mitte ainult rahvastikukriisi ületamise seisukohast kahjulikud, vaid ka ebaõiglased.
Samas pole minu hinnangul põhjendatud tema ettepanek piirata tulu ühise tervikuna deklareerimise õigus vähemalt kolme lapsega abielupaaridele kuni noorima lapse esimese klassi lõpetamiseni – olgugi, et selline lahendus oleks kindlasti vähem ebaõiglane kui valitsuse praeguste kavatsuste elluviimine.
Sõda ühe tuluteenijaga peremudeli vastu
Miks peetakse seda taunitavaks, kui üks abikaasadest pühendub mitte palgatööle, vaid lastele, kodumajapidamisele, hooldamist vajavatele lähedastele või muule oluliseks peetavale?
Esiteks pole arusaadav, miks peetakse seda taunitavaks, kui üks abikaasadest pühendub mitte palgatööle, vaid lastele, kodumajapidamisele, hooldamist vajavatele lähedastele või muule oluliseks peetavale. Mis on selles halba, et abielupaarid otsustavad ise, kuidas oma elu korraldada? Eriti pidades silmas, et ka riigi vaatevinklist pole rahaliselt vahet, kas perekonna sissetulek teatud summas on teenitud ühe või kahe inimese poolt.
Näiteks, kui abielupaari sissetulek on kokku ca kaks keskmist palka ehk 2100 eurot kuus, siis ühisdeklaratsiooni esitamise võimaluse säilimisel makstaks sellelt inimese kohta 500 euro suuruse maksuvabastuse korral tulumaksu üht moodi 220 eurot kuus (20 protsenti 1100-eurosest maksustatavast tulust) sõltumata sellest, kas see tulu on teenitud üksnes ühe abikaasa poolt või kahe abikaasa poolt võrdsetes osades.
Samal ajal abielupaar, kus see tulu teeniti vaid ühe osapoole poolt, ei saaks tulude ühtsena käsitlemise võimaluse äravõtmise korral (keskmisest palgast suurema tulu korral progresseeruvalt kahaneva maksuvabastuse tõttu) üldse maksuvabastust ja peaks igas kuus tasuma tulumaksu mitte 220, vaid 420 eurot (20 protsenti 2100-eurosest maksustatavast tulust). Nagu olen varem täpsemalt selgitanud, tähendaks see aasta peale ühe tuluteenijaga abielupaarile kaotust koguni 2400 eurot (vt lisatud skeemi).
Sellisena on positsioon, mille kohaselt peaks riik rahaliselt karistama ühe abikaasa pühendumist millelegi muule kui palgatööle, abielu- ja perekonnavaenulike ideoloogiliste tagamaadega. Kui valitsus soovib, et inimesed hakkaks rohkem lapsi saama, peaks kodule ja perele pühendumist igati toetama, mitte pärssima – mitte kujundades (paljulapselistest) perekondadest sotsiaalabisõltlasi, vaid võimaldades neile maksuvabastuste kaudu vajalikud elatusvahendid.
Nagu Danilson-Järg on ühes varasemas artiklis selgitanud, ei vajaks lastega pered üldjuhul üldse toetust ning saaksid ise hakkama, kui riik ei kooriks neilt kaht nahka: "Praegu peavad nad osalema solidaarselt pensionäride ülalpidamises ja lisaks kasvatama üles ka lapsed. Seetõttu on näiteks kolme lapsega perel praegu üle kolme korra rohkem ülalpeetavaid kui lastetul perel."
Eemalejäämisel tööturust võivad olla mitmesugused põhjused
Teiseks ei võta Danilson-Järgi ettepanek arvesse põhjendatud huvi, et vajadus ühe abikaasa tööturust eemalejäämise järele võib lähtuda ka muudest tungivatest vajadustest kui see, et kolme lapse kõrvalt on raske mõlemal abikaasal palgatööl käia.
Näiteid võib siin tuua mitmeid, aga piisab, kui mõelda olukorrale, kus perekonda sünnib juba esimese või teise lapsena puudega või lihtsalt erivajadustega laps, kelle hooldamiseks, kasvatamiseks ja õpetamiseks on vaja tavapärasest palju rohkem vanemlikku aega ja hoolt, nii enne kooli kui ka kooli ajal – võimalik, et koduõppe vormis, eriti väljaspool mõnda suuremat linna, kus vanemate võimalused leida oma lapsele maailmavaateliselt või lapse erivajaduste seisukohast sobilik kool on iseäranis piiratud.
Samuti võib kaalukas huvi ühe abikaasa koduseks jäämiseks olla tingitud selle abikaasa enda puudest või haigusest, vajadusest kanda hoolt mõne lähedase (näiteks ema, isa, vanaema, vanaisa, onu, tädi või sõbra) eest, aga miks mitte soovist pühenduda õpingutele, heategevusele, muusikale, kunstile, teadusele või muule oluliseks peetavale.
Ühe abikaasa tööturult eemalejäämine ei pruugi üldse lähtuda kellegi vabatahtlikust valikust, sest see võib olla tingitud ka palgatöö võimaluste piiratusest või puudumisest.
Veelgi enam: ühe abikaasa tööturult eemalejäämine ei pruugi üldse lähtuda kellegi vabatahtlikust valikust, sest see võib olla tingitud ka palgatöö võimaluste piiratusest või puudumisest. Eriti tõenäoline on selline olukord jällegi hääbuvates maapiirkondades, kus töökohti sageli ei ole, rääkimata kvalifitseeritud ja hästi tasustatud töökohtadest.
Seega on raske nõustuda Danilson-Järgi hinnanguga, nagu oleks valitsuse otsus kaotada ära seni kehtinud abikaasade ühisdeklaratsiooni esitamine "iseenesest loogiline", sest "kui pere tuleb toime vaid ühe abikaasa palgaga, siis ilmselt ei ole nad nii vaesed, et vajaksid maksukergendust". Sageli võib olukord, kus tulu teenib vaid üks abikaasadest, olla mitte märk rahaliste võimaluste (üle)küllusest, vaid sellest, et inimesed pingutavad väga, et perekond saaks täita oma põhilist funktsiooni – kanda hoolt oma liikmete ja teiste lähedaste eest – ning et kodus oleks mitte tühjus, vaid elu.
Tean omast kogemusest, et ühe tuluteenijaga suuremal perekonnal on niigi raske hakkama saada ning vägagi tõenäosuselt tuleb pingutada mitmel kohal. Sellisena on valitsuse otsus karistada oluliselt suurema maksukoormusega abielupaare, kus mõlemad abikaasad ei lähe palgatööle (ei paiguta lapsi riiklikusse haridusasutusse või ei vii hooldamist vajavat perekonnaliiget hooldekodusse), vaba ühiskonna ideaalide ja perekondlike väärtuste taustal eriliselt eemaletõukav.
Vastuolu abikaasade ühisvara põhimõttega
Kolmandaks on valitsuse otsus jätta abielupaarid õiguseta käsitleda tulude deklareerimisel oma sissetulekuid ühise tuluna otseses vastuolus perekonnaseadusest tuleneva ühisvara loogikaga, mille kohaselt abikaasade poolt teenitud tulu on ühine tulu, sõltumata sellest, kellele see konkreetselt maksti – just samuti, nagu abikaasad vastutavad mõlema osapoole võetud kohustuste eest solidaarselt.
Valitsuse otsus karistada oluliselt suurema maksukoormusega abielupaare, kus mõlemad abikaasad ei lähe palgatööle, on vaba ühiskonna ideaalide ja perekondlike väärtuste taustal eriliselt eemaletõukav.
Oluline on mõista, et abikaasade õigus deklareerida tulu ühiselt ei ole mingi valitsuse-poolne kingitus, vaid lähtub tõdemusest, et võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes on igale inimesele tagatud teatud summa ulatuses maksuvabastus, mida ta võib kasutada iseseisvalt või abielus olles koos abikaasaga, sest abikaasade elu ja selle osana ka vara on ühtne tervik.
Seega ei tohiks ühisvara loogikat silmas pidades üldse spekuleerida, mil määral võiks valitsus ühe abikaasa poolt teenitud tulu abikaasade ühise tuluna käsitleda, mil määral mitte. Ehk kuivõrd abikaasade majapidamine rajaneb ühise tulu põhimõttel, siis peab seda ka maksustamisel niisugusena käsitlema. Pöördudes tagasi perekonnaseaduse poole, nähtub selgesti (§-st 16 lg 2), et perekonna ülalpidamiskohustus hõlmab tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks.
Tegelikult võiks ühisvara põhimõtet silmas pidades abikaasad deklareerida tulu võrdsetes osades eraldi isegi siis, kui töötasu on makstud üksnes ühele abikaasadest, sest ka vaid ühe abikaasa töötasu kujutab endast ühisvara juurdekasvu, mitte vaid ühe abikaasa vara juurdekasvu. Maksu- ja Tolliametile ei pruugiks see meeldida, aga fakt on see, et ühele abikaasale makstud töötasust kuulub seaduse kohaselt pool teisele abikaasale, mistõttu peab tal olemas võimalus seda ka deklareerida, kas abikaasaga ühiselt või eraldi.
Ebaõiglaste sammudega ei tohi kompromisse otsida
Kokkuvõtteks peaks abielu institutsiooni ja perekondlikku eluviisi austav valitsus kohtlema abielupaare ühtse tervikuna, mitte üksnes eraldiseisvate indiviididena. Sellest lähtuvalt peaks austama ka põhimõtet, et abikaasade vara ning nende tulu selle vara juurdekasvuna on ühine.
Aga isegi, kui abielu ühtsuse tasand ja sellest lähtuv ühisvara loogika kõrvale jätta, peaks olema elementaarne, et valitsus ei astu oma lubaduste katteks raha kokku kraapimiseks samme, mis otseselt kahjustaks abielu ja perekonna ühiskondlikku staatust ning seaks need abielupaarid, kes pühenduvad lastele, kodule ja lähedaste eest hoolitsemisele, teistega võrreldes oluliselt halvemasse olukorda.
Seega oleks loomulikult parem, kui valitsus viiks ellu Danilson-Järgi poolt esitatud ettepaneku jätta abikaasade ühisdeklaratsiooni esitamise õigus vaid vähemalt kolmelapselistele peredele, selle asemel, et see õigus sisuliselt üldse ära võtta (asendada senine ühine tuludeklaratsioon ühise kuludeklaratsiooniga). Ent kuivõrd abikaasadelt tulu ühisena deklareerimise õiguse äravõtmine ja ka selle õiguse ulatuslik piiramine oleks ebaõiglane, pole õige arutada, kas piirata seda rohkem või vähem. Sellega, mis on ebaõiglane, ei tohi kompromisse teha.
Artikkel avaldati lühendatud kujul ajalehe Postimees veebiväljaandes.
Vaata, kuidas põhjendas abikaasade ühise tuludeklaratasiooni sisulist ärakaotamist Riigikogu IRL-i fraktsiooni esimees Priit Sibul (alates 16:44):
Allpool toodud Tallinna TV saates "Uudis+" selgitas Varro Vooglaid abikaasade ühise tuludeklaratsiooni sisulise ärakaotamisega seonduvaid probleeme, näidates, et ülalpool Priit Sibula esitatud väited ei vasta olulises osas tõele.