President Kersti Kaljulaid mõistis teravas toonis hukka Indrek Tarandi provokatsioonile jalahoobiga reageerimise, ent tal ei ole öelda üht ainsatki kriitilist sõna Eesti 200 liikmete suunal, kes kasutasid oma väikest last küünilise ja potentsiaalselt väga tõsiste tagajärgedega poliitilise provokatsiooni elluviimiseks.
Rohkem kui kahe nädala eest, 12. detsembril pöördusin koos kolleeg Markus Järviga president Kersti Kaljulaiu poole, juhtides tema tähelepanu mõned päevad varem Eesti 200 liikmete poolt Vabaduse platsil toimunud meeleavaldusel ellu viidud väga inetule provokatsioonile ja paludes see sama moodi hukka mõista, nagu president mõistis hukka 26. novembril Riigikogu eest Indrek Tarandi provokatsioonile järgnenud rüseluse.
Olgu meie pöördumine terviklikul kujul välja toodud:
Eesti Vabariigi president, pr Kersti Kaljulaid!
Pöördume Teie poole, et juhtida tähelepanu möödunud pühapäeval Vabaduse väljakul toimunud ÜRO rändeleppe vastasel meeleavaldusel aset leidnud väga inetule intsidendile, mille käigus Eesti 200 vabatahtlike koordinaator Kadri Napritson-Acuna ja projektijuht Teele Holmberg osalesid küünilises provokatsioonis, kus kasutati Holmbergi ja peaprovokaatori Florian Hartlebi ühist last.
27. novembril tegite Facebookis avalduse, kus mõistsite hukka riigikogu ees toimunud meeleavaldusel aset leidnud teod, mis Teie hinnangul ei sobitu Eesti poliitilise kultuuriga. Selleks, et Teie hukkamõist ei näiks üksnes valikuline – nagu see juba paistis seoses Teie vaikimisega Indrek Tarandi selgelt provokatiivse ja õigusvastase (KarS § 158) tegevusega seonduvalt –, palume Teil avalikult hukka mõista ka Eesti 200 töötajate osalusel ellu viidud provokatsioon, mille kohta leiate täpsema ülevaate allpoolt välja toodud ja osutatud allikatest, ennekõike portaalis Objektiiv eile avaldatud erisaatest "Fookuses":
Ilmselgelt ei tohiks sellistesse provokatsioonidesse suhtuda ükskõikselt, sest need on suunatud ühiskondliku konflikti esile kutsumisele ning võivad lõppeda väga kahetsusväärsete tagajärgedega. Eriliselt tuleks hukka mõista väikeste laste kasutamine poliitiliste provokatsioonide vahendina. Kindlasti nõustute ka sellega, et poliitilise kultuuri oluliseks osaks peaks olema elementaarse lugupidamise säilitamine oma poliitiliste ja ideoloogiliste oponentide vastu, mh selle läbi, et mitte sekkuda nende avalikesse koosolekutesse, rääkimata neil koosolekutel teadlikult konfliktide õhutamisest.
Teie avalikku seisukohavõttu ootama jäädes
Varro Vooglaid ja Markus Järvi
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks
Kui Tarandi jalavopsuga kostitamise üliemotsionaalseks hukkamõistmiseks (võrdlused Interrindega…) ei kulunud Kaljulaiul päevagi, siis Eesti 200 liikmete küünilise provokatsiooni kohta pole tal olnud enam kui kahe nädala jooksul öelda mitte ainsatki kriitilist sõna – olgugi, et see provokatsioon oli ilmselgelt suunatud vägivaldse konflikti esile kutsumisele ning võinuks lõppeda väga kahetsusväärsete tagajärgedega.
Raske on teha sellest muud järeldust kui see, et president Kaljulaid käitub kahepalgeliselt. Tarandi nahaalsele provokatsioonile reageerijaid peab ta vajalikuks hurjutada, ent Eesti 200 parteikontori töötajate poolt väikese lapse kasutamise poliitilise provokatsiooni vahendina kiidab ta vaikivalt heaks.
Ilmselgelt ei tegutse president niisuguseid topeltstandardeid rakendades ühiskonna ühteliitmise nimel – vastupidi, sellise käitumisega panustab ta otseselt ühiskondlike pingete kasvatamisse. Ehk kokkuvõtlikult: president Kaljulaid tegutseb mitte ühiskonna kokkuliitja, vaid selle lõhestajana.
Repliik: president Kaljulaid demonstreerib taas oma häbitut erapoolikkust