Mart Helme. Foto: Veiko Vihuri

Siseministri ja EKRE endise liidri Mart Helme sõnad intervjuus Deutsche Wellele on vallandanud Eesti ajaloo ühe kõige võikama valede laviini poliitiliste konkurentide ja meedia poolt. Poliitikuid ei ole vaja nende konkurentide eest kaitsta, ent mis tõesti vajab kaitsmist, see on inimeste õigus saada meediast moonutamata, täpset informatsiooni, kirjutab Veiko Vihuri.

Siseministri ja EKRE endise liidri Mart Helme sõnad venekeelses intervjuus Deutsche Wellele on vallandanud Eesti ajaloo ühe kõige võikama valede laviini poliitiliste konkurentide ja meedia poolt. Meenutagem: usutleja provokatiivsele küsimusele, kas geid tungivad peale ja ujutavad eestlased üle, vastas Helme sõnasõnalt: „Las jooksevad Rootsis" („Пусть бегут в Швеции").

Neid sõnu aga esitleti Eesti meedias kujul: „Las jooksevad Rootsi" („Пусть бегут в Швецию"). Selle väära tsitaadi pinnalt tehti uudised ja tõstatati teema. Sõna sai koguni üks tõlk, kes leidis, et kuigi Helme ütles tõesti „Las jooksevad Rootsis", siis tegelikult mõtles ta ikkagi „Las jooksevad Rootsi", eksides käändelõpuga. Siit edasi astuti järgmine samm ja väideti, et siseminister soovitab Eesti homodel Rootsi kaduda või soovib koguni ette valmistada mingisugust uut küüditamist. See andis võimaluse välja tulla tõeliselt karmi süüdistusega: Mart Helme on läinud vastuollu Eesti põhiseaduse alusväärtustega, rünnates üht osa Eesti elanikest, mitte tunnustades neid ühiskonna osana ja soovides nende lahkumist. Ühesõnaga, täielik jamps.

Jõulise postituse sotsiaalmeedias tegi Jüri Ratas, kes tõenäoliselt soovis EKRE-le abielureferendumi küsimuses survet avaldada ja võib-olla ka juhtida tähelepanu kõrvale Keskerakonnaga seotud skandaalilt (Porto Franco). Pole ime, et EKRE esimees Martin Helme nimetas seda noa selga löömiseks. Võimalik, et Ratas tegi valearvestuse, juhul kui ta ei soovinud esile kutsuda valitsuskriisi. Igatahes andis Ratase käik EKRE suunal hoogu üleüldisele rünnakule. Otse loomulikult kasutas ootamatu võimaluse ära opositsioon, kes püüab sellest maksimaalselt kasu saada. Ühelt poolt läks kohe lahti kurtmine, kuidas Eestis vähemusi kiusatakse ja neile liiga tehakse, teiselt poolt hakkasid lendama laimavad süüdistused EKRE suunas. Näiteks sotside liider Indrek Saar rääkis lausa „kurjuse pealetungist". Seejuures ei varjatagi, et neid ajab vihale abielureferendum – mille EKRE kavatsevat Saare sõnul muuta vihareferendumiks.

Poliitilised konkurentide õelus ja pahatahtlikkus ei üllatagi, ent tõeliselt alarmeeriv on peavoolumeedia käitumine. Postimehe kommentaariumis kirjutas ühe Mart Helme väljaütlemise teemat käsitlenud artikli juures Andres Aule: „… mõlemal juhul [s.t kas Rootsis või Rootsi] ei ole jutt Eesti inimestest. Kuna meedias on korduvalt rõhutatud *Eesti* inimeste kuhugi saatmist, on tegu sisuliselt väärinfoga ja vähemalt meedia poolt väärtõlgendusega." Tõepoolest, kuigi Mart Helme ütles intervjuus, et ta vaatab geidele ebasõbralikult, ei rääkinud ta mitte sõnagi Eesti LGBT-seltskonna Rootsi saatmisest. Lugejatele teadlikult mulje vale jätmine nende poolt, kes peaksid edastama kontrollitud ja tasakaalustatud infot, on tegelikult ametialane reetmine.

Siinkirjutaja leiab, et poliitikuid ei ole vaja kaitsta nende poliitiliste konkurentide eest – sellega saavad nad ise suurepäraselt hakkama. Või kui ei saa, siis pole nad üsna peatselt enam poliitikud. Kuid mis tõesti vajab kaitsmist, see on inimeste õigus saada meediast moonutamata, täpset informatsiooni. Ajakirjanduse eetikakoodeks ütleb väga selgesti: „Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta. … Ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon."

Mõned suured väljaanded nagu Postimees ja Delfi on jätkanud päevi Helme sõnade moonutatud kujul edasiandmist, tehes näo, et just nii tulebki neid võtta, ehkki mustvalgel tekst ütleb hoopis midagi muud. Rääkimata Helme sõnade moonutatud mõtte korrutamist, justkui oleks kavas seksuaalvähemused Eestist välja saata. Tõsi, vähemalt ühes ERRi portaali uudises nägin siiski ka parandatud versiooni.

Miks ajakirjandus inimesi nii kolossaalselt alt veab, neile sõna otseses mõttes valetab? Aga selle pärast, et soov kaasa aidata konservatiivide valitsusest minema ajamisele on nii suur, et see kaalub üles endale võetud kohustuse vahendada ausalt tõest informatsiooni. Meedia tajub oma jõudu poliitilises mängus ja ei tunne vähimatki vastutust. Pigemini arvatakse, et oma liberaalsete väärtushoiakutega seistakse ajaloo õigel poolel. Võimalik, et on ka teistsuguse hoiakuga ajakirjanikke, ent nad ei julge massist erineda.

Muidugi on tülgastavalt valelik kogu see poliitiline narratiiv vähemuste kiusamisest ning „natsidest" ja „ksenofoobidest" valitsuses (sedapidi siis inimesi sildistada ja kiusata tohib, jah?). Faktid seda ei toeta, aga mis neist faktidest – neid annab ju kohendada, nagu antud juhul nägime.

Mart Helme isikusse võib suhtuda erinevalt ja küllap on ka konservatiivide seas inimesi, kes ei pea sugugi kõiki tema väljaütlemisi õnnestunuks. Kuid me ei saa leppida taolise valeliku ja ebamoraalse tühistamiskampaaniaga, nagu ei tohiks leppida ka valedele rajatud poliitikaga. Täna tehakse seda ühe, homme juba järgmise inimese suhtes, kelle vaated ei ole „õiged". Poliitiku tühistab valimistel valija – või vastupidi, annab talle uue mandaadi. Kuid Eestis vallandunud mürgistele valedele peavoolumeedias tuleb kuidagi piir panna. Lügenpresse, valesid tootev meedia, ei ole vabas ühiskonnas tolereeritav.