Saksa kirjanik ja sotsioloog Gabriele Kuby arutleb sooideoloogia pealetungi, uue totalitarismi ja sildistamise üle, andes ülevaate temaatikast, mille detailse uurimise tulemused on ta esitanud oma raamatus „Ülemaailmne seksuaalrevolutsioon: vabaduse hävitamine vabaduse nimel".
2014. aasta aprilli alguses külastas saksa kirjanik ja sotsioloog Gabriele Kuby Tšehhi Vabariiki, et tutvustada mitmel pool tšehhikeelset versiooni oma raamatust pealkirjaga The Global Sexual Revolution: The Destruction of Freedom in the Name of Freedom („Ülemaailmne seksuaalrevolutsioon: vabaduse hävitamine vabaduse nimel"). Külaskäigul Brno linna andis ta intervjuu veebiväljaandele The Catholic World Report, milles rääkis oma raamatust ning sellest, kuidas tema katoliiklik maailmapilt aitab tal mõista ühte meie ajastu kõige olulisemat teemat: jätkuvat seksuaalrevolutsiooni, mis ei too endaga kaasa mitte ainult muutusi inimeste privaatses elustiilis, vaid ka õiguslikes arusaamades seksuaalsuse ja perekonna kohta.
Kuby hoiatab, et ülemaailmne sooideoloogia pealtung ohustab meie kõige fundamentaalsemaid arusaamu inimloomuse kohta, millel on kohutavad tagajärjed lastele, perekondadele ja ühiskonnale tervikuna. Näiteks oli kuni 2014. aastani sotsiaalmeediakeskkonna Facebook kasutajatel võimalik määratleda oma sugu kas mehe või naisena, kuid nüüd on neil oma soo määratlemiseks võimalik valida koguni 58 erineva variandi seast. Samuti on märkimisväärne, et 2014. aastal võitis populaarse Eurovisiooni lauluvõistluse Conchita Wursti nime all tuntud austerlane Thomas Neuwirth, kes tõmbab endale tähelepanu riietudes naiste rõivastesse ning kandes samal ajal täishabet. Kuby leiab, et sellised olukorrad tekitavad inimestes ja ühiskonnas segadust ning põhjustavad reaalseid psühholoogilisi ja hingelisi kahjustusi.
CWR: Kas oleksite nõus andma meie lugejatele lühikese ülevaate oma uue raamatu kesksest ideest?
Gabriele Kuby: Pärast pöördumist katoliku usku ning tulenevalt oma sotsioloogia taustast ja huvist poliitiliste ja ühiskondlike arengute vastu, hakkasin ma mõistma, et seksuaalsus on meie ajastu keskne teema. Me elame ajastul, kus seksuaalsed normid pööratakse täielikult pea peale, mis on inimajaloos enneolematu. Ükski varasem ühiskond ei ole seda teinud. Ükski ühiskond pole varem öelnud, et „ela oma sugutungi välja nii nagu soovid", kuid meie ühiskond teeb seda. Selline seksuaalsuse käsitlus on peamine rünnak inimväärikuse ja terve ühiskonna pihta, sest kui ühiskond loobub oma üldisest moraalsusest, eriti aga seksuaalsuse vallas, siis langeb see anarhiasse ja kaosesse, mille tagajärjeks võib olla uue totalitaarse režiimi riiklik kehtestamine.
CWR: Teie raamatu üks keskne teema on sooideoloogia pealetung. Kas saaksite meie lugejatele selgitada, mida see tähendab ning miks see on ohtlik?
Kuby: Mõiste „sugu" (ing k – gender) oli grammatiline mõiste, mida kasutati sõna sugude eristamiseks, enne kui seda hakati kasutama poliitilise agenda jaoks. Siis avastasid selle sõna radikaalsed feministid ja kasutasid seda uue ideoloogia loomiseks. Ma imetlen nende strateegilist ettenägelikkust, kuna nad mõistsid, et uue idee propageerimiseks on vaja mõistet ning selleks mõisteks sai „soolisus". Soolisus tähendab nüüd seda, et eksisteerib „sotsiaalne sugu", mis võib erineda sinu bioloogilisest soost.
Muidugi on olemas kultuuriliselt ja ajalooliselt erinevad viisid, kuidas inimesed oma maskuliinsust või feminiinsust väljendavad. Kuid feministliku teooria kohaselt eksisteerib sugu kui sotsiaalne konstruktsioon, mis võib olla erinev sinu bioloogilisest soost. Ning kui me loobume oma identiteedist mehe või naisena, väites, et sellist identiteeti üldse ei eksisteerigi, siis variseb kogu seksuaalne kord kokku ning igaüks võib astuda seksuaalsuhetesse igaühega – see pole pelgalt teoreetiline väide, vaid selle liikumise praktiline eesmärk. Pole vaid kahte bioloogilist sugu ega kahte sotsiaalset sugu; sugusid on palju, näiteks heteroseksuaalsed mehed ja naised, homoseksuaalid, biseksuaalid, transseksuaalid, transsoolised, intersoolised ja queer-inimesed (queer või kväär on mõiste, mis tähistab igasugust hälbimist heteroseksuaalsusest).
Sooteooria kohaselt on meie seksuaalne orientatsioon meie identiteedi peamine kriteerium. Peamine väärtus, mille kaudu seda propageeritakse, on vabadus. Meie ülimalt individualistlik ühiskond väidab, et meil on vabadus valida oma sugu – kas olla mees või naine – ning samuti saame vabalt valida ka oma seksuaalse orientatsiooni. Ühiskond ei pea kõikvõimalikke seksuaalseid orientatsioone mitte ainult sallima, vaid peab neid ka positiivselt aktsepteerima. Kuid tegelikkuses on heteroseksuaalsus meie inimeksistentsi loomulik seisund ning enam kui 97 protsenti meie planeedi rahvastikust on heteroseksuaalne ning lükkab homoseksuaalsuse instinktiivselt tagasi. Inimesed, kes soolisuse agendat üle maailma läbi üritavad suruda, soovivad muidugi alustada väga noortest lastest ning sisendada neile, et iga seksuaalne orientatsioon on võrdselt õige.
Kogu asja müüakse aga naiste õiguste üha suurema edendamise pähe. Kui inimesed kuulevad midagi sooideoloogiast, siis nad arvavad, et tegemist on naiste õiguste avardamisega. Kuid kui mehi ja naisi ei nähta enam erinevate sugudena, siis mis mõtet on üldse naiste õiguste eest võidelda? Tegemist on sisemise vastuoluga.
Pärast 150 aasta möödumist feminismi esilekerkimisest – mis oli oluline ja vajalik ühiskondlik liikumine, kuna naistel polnud toona võrdseid õigusi – on see liikumine radikaliseerunud ning me oleme lääne ühiskonnas jõudnud võimuvõitluseni, milles naised domineerivad meeste üle. Mehi diskrimineeritakse ning tegelikult on mehed need, kes on tõeliselt alaprivilegeeritud. Näiteks Saksamaa haridussüsteemis on võitjateks naised ja tüdrukud, samas kui poisid jäävad neist üha kaugemale maha. Naised on privilegeeritud olukorras ka kvoodipõhisel tööturul ning lahutuste korral. Selle kõige taga on feministlike organisatsioonide pidev kurtmine, et mehed on põhimõtteliselt agressiivsed vägistajad ja naised nende ohvrid.
CWR: Miks Te otsustasite lasta oma raamatu tõlkida esmalt saksa keelest Ida-Euroopa keeltesse, nagu näiteks slovaki, ungari, horvaatia ja poola keelde, mitte aga inglise keelde või teistesse Lääne-Euroopa keeltesse?
Kuby: See ei olnud valik, see lihtsalt juhtus nii. Ma ei teinud selleks mitte midagi. Need uksed avanesid iseenesest. Tšehhi keel on nüüd juba viies keel, millesse see raamat on tõlgitud ning käesoleval [2014 – toim] aastal tõlgitakse see ka rumeenia keelde. Hetkel tõlgitakse raamatut ka inglise keelde, kuid me otsime veel kirjastajat. See ei olnud minu strateegia. Ma istusin kõigest oma laua taga ning püüdsin kirjutada tõde; tõlked ja paljudest riikidest saabunud esinemiskutsed ei ole minu enda teene.
CWR: Raamatu tutvustamine on viinud Teid paljudesse riikidesse, mis on võimaldanud Teil tutvuda Euroopa erinevate kultuuridega. Kas Te märkate erinevusi Lääne-Euroopa ja kommunismijärgsete maade sookäsitluses?
Kuby: Erinevus on kindlasti olemas. Ida-Euroopa riike nii-öelda kaitses läänest tuleva 1968. aasta kultuurirevolutsiooni eest kommunistlik totalitarism. Nendes riikides tehti küll tohutult palju aborte, ning tehakse siiani, kuid samas ei leidnud seal aset lääneriikides toimunuga võrreldavat seksuaalrevolutsiooni. Puudus otsene seksuaalrevolutsioonist ja radikaalsest feminismist tulenev rünnak perekonna pihta. Oli küll kommunistlik rünnak perekonna vastu, kuid see ei läinud nii kaugele, kui seksuaalrevolutsioon nüüd läheb.
Kui Berliini müür 1989. aastal langes, siis oli meil kõigil selline vabaduse ja ideoloogiaülesesse ajastusse sisenemise lootus. Kuid samal ajal kui me selle lootuse üle rõõmustasime, valmistasid võimsad jõud ette järgmist ülemaailmse seksuaalrevolutsiooni sammu. Ärge küsige minult, kes need jõud on, kuid ma näen, et see revolutsioon on ülemaailmse ulatusega ning selge kavatsusega hävitada perekonna põhialused.
Perekonna hävitamine muudab iga inimese juurtetuks. Me muutume atomiseeritud inimolenditeks, keda saab manipuleerida tegema ükskõik mida. Vabaduse egiidi all kasvab välja uus totalitarism. Kuid nüüd on Ida-Euroopa riigid sellest protsessist teadlikuks saamas ning tundub, et ka minu raamat aitab sellele ärkamisele kaasa. Siin ei ole hävitustöö veel nii kaugele jõudnud ning inimesed on motiveeritud sellele vastu seisma. Minu suureks lootuseks on, et need Ida-Euroopa riigid muutuvad Euroopa Liidus vastupanu kantsiks. On märke, mis räägivad selle poolt.
CWR: Kas vastab tõele, et vähemalt mõnedes Euroopa riikides saab mees minna oma kohalikku valitsusasutusse, muuta oma sugu ning jalutada sealt välja uue isikutunnistusega, millel on kirjas, et tegemist on naisega?
Kuby: Saksamaal töötavad vasakpoolsed ja rohelised selle nimel. Nende arvates ei peaks passis olema inimese sugu mehe või naisena määratletud. Nad võitlevad selle nimel, kuid ma ei tea, kas see mõnes Saksa liidumaas ka juba tegelikkuseks on saanud. Kuid kahtlemata liigutakse selles suunas. Minu riigis oli parlamendis seadusandlik algatus isikutunnistuselt soo kategooria eemaldamiseks.
CWR: Mida see tähendaks ühiskonna jaoks? Millised oleksid tagajärjed?
Kuby: Nende algatuste taga on idee, et oma soo „valimine" on ülim „vabaduse" väljendus. Kuid see on hullumeelsus! Tegelikult muudab selline segadus inimese haigeks. Kui sa ei identifitseeri ennast vastavalt oma bioloogilisele soole kas mehe või naisena – sellist olukorda nimetatakse transseksuaalsuseks – siis tunnistatakse seda ametlikult psühholoogiliseks häireks. Kriminoloogilisest seisukohast oleks päris keeruline inimesi tuvastada, kui nad võivad pidevalt oma sugu vahetada.
Mõte oma soo muutmisest paiskab segi meie arusaama inimeseks olemisest. See on sügavaim mäss meie inimeksistentsi aluste vastu, mida on üldse võimalik ette kujutada. See muudab inimesed haigeks ja juurtetuks ning nad ei tea enam, kes nad on. Me oleme kaotamas oma usulisi, rahvuslikke ja perekondlikke juuri ning nüüd on isegi inimese identiteet mehe või naisena rünnaku all, selleks et luua uus nägemus inimkonnast. Kelleks see meid muudab? Seksualiseeritud tarbijate massiks, keda on võimalik manipuleerida tegema ükskõik mida. Samal ajal kasvab ülemaailmselt lõhe rikaste ja vaeste vahel, mistõttu on meil vähemus, kelle kätte on koondunud rikkus ja võim, ning juurtetu inimmass. Ilmselt see ongi sooideoloogia eesmärk.
CWR: Seega eksisteerib eliit ning sellise soolise segaduse tekitamine on üks vahenditest, mille abil nad massidega manipuleerivad?
Kuby: Ma vaatlen ainult seda, mida ma näen: ÜRO, Euroopa Liidu ja vasakpoolsete valitsuste strateegiat seksuaalsete normide dereguleerimise poliitika rakendamiseks ja seeläbi perekonna põhialuste lõhkumiseks.
Kui minna siit edasi ja küsida, kes on need inimesed, kes seda soovivad, kelle jaoks see on kasulik – cui bono? –, siis jõuame muidugi nii-öelda vandenõuteooriateni. Ma ei ole tegelikult nendesse süvenenud, kuna see ei aitaks meil meie olukorras reaalselt teha seda, mida me saame. Kui ma suudan näiteks tuvastada sada perekonda, kes kontrollivad selle planeedi rikkust – mis kasu sellest oleks? Ma ei suuda teha midagi Rockefellerite ja Bill Gatesi ja Georg Sorose ja Warren Buffeti vastu. Me teame, et nad rahastavad LGBT-agendat ja aborditööstust, kuid meil puudub sellel tasemel igasugune mõju.
Kuid vaatamata sellele pole me võimetud. Mida saavad nad teha, kui nende agenda vastu tõuseb mäss, kui vanemad ütlevad „me ei soovi koolidesse oma laste seksualiseerimist?" Prantsusmaal on vanemad hakanud streikima ega saada oma lapsi ühel päeval kuus kooli, kuna nad ei soovi, et neile sooideoloogiat õpetatakse. Mida saab eliit sellise reaktsiooni vastu teha?
On olemas palju initsiatiive ja palju ärkvel inimesi, palju väga häid kristlasi, kes oskavad ajamärke lugeda. Nad kuulevad kellalööke ning töötavad sooideoloogia vastu. Nüüdseks on vastuseis kasvamas juba paljudes riikides, mistõttu töötan ka mina selle nimel.
CWR: Mis on Teie eesmärk? Mida Te soovite saavutada, mis Teid motiveerib?
Kuby: Isiklikult on minu elus sügavaimaks motivatsiooniks tõde. See innustas minu otsinguid väga pikka aega ning tõi mind elu hilisemas perioodis viimaks katoliku usu juurde. Mul oli võimas religioosne kogemus 1973. aastal. Sellele järgnes enam kui 20 aastat otsinguid esoteerika, psühholoogia ja muu sellise vallas. Kõik see viis mind elulise kriisini, mille tulemusena mu abielu lagunes. Kui ma olin üksinda oma kolme teismelise lapsega, ilmus minu uksele naaber ja ütles: „Palveta!" Seda ma siis tegingi ning äkitselt sai mulle selgeks, et minust saab katoliku kiriku liige – ning kõik see juhtus ajal, mil mul oli palju põhjuseid katoliku kirikust eemale hoidmiseks.
Täna oli mul kohtumine Brno piiskopiga ning ta ütles, et ta tahab minu materjali kasutada. See valmistab mulle rõõmu. Minu kavatsuseks ei olnud kunagi see, et saaksin piiskoppide jaoks midagi kasulikku kirjutada. Ma pean lihtsalt tõde rääkima, misjärel hakkavad sündmused hargnema. Mul oli suurepärane võimalus külastada emeriitpaavst Benedictus XVI-t ning ta ütles, et seksuaalõpetus ei ole mitte ainult ajupesu, vaid see on ka „hingepesu". Kui lapsi seksualiseeritakse, siis see hävitab nende häbitunde, nende suhte vanematega, nende suhte autoriteediga laiemalt ning see hävitab ka nende suhte Jumalaga. Nad räägivad meile, et sooideoloogia keskmes on „sallivuse" ideaal, kuid tegelikult on selle eesmärgiks meie inimsuse moonutamine.
CWR: Need jõud, mida Te kirjeldate, nagu näiteks haridussüsteem ja tarbijakultuur ja poliitika, on väga võimsad ning ma sooviksin küsida, milline on Teie nägemus tulevikust. Kas olete võitluse osas nende jõudude vastu optimistlik või pessimistlik? Milline on Teie arvates praegune suund?
Kuby: Ma ei ole ei optimistlik ega pessimistlik; ma loodan olla realistlik. Ma soovin näha reaalsust nii nagu see on. Ma näen, et need jõud on väga võimsad, raha ja võim on nende poolel ning neil on iga päev võite, mis mind hämmastavad. Teisalt koondub aga paljudes riikides nüüd ka vastupanu. Horvaatias oli referendum abielu põhiseaduslikuks määratlemiseks ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna. See saavutati vaatamata peavoolumeedia ja sotsialistliku valitsuse tugevale vastutöötamisele. Ungaris on kristlik põhiseadus ja Viktor Orbán valiti just 2/3 häälteenamusega tagasi võimule. Kui kusagil kerkib esile selline vastupanu, siis muutub Euroopa Liit väga ärevaks ja võtab kasutusele ähvardused, öeldes: „Me kasutame oma võimu, et selle vastu võidelda! See on ebademokraatlik ja vastuolus meie väärtustega!" Nende väärtused on samasooliste „abielu" ja „tabudevaba" laste seksuaalõpetus.
Hiljuti kerkis Pariisis ja Prantsusmaal laiemalt esile suur liikumine nimega „Manif pour tous" (meeleavaldus kõigile). Eelmisel aastal oli selle liikumise raames tänavatel üle miljoni inimese – nende seas 20 000 linnapead –, kes protesteerisid homoseksuaalse „abielu" vastu. Homoseksuaalset „abielu" legaliseeriv seadus võeti küll vastu, kuid paljud inimesed on üles ärganud.
Saksamaal kasvab vastupanu. Hetkel on seal liikumine niinimetatud Bildungsplan'i (haridusplaani) vastu Baden-Württembergi liidumaal, kus pääses võimule rohepunane valitsus. Selle haridusplaani kohaselt peaks koolides olema igas vanuses lastele ning kõikides ainetes LGBTTIQ-õpe. LGBTTIQ on lühend sõnadest lesbi, gei, biseksuaalne, transsooline, transseksuaalne ja queer. See on hullumeelsus!
Selle plaani kohaselt oleks kogu haridussüsteem seksuaalagendast läbi imbunud. Kuid üks õpetaja (kes on ühtlasi ka lapsevanem) ütles: „Ei, me peame algatama selle vastu petitsiooni." Üks isik! 200 000 inimest kirjutas sellele alla, mis oli kõigi jaoks suureks üllatuseks. Need, kes propageerisid sooideoloogiat, muutusid väga ärritunuks. Nad ütlesid: „See on ebademokraatlik!" Kuid petitsioon on igati demokraatlik vahend. Nüüd on meil meeleavaldused Stuttgartis ning kampaaniaga on liitunud veel organisatsioone, seega vaatame, mis sellest saab.
Vastupanu kasvab ka Euroopa Liidu tasandil. Esmalt kehtestati kõik need sooideoloogia küsimused lihtsalt Euroopa Liidu poolt, ilma mingisuguse vastupanuta. Kuid nüüd on meil reaalne vastupanu.
„One of Us" (Üks meie seast) on üks selline initsiatiiv. See oli hämmastavalt edukas – sellega liitus Euroopas 1,8 miljonit inimest (kuigi vaja oli ainult 1 miljon toetajat), kes ütlesid, et nad ei taha, et Euroopa Liit kasutaks [nende] raha elu hävitamiseks, kas siis embrüonaalsete tüvirakkude uuringu või abordi teel.
Veel üks näide on hiljutine Estrela raporti tagasilükkamine. Euroopa Parlamendi sotsialistist liige Edite Estrela pakkus Euroopa Parlamendile välja resolutsiooni, mis nõudis „tabudeta" seksuaalõpetust ning meditsiinitöötajate südametunnistusvabaduse kaotamist, mistõttu peaksid nad olema nõus osalema abortide tegemises. See agenda lükati kõigest seitsme enamhäälega tagasi. See võitlus mobiliseeris palju inimesi ning see näitab, et sooideoloogia läbisurumine ei lähe enam nii sujuvalt.
CWR: Avalikku arutelu sooideoloogia ümber soovitakse seostada inimõiguste, vabaduse, sallivuse ja diskrimineerimisega. Tavaline silt, mida meedia ja aktivistid Teie sugustele inimestele külge kleebivad, on „homofoob" või „fundamentalist". Kuidas saavad katoliiklased vältida endale sallimatu või homofoobi sildi külge saamist?
Kuby: Meile kleebitakse igasugu silte külge. Meid nimetatakse „homofoobideks" ning isegi „transfoobideks". Kõige hullem nimetus, mille sa endale Saksamaal võid saada, on „parempoolne". Ning kui sind sildistatakse „paremradikaaliks", siis oled sa arutelust täielikult väljas. See on Saksamaal kõige suurem häbimärk.
Samas on sul lubatud aga olla „vasakpoolne". Ma küsin inimestelt, miks vasakpoolsus hea on. Seda ei ole nii lihtne seletada, kuna vasakpoolse ideoloogia ja terrori all on hukkunud miljonid inimesed. Miks need ohvrid ei loe? Miks on nii, et kui sa oled vasakpoolne, siis sa oled arvamusplatsile teretulnud, kuid kui sa oled vähimalgi määral parempoolne, siis lüüakse sind sealt minema?
Ning siis on veel üks silt – „homovihkaja". Kanadas, Lõuna-Aafrikas, Taanis, Suurbritannias ning mõnedes USA osariikides on seadustega keelatud nn vihakõne. Kui sa ütled midagi, mida LGBT-lobi kuulda ei taha – nagu näiteks „millised on homoseksuaalsuse põhjused?" või „mis on homoseksuaalsuse ohud?" või „kas homoseksuaalsusest on võimalik vabaneda" – siis tembeldatakse sind „homofoobiks". Sellele lisandub nüüd veel ka mõiste „transfoob". Nüüd ei ole sul näiteks isegi võimalik öelda, et sa ei soovi oma lapsele nö transseksuaalset õpetajat. Kui hullumeelseks saab olukord veel minna?
Mõiste „homofoobia" on huvitav. See loodi Weinbergi nimelise Ameerika psühhoanalüütiku poolt 1970ndatel. Weinbergi teooria on, et igaüks, kes on homoseksuaalsuse vastu, surub alla iseenda loomuomaseid homoseksuaalseid kalduvusi ning see on nende homofoobia tegelikuks põhjuseks. Seega osutab see mõiste, et kõigil, kes on homoseksuaalsuse vastu, on neurootiline hirm. Seega oleme hoopis meie need, kes vajavad psühhiaatri abi! Asjad on peapeale pööratud. Jesaja raamatus on kirjutatud, et „häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks." Me elame ajal, mil see on aset leidmas.
Me ei saa end nende süüdistuste eest kaitsta. Ma arvan, et selle vastu aitab ainult üks viis: elada vastavalt oma südametunnistusele. Kristlasena ma ei vihka. Kui ma vihkaksin kedagi, oleksin ma Jumalast lahus ning kaotaksin oma kristluse. Seega ma ei vihka. Kui praegu istuks siin minu kõrval homoseksuaal, räägiksin ma temaga samal viisil nagu teiegagi. Kuid ma ei hoiaks oma arvamust enda teada. Ma ütleksin, et „sa võid otsustada sellise elustiili kasuks, kuid ma ei nimeta sinu suhet teise meesterahvaga abieluks. Ma oleksin selle vastu, kui sa hakkaksid lapsi lapsendama, kuna igal lapsel on õigus isale ja emale, kuid inimesed, kes ei saa lapsi, ei oma mingit õigust lapsele."
Jeesus ütleb, et olge arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid. Me peame olema arukad ning õppima paluma juhendamist Pühalt Vaimult. Kas praegu on aeg rääkimiseks või aeg vaikimiseks? Me kõik peame tegema seda vastavalt oma positsioonile elus.
CWR: Ma õpetan sotsioloogiat Brno riiklikus ülikoolis. Üks tudeng kirjutas hiljuti ühe minu aine jaoks essee sooteooriast. Ta kirjutas, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon, mis on täiesti lahus füüsilisest reaalsusest. Mida Te vastaksite sellele noormehele?
Kuby: Ma teeksin talle ülesandeks kirjutada neuro-psühholoogilisest uurimistööst, mis näitab, et mehe ja naise ajud on väga erinevad: nii füüsiliselt, hormonaalselt kui ka oma toimimise mustritelt. Need erinevused eksisteerivad, et muuta meid headeks isadeks ja emadeks. Naise aju toimib viisil, mille tulemuseks on suurem empaatia, emotsionaalsus ning sotsiaalsete kontaktide ja suhete loomine. Meestel on suurem kalduvus agressioonile, kõrgem saavutamisvajadus, hierarhia ja korra tähtsustamine. Me tahame selliseid isasid ja selliseid emasid.
CWR: Mul on USA-s kolleeg, seksuoloogia professor ühe ülikooli juures, kes ütleb (koos teiste feministidega), et mehed ja naised ei erine teineteisest rohkem kui Põhja-Dakota erineb Lõuna-Dakotast – nagu kaks osariiki, mis asuvad kõrvuti ning on teineteisega väga sarnased. Ta tahab sugude vahelisi erinevusi minimeerida või koguni eitada.
Kuby: Kuid miks peaksime laskma ennast sellisest mõtlemisest eksitada? Sina oled mees ja mina olen naine ja me teame, et me oleme erinevad. Me oleme fundamentaalselt erinevad. Ma ei taha, et sellised hullumeelsed teooriad võimust võtaksid. Me jagame oma inimsust, see on selge. Me oleme inimolendid ning sellistena on meil inimväärikus. Kuid meie vahel on ilmselge ja põhimõtteline erinevus, mis võimaldab meil elada erinevatel viisidel ja täita edukalt erinevaid rolle. Minu jaoks on hämmastav selline fundamentaalne segadus asjus, mis peaksid olema kõigile ilmselged.
Inimesi on lihtne veenda klassideta ühiskonna nimel töötama, nagu seda tehti kommunismi puhul – inimestele luuakse utoopiline kujutluspilt ning nad ütlevad: „Jah, me ehitame õiglase ühiskonna!" Me oleme näinud, et see ei tööta, kuid me mõistame, et inimesed võivad selle idee lummusesse sattuda. On võimalik isegi mõista, et inimesed satuvad ideoloogiate lummusesse, mis kinnitavad, et „me oleme kõige tugevamad, kõige imelisem rass sellel planeedil!" Kuid on lihtsalt hämmastav, et inimesed usuvad (soo)teooriat, mis väidab, et me ei ole mehed ja naised.
CWR: Tundub, et tänapäeval elame suurte muutuste ajastul, kus usk on keskse tähtsusega. Me peame võitlema selle nimel, mida me õigeks peame.
Kuby: Täpselt nii. Isegi kui me ei ole oma eluajal edukad, oleme kasutanud oma elu õige eesmärgi nimel võitlemiseks. Meie kui kristlaste peamist lootust, milleks on lootus Jeesusesse Kristusesse, pole võimalik hävitada. Me usume, et Ta tuleb tagasi ning kuni me tõeliselt tugineme sellele lootusele, on meie juured tões ja igavikus ning meid pole võimalik minema pühkida. Me võime küll surra, kuid me teame, et lõplik võit on meie. Ning sellest usust lähtudes peamegi töötama.
1990-ndatel peetud ettekandes „Surm ja ülestõusmine" ütles Joseph Ratzinger, et esmalt on ristilöömine, kannatus, millele järgneb vaikne laupäev, täieliku vaikuse aeg. Jüngrid lähevad Emmause külla ning nad on nii pimestatud, et nad isegi ei mõista, et Jumal kõnnib nendega. Kas see pole mitte see ajastu, kus me praegu elame, kui me kardame, et Jumal vaikib? Nagu jüngrid tormi kätte jäänud paadis, kes kardavad, et nad kaotavad oma elu ning paat upub, samal ajal kui Jeesus magab. „Miks Sa meist ei hooli?" hüüavad nad. Ent Jeesus manitseb neid ja ütleb: „Oh, te nõdrausulised!"
Meil peab olema tugev usk ning just see on viis, kuidas hullumeelne aeg üle elada. Me peame kasvama elavas suhtes Jeesuse Kristusega. Selline usk saab olema vahend, mille abil see aeg üle elada – see annab meile energiat töötamiseks ja ohvritega leppimiseks, millised need ka ei oleks. Jeesus ei loo meile selle osas mingeid illusioone. Me saame vaid palvetada, et tänu Jumala armule oleksime piisavalt tugevad, et kanda meile antud risti.
Intervjuu tõlkis Martin Vaher. Altpoolt saab vaadata ka Gabriele Kubyga tehtud videointervjuud.