Aastal 2009 ei soovinud seksuaalvähemuste esindajad abiellumise võimalust, kuid aastal 2024 leiavad nad, et „abieluvõrdsus" on kõigest esimene samm õiglase tuleviku poole. Revolutsioon ei oota armuande, vaid võtab need ise. Teoloog ja kolumnist Veiko Vihuri vaatleb revolutsioonilise liikumise ofensiivi ja edenemist Eesti ühiskonnas.
Kümme aastat tagasi, täpsemalt 17. aprillil 2014, esitas nelikümmend riigikogu liiget parlamendi menetlusse kooseluseaduse eelnõu. Algas uus etapp pahemliberaalide poolt Eestisse imporditud kultuurisõjas. Samasooliste kooselu riiklikku tunnustamist hakati võimuringkondades kaaluma tegelikult juba aastaid varem.
Revolutsioon ei piirdu piskuga, vaid tahab kõike
„Kui justiitsministeerium 2009. aasta lõpus eri huvigruppidelt arvamust küsis, siis vastasid seksuaalvähemuste esindajad, et samasooliste abiellumise võimalus pole neile üldse oluline. Küll aga on tarvis seadusega tunnistada samasoolise paari kooselu," kirjutas 2014. aasta aprillis väljaandes Eesti Päevaleht Teele Tammeorg. „Nagu eespool viidatud, pole huvigrupid üldse abielu soovinudki."
Nii oli siis umbes viisteist aastat tagasi – seksuaalvähemuste esindajate sõnul polnud abiellumise võimalus neile üldse oluline. Ometi surusid nn progressiivsed erakonnad 2023. aasta juunis läbi seadusemuudatuse, mis muutis olemuslikult abieluinstitutsiooni tähendust – abielust sai sooneutraalne liit kahe isiku vahel. Kasutusele võeti mõiste „abieluvõrdsus".
Nüüd leiavad seksuaalvähemused, et sellest ei piisa. Rahvusringhääling vahendab: „Selle aasta algusest saavad Eestis abielluda ka samasoolised paarid, kuid vähemuste arvates on abieluvõrdsus vaid esimene samm õiglase tuleviku poole." Niisiis on sellest, mida alguses üldse ei soovitud, saanud tänaseks kõigest esimene samm õiglase tuleviku poole. On väga oluline mõista, et revolutsiooniline protsess ei peatu pärast vahe-eesmärkide saavutamist, vaid liigub alati edasi.
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo (Reformierakond) on juba jõudnudki teada anda, et järgmisena võetakse ette soomuutmise temaatika – et „õigus sooandmete muutmisele peaks põhinema inimese enesemääratlusel, mitte sõltuma arstide otsusest."
Valed, valed, valed
2014. aastal võis kuulda veel pühalikke kinnitusi, et abieluinstitutsiooni pärast ei ole vaja üldse muretseda, sest kooseluseadusega soovitakse lihtsalt lahendada samasooliste ja ka erilooliste paaride õiguslikke probleeme. Meenutagem järgnevalt mõningaid toonaseid väljaütlemisi.
„Kõikidele klassikalise abielu ja pereväärtuste kaitsjatele olgu siinkohal kinnitatud, et abielu on ja jääb mehe ja naise vaheliseks suhteks. Te ei pea jääma millestki ilma, teilt ei võeta midagi ära," ütles reformierakondlane Rait Maruste 17. aprillil 2014 kooseluseaduse eelnõud riigikogule üle andes.
„Mina samasooliste abielu isiklikult ei toeta," deklareeris riigikogu liige Imre Sooäär. 2023. aastaks olid tema vaated muutunud ja ta leidis siiski, et „abieluvõrdsus" oleks jõuline signaal maailmale Eesti arenevast väärtusruumist.
Seda, et kooseluseadus sillutab teed samasooliste abielule, eitas juunikuus riigikogu ööistungil ka Valdo Randpere, mööndes siiski, et samasooliste abielu teema kunagi siiski tuleb.
Veel oktoobris 2014 kordas seda seisukohta advokaat Sven Veltmann: „Keegi ei muuda praegu Eesti perekonnaseaduses abielu tähendust. Abielu tähendus on ja jääb samaks."
Kirsiks valede-tordil jäävad Reformierakonna juhi Kaja Kallase sõnad 1. septembrist 2020, millega ta väljendas vastuseisu tollal päevakorral olnud abieluteemalisele referendumile: „Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et praegu sätestab perekonnaseaduse §1 lg1, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Ma ei ole kuulnud, et keegi seda muuta tahaks. Seega on selle küsimuse rahvahääletusele panemine täiesti mõttetu, sest ma ei tea Eestis ühtegi poliitilist jõudu, mis sooviks seda määratlust muuta. Abielu institutsioon ei ole Eestis rünnaku all ja ei vaja põhiseaduslikku kaitset." Vähem kui kolme aasta pärast muutis just Kaja Kallase valitsus perekonnaseadust ja määratles abielu sooneutraalse liiduna.
Tegelikult oli kooseluseadus mõeldud algusest peale vaid esimese sammuna abielu ümberdefineerimise teel, ent seda looritati konservatiivsete inimeste rahustuseks valega, et abielu mõiste jääb samaks ja seda ei soovi muuta mitte keegi.
Revolutsioon kardab demokraatiat kui kurat välku
Kui kõne all on rahva hulgas ebapopulaarsete ideede edendamine, kardab Revolutsioon demokraatlikke protseduure kui kurat välku. Alles siis, kui avalik arvamus on õigeks rihitud, saab korraldada triumfeeriva referendumi, mis võidu ära vormistab – nii läks näiteks katoliiklikul Iirimaal. Enne seda tuleb rahvahääletusi ja muid demokraatlikke protseduure iga hinna eest vältida. Nii on Eestis olnud kooseluseaduse ja „abieluvõrdsusega" – need mõlemad on ühiskonnal kavaluse ja jõuga kurgust alla surutud.
2014. aasta suvel toetas avaliku arvamuse uuringute kohaselt kooseluseadust ühel juhul 40%, teisel juhul 34% ning vastu oli vastavalt 54% ja 58%. Mingit sotsiaalset tellimust kooseluseaduse järele ei olnud. 2016. aasta märtsis korraldas TNS Emor uue uuringu, mille kohaselt toetas 34% vastanutest kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist ja 48% pooldas kooseluseaduse tühistamist. Kuid progressiivsed poliitikud ei lasknud rahva hoiakutest end segada, vaid jätkasid tuimalt oma programmi läbisurumist.
Nad teavad, et avalikku arvamust saab kujundada ja suunata, ja seda on antud juhul ka algusest peale püütud teha. Eesti peavoolumeedia on massiivselt toetanud samasooliste kooselu riikliku tunnustamist. Paljuräägitud „liberaalne baaskonsensus" leidis kinnitust ka MTÜ Meedia Uurimise keskuse juhi Aldo Maksimovi uuringus abielureferendumit käsitlevate artiklite ja saadete kohta rahvusringhäälingus ja Eesti suuremates erameediakanalites. Maksimov leidis, et meediakajastused olid tuntavalt kallutatud abielureferendumi vastu ja samasooliste paaride abielu toetavalt.
Kooseluseadus suruti läbi poolikuna, ilma selle rakendamist võimaldavate säteteta. Tollases ja ka kahes järgmises riigikogu koosseisus ei olnud võimalik saada selle seaduse taha parlamendi enamust. Pooliku seaduse läbisurumine on karjuvas vastuolus seadusloome hea tavaga. Kuid tähtis oli saada jalg ukse vahele. See taktika õigustas end. Ehkki kooseluseadus pidi seaduse enda kohaselt jõustuma „koos rakendusaktidega", loeti seadus jõustunuks 1. jaanuaril 2016 ilma rakendusaktideta. Sellist tõlgendust toetas ka riigikohus. Rakendussätted võeti vastu alles 2023. aasta juunis pärast seda, kui progressiivsetele jõududele oli vormistatud ülekaalukas valimisvõit.
Kui 2020. aasta sügisel tõusis päevakorda referendumi korraldamine, et anda abieluinstitutsioonile kaitse, tõusis revolutsiooniline leer raevukalt selle vastu. Just selles kontekstis on öeldud ülal osundatud Kaja Kallase sõnad, et abielu ei ole rünnaku all ega vaja põhiseaduslikku kaitset. Parlamendis algas enneolematu obstruktsioon. Progressiste valdas kabuhirm – kui rahvas oleks referendumil toetanud abielu traditsioonilist määratlust, oleks nende plaanidel pikaks ajaks kriips peal. Olukorra lahendamise võttis enda kätte kaitsepolitseiamet, mis tuli Keskerakonna vastu suunatud korruptsiooniasjaga välja päev enne otsustavat hääletust riigikogus. See viis valitsuse lagunemiseni ja referendumi läbikukkumiseni. Täpsem ajastus ei oleks olnud võimalik.
Niisiis saab Eesti puhul tõdeda, et Revolutsiooniga ei ole kaasa läinud üksnes enamik poliitilisi erakondi, vaid niisamuti riigiaparaat ja kohtusüsteem, eriti riigikohus, ning nn liberaalsele baaskonsensusele tuginev korporatiivne meedia. Kui poliitikud oleksid 2014. aastal arvestanud rahva arvamusega, siis ei oleks kooseluseadust vastu võetud. Kui poliitikud oleksid 2023. aastal arvestanud rahva arvamusega, siis ei oleks ka sooneutraalset abielumääratlust kehtestatud. „Abieluvõrdsuse" eest seisid vaid Eesti 200 ja sotsid, kes said 2023. aasta „valimistel" vähem kui veerandi valijate toetuse. Reformierakond lubas oma valimisprogrammis üksnes kooseluseaduse rakendusakte. Mingeid debatte kõnealusel teemal valimiskampaania ajal ei peetud. Pärast „valimisi" etendati avalikkusele ülikiiret huvigruppide „kaasamist", tegelikult ei olnud sisuline dialoog kavaski, sest otsus oli juba tehtud.
Revolutsioon ei oota armuande, vaid võtab need ise
Võitlus abieluinstitutsiooni ümberdefineerimise nimel on üks peatükk Revolutsiooni edenemise loos. Tänaseks on Lääne kultuuriruumis juba üsna ulatuslikult omaks võetud idee, et kahe samast soost inimese kooselu tuleb võrdsustada traditsioonilise abieluga ja sellele tugineva perekonnamudeliga. Vastupanu on vaibumas isegi läänemaailma kristlikes kirikutes, mis on läbi sajandite pidanud abieluks üksnes ühe mehe ja ühe naise vahelist kestvat liitu ning on käsitanud homoseksuaalseid suhteid patuna.
Kuigi konservatiivsed jõud ei suutnud ära hoida ei kooseluseaduse läbisurumist ega abielu mõiste ümberdefineerimist, õnnestus neil vähemalt revolutsioonilistelt protsessidelt maskid maha kiskuda. Selles küsimuses ei ole võimalik rääkida liberaalse demokraatia eduloost, sellest, kuidas ühiskond loomulikul viisil küpseb vähemuste õiguste ja vabaduste üha enama tunnustamiseni, vaid kõigile ausameelsetele inimestele peaks olema selge, et muutused saavutati ebademokraatliku skeemitamise, valetamise ja olukorra nahaalse ärakasutamise abil.
Selles olukorras saavad tõelised konservatiivid toetuda üksnes rahvale, vähemalt senikaua, kuni Revolutsiooni ideed ja taotlused pole rahvas enamuse poolt aktsepteeritud. Just seepärast on ka Eesti põhivoolu erakonnad ja ametkonnad töötanud üksmeelselt vastu rahvahääletuse korraldamistele või muul viisil rahva arvamusega arvestamisele Revolutsioonile olulistes küsimustes – kuni rahva meel on muudetud ning ei pea enam kartma tagasilööke.
Parafraseerides Ivan Mitšurini tuntud ütlust – Revolutsioon ei oota rahvalt armuande, vaid võtab need ise. Vasturevolutsionääride ülesanne on anda Revolutsioonile vastu näppe, seistes kindlameelselt ühiskonna loomuliku vundamendi ja traditsiooniliste väärtuste eest.