EKRE poliitik Urmas Reitelmann kirjeldab sotsiaalmeedias Eesti vabariigi tänast armetut poliitilist ja majanduslikku olukorda ning kui absurdsena see paistab võrreldes paljude teiste riikidega.
Läinud aasta septembris vestlesin ENPA (Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee) sissserändekomitee lõunasöögil kahe Poola seimi opositsiooni kuuluva parlamendisaadikuga. Jutt läks mõistagi sõjale ning sellega kaasnevale Euroopas.
Poolakad uurisid Eesti inflatsiooni kohta, mis oli toona augustis kusagil 26% kandis. Üks neist oleks mereahvenat neelates peaaegu ära lämbunud ja kui köhahoog üle ja silmad pühitud, küsis mees, kas meil valitsus on ikka vana ja miks rahvas juba tänavatelt sillutist üles ei võta?
Kui nad kuulsid veel Eestis kasutusel olevast e-hääletusest, jäid mehed täiesti tummaks. Üks kohmas mõistmatult selle peale, et see ei ole ju turvaline ja teine, et Šveitsis prooviti, aga edutult, ei osanud nad väikese vabadustarmastava laulurahva esindajat solvamata rohkem midagi lisada ja me keskendusime edaspidi veinile.
See seik meenus mulle lugedes uudiseid Eesti riigireitingu langetamisest ja majanduse jätkuvast kokkuvarisemisest. Vahepeal on punaste juhitud Eesti ületanud kõiki hukatuslikke rekordeid, millistest iga eraldi võetuna, kutsuks normaalses riigis esile valitsuse tagasiastumise ja peaministri loobumise partei esimehe kohast. Eestis loomulikult mitte.
Eestlane on nii tuim orjaverega elukas, et ägab omaette ja töötab end pigem surnuks, enne kui ärkab. Eestlane ei julge isegi end ise pukki sättinud "eliidilt" küsida, kuidas siis nii juhtus ja mis on valitsus ette võtmas, et täielik katastroof ära hoida. Aga ei küsi, ja punased ei tule vabatahtlikult seletama, et meil ei ole juhtunu põhjustest õrna aimugi, me ei tunne majanduse elementaarsemaidki reegleid, veel vähem suudame olukorda analüüsida või muuta. Ja loomulikult ei hakka valitsuse "juht" tunnistama, et peaministri amet oli tema kui keskealise naise elus esimene positsioon, kus tal tuli tegemist teha tegeliku juhtimisega.
Kui vaadata Eestit "juhtivat" veidrat seltskonda, karjub näkku paremal juhul hale keskpärasus ja see on veel väga viisakas hinnang. Tõtt-öelda ei kujuta ette Mart Võrklaeva taolist rahaministrit üheski valitsuses või Margus Tsahknat, Kalle Laanetit elik keda iganes sellest kooslusest, ülepea osalemas mõne Euroopa riigi poliitikas. Mõningate kvaliteedimööndustega sobivad nad võib-olla kuhugi Aafrikasse, ehkki sealsetel tegelastel kaunistavad sageli kabinette maailma tippülikoolide diplomid.
Reformipartei on ühe kavala liigutuse siiski teinud, luues kliimaministeeriumi ja pannud seda juhtima ilmselt ainsa inimese parteis, Kristen Michali, kes millelegi pihta saab. Michali ametisse määramise ajend on mõistagi läbinähtav: suunata rohehulluse toel liikuvad hiigelsummad partei toiduahelasse ja täitma erakonna omanike taskuid.
Asjad on riigi ja rahvusega sealmaal, et enam ei aita Lennart Meri lohutus sita olukorra kohta, mis on siiski tuleviku väetis. Asjad on sealmaal, et kui vili koristatud ja kartul salves, tuleb Stenbockis korraldada suuremad talgud ja rehepeks.
Toimetas Karol Kallas