RAND Corporationi hiljuti avaldatud uurimuses leiti, et 43 aasta jooksul on 1% ameeriklastest saanud rikkamaks kui kunagi varem, samas kui 90% rahvastikust ei saa sama osa ühiskondlikust rikkusest kui eelnenud generatsioonid, vahendab Adrian Bachmann.
USA strateegiliste uuringute mõttekoja RAND Corporationi hiljuti avaldatud uurimuses analüüsiti muutusi rikkuse jaotumises Ameerika ühiskonnas perioodil 1975–2018. Uuringu tulemusena leiti, et lisaväärtuse ümberjagamise mustrite muutused on 43 aasta jooksul teinud 1% ameeriklastest rikkamaks kui kunagi varem, samas kui 90% põhipopulatsioonist ei saa enam osa samast ühiskondlikust rikkusest kui eelnenud generatsioonid.
Perioodil 1975–2018 liikus hinnanguliselt 50 triljoni väärtuses varemalt 90% populatsiooni vahel jagunenud rikkusest 10% jõukaima kodaniku sissetulekusse. Sellest omakorda läks lõviosa 1% rikkaimate elanike taskusse, vastates mitte enam 20/80-, vaid juba pigem 10/90-printsiibile.
Uurimuse autorite Carter Price'i ja Kathryn Edwardsi ökonomeetriliste arvutuste kohaselt on Ameerika sotsiaalmajanduslik süsteem Teise Maailmasõja järgse "Ameerika unelma" mudeliga võrreldes tundmatuseni muutunud. Teadlaste hinnangul oleks egalitaarsema rikkuste jaotumise süsteemi säilimine tähendanud ainuüksi 2018 aastal, et rikkuse püramiidis 90% alumise osa moodustavast elanikkonnast oleks teeninud sellel aastal 2,5 triljonit dollarit enam. 90% elanikkonna vahel ühtlaselt jaotununa tähendaks see 1144 USD igakuist teenistuse lisa (USA mediaansissetulek on 994 USD nädalas).
Uurimusest nähtus, et kui aastate 1945–1974 avaldus USA kogujõukuse kasv peaaegu võrdselt kõikides varanduslikes klassides, siis aastail 1974–2018 on rikkuse kasv leidnud aset peaaegu ainult 10% seas.
Värske uurimuse tulemused kummutavad müüdi, mille kohaselt rikkaimate majandussubjektide maksuvabastusi soosiv, globaliseerumisele orienteeritud, offshore'indust võimaldav, finantskapitali bilansilisi väärtusi kergitav ning permanentsele rahatrükile tuginev neoliberaalne monetaar- ja majanduspoliitika on rikastanud ühtviisi kõiki ühiskonnaliikmeid.
Kuna USA poliitiline protsess on domineeritud 1% jõukaimate kodanike poolt finantseeritud poliitiliste lobigruppide poolt, on tõenäosus süsteemi muutuseks sisemise äratundmise ning korrektuuri tulemusena ebatõenäolisem kui rahulolematu massi poolt sütitatud revolutsiooni tulemusena.
Aeg näitab, kas ja kui kauaks on USA poliitiline establishment võimeline poliittehnoloogiaid rakendades, ühiskonda üksteise vastastesse vähemusgruppidesse lõhestades, olemasolevat sotsiaalmajanduslikku status quo'd säilitama.