USA kaitseministeerium teatas 13. aprillil, et käivitab taas pisikeste ja transporditavate tuumareaktorite arendusprogrammi.
Ameerika Ühendriikide relvajõud on varemgi üritanud asendada diisel- ja muude fossiilkütuste generaatorid pisikeste tuumareaktoritega, kuid need programmid jäid seisma kõrge maksumuse ning vähese poliitilise toetuse tõttu.
Seekordsel algatusel arvatakse olevat rohkem lootust, et alguses sõjaväel ja hiljem eraettevõtetel õnnestub suuremast osast fossiilkütuste sõltuvusest lahti saada. Ühe eksperdi sõnul pole füüsika küll muutunud ja suuri avastusi pole vahepeal tehtud, kuid teistsugune on fossiilkütuste geopoliitika ning muret tuntakse kliimamuutuste pärast, mis võib anda üritusele vajaliku hoo, kirjutab Defense One.
Uue programmi raames hakkab kaitseministeerium Idaho osariigi Rahvuslikus laboratooriumis (Idaho National Laboratory) arendama ühe kuni viie megavatiseid mikro-tuumareaktoried. Minimaalselt kulub uute reaktorite katsetamiseks kolm aastat ja ministeeriumi sõnul on tegemist esimese Ameerika Ühendriikides ehitatud IV põlvkonna elektrit tootva tuumareaktoriga, kirjutas kaitseministeerium oma teadaandes. Esimene elektrit tootev IV põlvkonna tuumareaktor, mis jõudis kriitilisuseni, valmis Hiina Rahvavabariigis 2021. aasta septembris.
Teadaandes osutatakse, et kaitseministeeriumile valmistab muret selle tohutu süsinikujalajälg. USA kaitseministeeriumi haldusalas kulub aastas ligikaudu 30 teravatt-tundi elektrienergiat ja päevas põletatakse elektri tootmiseks üle 30 miljoni liitri mootorikütuseid. Kuna ees on ootamas mitte-taktikaliste sõidukite elektrifitseerimine, siis elektritarve ainult suureneb. "Turvaline, pisike ja transporditav tuumareaktor annab Kaitseministeeriumile süsinikuheitmevaba energiaallika, mis toetab missioonikriitilisi operatsiooni kaugemates ning karmimate oludega piirkondades."
Arendusprogrammi nimi on Projekt Pele (Project Pele) ja see pole esimene omasugune. 1954. aastal käivitas staabiülemate ühendkomitee programmi, mille käigus uuriti võimalusi, kuidas sõjavägi saaks kasutada tuumaenergiat. Selle programmi käigus ehitati valmis kolm reaktorit. Üks varustas elektriga Wyomingi osariigi Sundance'i linna lähistel asuvat õhu- ja raketitõrje radarikompleksi, üks paiknes Gröönimaal ja üks toitis kümme aastat Antarktikas McMurdo polaarjaama.
1963. aastal valmis kõnealuse programmi raames reaktor ML-1, mis mahtus suurele veoautole, kuid selle käitamise kulusid peeti toona võrreldes diiselgeneraatoritega liiga kõrgeks ja 1977. aastal arendustööd lõpetati.
2000. aastate alguses hakkas USA sõjavägi pisikeste reaktorite vastu taas huvi tundma ja seda eesmärgiga varustada energiaga kaugemates piirkondades olevaid sõjaväebaase näiteks Afganistanis ja Iraagis. Samuti valmistas toona muret asjaolu, et kütuse tarnimisega sellistesse baasidesse kaasnesid märgatavad kaotused elavjõus. DARPAs käivitati pisikeste tuumareaktorite tulude-kulude uuringute programm 2011. aastal.
Analüütikute sõnul on peamine põhjus, miks pisikeste tuumareaktorite programm võib seekord õnnestuda selles, et ühelt poolt on tuumaenergia puhas ja teiselt on geopoliitika näidanud, et autoritaarsed režiimid, nagu seda on Venemaa, võivad fossiilkütuseid kasutada ära oma huvide peale surumiseks.
Toimetas Karol Kallas