Eesti maaelu ja uue maaelupoliitika üle mõtiskleb mitmeosalises kirjutises endine Eesti Vabariigi põllumajandusminister ja majandusteaduste doktor Jaan Leetsar. Täna avaldame artikli II osa.
Puukfirmad Eesti turul
Puukfirma all mõtleme välismaist ettevõtet, mille eesmärgiks on Eesti loodusressursse ja tööjõudu ära kasutades teenida välismaisele ettevõttele kasumit ja see siis päritoluriiki (välismaale) viia. Selliste välismaiste ettevõtete lubamine ja ilmumine Eesti põllumajandussaaduste turule on selgelt kahjulik meie maamajanduse arengule. Puukfirmad kasutavad meie tööjõudu, maad, metsa ja vett ning Eestis toodetud toorainet lihtlabaselt raha (kasumi) teenimiseks. Erinevatel hinnangutel viiakse puukfirmade kaudu Eestist välja 2–10 miljardit eurot aastas. Loomulikult vaesub selle summa võrra igal aastal ka Eesti maaelu. Seega välismaiste toiduainete impordi kõrval vaesustavad Eesti maaelu ka paljud välismaised puukfirmad. Selguse mõttes nimetame nendest mõned. Näiteks soome talunikele kuuluvad Valio piimandusettevõtted, HK Ruokatalo (Põhja-Soome lihaühistu) lihatööstusettevõtted, sh Rakvere Farmid (lihakombinaat, sigalad ja suur seavabrik Viljandimaal), Atria lihatööstus Valgas, linnutooteid tootev endine Tallegg Saha Lool ja Tabasalus, Taani talunikele kuuluv väetist ja teravilja turundav ettevõte Baltic Agro, põllumajandusmasinaid turustav ettevõte Konekesko, Prisma kaupluste kett jne, jne). Need on ainult mõned näited. Sageli on nende ettevõtete omanikuks välismaised põllumajandustootjad-talunikud ja nende ühistud. Kui Euroopa Liit ja Eesti sellist tegevust jätkuvalt toetab, siis kas see on ikka Eesti talupere suhtes aus ja eetiline?
Olen seda teemat korduvalt käsitlenud ja selgitanud, et puukfirmade vastu saab turukonkurentsis ainult meie tootjate ühistegevus ja turgude reguleerimine (tollid). Tundub, et viimasel ajal on sellest juba ka aru saadud. Ühistegevuse võiks viia ka rahvusvahelisele tasandile (nn. Euroopa Ühistud). Olemuselt on välismaistele tootjatele kuuluvad puukfirmad ebaeetilised ja põhimõtteliselt seega kuritegelikud Eesti rahva ja riigi vastu. Kasutades ära meie põllumajandustootjate suhtelist vaesust ja ka väheseid ärioskusi, on imbutud Eestisse. Meie looduslikke ressursse hõivates ja kasutades teenitakse välismaalastele kasumeid. Paradoksaalsel kombel toetab Eesti valitsus neid nii rahaliselt (PRIA toetused) kui ka moraalselt (jagab aurahasid ja tunnustusi!). Selline tegevus ei toeta mitte kuidagi eesti põlisrahvast! Leian, et need inimesed (ametkonnad), kes puukfirmade tegevust Eestis toetavad, tegutsevad sisuliselt Põhiseaduse sisu ja mõtte vastaselt. On korduvalt tõestatud, et äärmuseni viidud vabakaubandus on Eesti maaelule äärmiselt kahjulik. Ja seda igas mõttes. Tuleb sekkuda!
Kahjuks on poliitikud selle teema sisu ja olemuse mõistmiseni jõudnud alles viimastel aastatel. 1930. aastatel asutati Eestis president Konstantin Pätsi seadustega terve rida ühistulisi ekspordiorganisatsioone (näiteks Eesti Võieksport, Eesti Lihaeksport, Eesti Munaeksport, ühispangad, ühiskindlustus, ühiskasutus jt, mis koondati Ühistegevuskoja võimkonda). Kiiresti kasvasid Eesti talupidajate tulud, Eesti külad sisuliselt renoveeriti, riigi toel ehitati terve rida asundustalusid, olemasolevad renoveeriti, küladesse rajati valitsuse ja talurahva initsiatiivil ridamisi koole, seltsi- ja kultuurimaju jne. See periood (1935–1940) oli Eesti küla renessansi, uuestisünni aeg. Ka praegu oleks viimane aeg riiklikul tasemel alustada Eesti külaelu taaselustamisega. See peab algama põhimõtteliselt uute ja strateegiliste poliitiliste otsuste vastuvõtmisega. Allpool on esitatud autoripoolsed seisukohad, millest ja kuidas võiks alustada.
Kes on Eesti "põllumees" ja kas ta peab toitma oma rahva?
Siinkohal kerkib kõigepealt küsimus, mis vajab üheselt arusaadavat vastust. Kes on ikkagi see paljutsiteeritud põllumees? Kas selleks on inimene, kes maad palgatöölisena harib, s.t istub traktori roolis ja künnab, külvab, niidab või kombainiga vilja koristab? Või see, kes laudas loomi söödab, sõnnikut laudast välja veab ja lehmi lüpsab ning karjatab? Või on põllumeheks suurmaaomanikust mõisnik, kes elab koguni linnas või välismaal ning on palganud omale mõisavalitseja ja töölised? Või on põllumeesteks siiski taluperemees (-naine) koos laste ja vanavanematega, kes omanikena peretalu majandavad ja perele elatist maaharimise, karjakasvatusega ja muu tegevusega teenivad? Kes siis eelloetletutest on see kõige õigem põllumees "rahva toitja", kellest on Eesti riigile kasu ja kellele riik peaks (võiks) toetusi maksma? Enne kui aruteluga edasi minna, peame termini "põllumees" tähenduse täpsemalt selgeks saama.
Leian, et traktoriroolis või lüpsimasina juures tegutsev inimene, kes on palgatöölise staatuses ja ei ole ka omanikustaatuses, ei ole tegelikult "põllumees". Pigem saab teda tituleerida palgatööliseks. See inimene, kes on küll maaomanik, kuid tegelikku maatööd ei tee, on pigem "mõisnik". Seevastu seda inimest, kes teeb küll maatööd, kuid rendib maad või tootmisvahendeid, võiks nimetada rentnikuks (renditalunikuks). Nii jäävadki veel peretalus elavad ja tööd tegevad inimesed, kes on nii maa kui ka tootmisvahendite omanikud ning kelle puhul on tõesti õigustatud nimetus "põllumees". Me peame aru saama, et Eesti maaelu vajab eeskätt OMANIKKE, mitte palgatöölisi ehk moonakaid (pärisorje)! Mis oleks, kui Riigikogu tasemel defineeritaks üheselt, keda me nimetame mõisnikuks, keda talunikuks, keda tööliseks-sulaseks, keda mõisavalitsejaks, keda rentnikuks jne?
Edasi saaksime juba määratleda, milliseid sotsiaalseid rolle erinevalt tituleeritud inimesed täidavad ja millised neist oleksid Eesti riigi jaoks olulised. Seejärel võiks riigi tasemel kokku leppida, keda peaks riik eelistatult toetama. Kui lähtuda põhiseadusest, siis on hetkel väga tähtis eesti rahva püsimajäämisel rahvastiku iive ja taastootmine. Meditsiinidoktor Jaak Uibu initsiatiivil olid 2016.–2017. aastal Riigikogus arutusel Eesti rahva iibe probleemid. Kahjuks ühtki reaalselt mõjuvat otsust vastu ei võetud. Millises sotsiaalses staatuses peaksid olema inimesed, keda riigi seisukohalt oleks otstarbekas iibe küsimustes toetada? Ilmselt ikka neid, kes taastoodavad rahvast ja kelle kaudu me kõik saame rikkamaks. Maal on nendeks selgelt peretalude omanikud, kes seal elavad ja toodavad endale ja riigile vajalikke hüviseid (toitu, energiat, ehitusmaterjale, teadmisi, tervist, kunsti jne) ja järeltulevat põlvkonda.
Riiklikke eesmärke silmas pidades ei ole meil seejuures primaarseks mitte toidu tootmine, vaid riikliku maapoliitika prioriteediks peaks saama rahvastiku taastootmine ehk peretalude arendamine maal. Ja eeskätt neid tulekski toetada (mitte niivõrd piimakarja, põllupidamist, karjakasvatust, aiandust jne). Siit tuleneb järgmine ülesanne Riigikogule – defineerida ja seadustada täpselt peretalu ja peretalu liikme mõisted.
Kuna elan Võrtsjärve ääres, olen tähele pannud veel üht võimalust inimeste maale toomiseks ja rannaelu arendamiseks. Praegu kehtiv rannakalanduse süsteem ei motiveeri kalurikülade (peretalude) arengut. Kalapüügilubasid kutselistele kaluritele jagatakse Keskkonnaministeeriumi poolt nii nagu jumal juhatab ehk põhimõttel "kes maksab, tellib muusika!" Senine ultraliberaalne lubade jagamise süsteem on rannaelule selgelt kahjulik ja tuleb ära muuta. Mitmes piirkonnas (nt Peipsi ja Võrtsjärve ääres, Pärnus ja mujalgi) on tekkinud juba niinimetatud kalakuningad, kelle kontrolli all on praktiliselt kogu rannakalapüük ja loomulikult ka raha. Riigil oleks samal ajal üsna lihtne rannapiirkondi elustada. Kalapüügilubade väljastamine tuleks anda kohalikule kogukonnale (näiteks kalanduspiirkondade MTÜd) ja kehtestada kord, mille alusel kalapüügilubasid antakse ainult rannikualal elavatele kaluriperedele (kaluritaludele) ja kala kokkuost, esmatöötlemine ning turustamine korraldatakse kaluriühistute kaudu. Samuti peaksid väikesadamad olema kaluriteühistute või kohalike omavalitsuste kontrolli all. Näiteid võib leida Hispaania mererannikult, Itaaliast, Taanist, Soomest ja mujaltki. Miks Eesti riik ei ole nendest eeskuju võtnud ja on ellu kutsunud "kalakuningad", kes elavad linnades ja on teinud rannakaluritest moonakad? Kui riik ranna(maa)elu probleemiga tõsiselt haakuks, tekiksid uued tuhanded kaluritalud ja -külad, kus sünniksid ka maa- ja rannaelu tundvad ja seda edasi kandvad lapsed. Praegu on see täiesti kasutamata võimalus.
Teiseks oluliseks võimaluseks on metsatalude (metsavahid) taasteke. Praegu võib juba küsida ja arutleda, kas metsavahitalude ärakaotamine riigi initsiatiivil oli ikka maaelu arenguvajadustele vastav? Meie riigi- ja ka erametsad on metsarisu, mahamurdunud puid ja muud sodi täis. Keegi neid ei valva ega hoolda. Kapitalistid tegutsevad metsas hooletult (lõhutakse väljaveoteid, kuivenduskraavid on umbe sõidetud, suured masinad on purustanud õrna ja õhukese metsakamara jne). Kuigi riigi poolt on vastu võetud terve rida seadusi, mis kohustavad metsi heaperemehelikult majandama, siis praktikas me seda sageli ei näe. Tundub, et metsal puudub hea peremees. Ilmselt oleks mõistlik siiski üle vaadata metsa(turismi, puhke) talude taastekitamise küsimused.
Kuidas toita Eesti rahvas?
Kui tootmiskvoodid üleeuroopaliselt kaotati, siis selleks ajaks olid meie ja vanade liikmesriikide hinnatasemed enam-vähem ühtlustunud. Sisuliselt läksid 2016. aasta suvel käiku minu Itaalias, 20 aastat tagasi tunnetatud hirmud, et meile hakatakse massiliselt sisse tooma põllumajandussaadusi Euroopa vanadest liikmesriikidest. Praegu näeme, et kauplustesse on ilmunud massiliselt selliseid toidukaupu, mida me oleksime suutelised nõutavas mahus ja kvaliteedis ise tootma. Sealiha rümbad on toodud meile Hispaaniast, Saksamaalt, Taanist, Poolast jt riikidest. Piimasaaduste, leiva, jahu, juurviljade, kartulite, õunte ja praktiliselt kõikide oluliste toidukaupadega on sama lugu. Euroopa vanad liikmesriigid suudavad suurepäraselt ära toita kogu Eesti rahva. Tulebki välja, et suhteliselt kallimat ja suurtootjate poolt toodetut pole meile sisuliselt üldse vaja. Milleks me neid siis toodame ja tootmisele veel riigi poolt miljoneid peale maksame? See on küsimus, mis tuleks poliitikute poolt veel rahva jaoks lahti rääkida. On ju päevselge, et soodsamates looduslikes tingimustes asuvad Euroopa Liidu liikmesriigid suudavad suurepäraselt ära toita kogu eesti rahva ja neil jääb toidukaupa veel ekspordiks ülegi. Näeme, et Euroopa Liidu nn ühtsel põllumajanduspoliitikal on kindel, Eesti põllumajandust ja maaelu väljasuretav toime. See tõdemus on karm ja paljudele toetusi saavatele suurtootjatele kindlasti ka vastumeelt.
Eestis on kahjuks siiani käibel majanduslikus mõttes väär seisukoht – Eesti põllumehed peavad ära toitma oma rahva. Ei pea! Kahjuks on see niinimetatud põllumeeste (tegelikult suurtootjate) peamine argument riigilt toetuste välja pressimiseks. Olgem lõpuni ausad! Tegelikult ei ole praeguses Eestis vaja üldse rahva toitmise eesmärgil toitu toota. Euroopa Liidu teistes liikmesriikides toodetakse tunduvalt rohkem ja isegi odavamini (soodsam kliima!), et suudetakse vabalt katta isegi mitme Eesti rahva toiduvajadus. Selline on tänapäeva reaalsus! Selle teadmise taustal kerkib veel üks tõdemus. Meil puudub poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne sisu suurtootjatele (sh väliskapitalistidele) toetusi maksta ja survestada riigi niigi väikest eelarvet? Kes sellest kasu saab? Mis kasu on eesti rahval sellest, kui välismaistele suurtootjatele-puukfirmadele, kes toovad välisriikidest sisse odavat tööjõudu, maksame riigieelarvest veel otsetoetusi? Miks maksta riigi poolt toetusi väikesearvulisele maakapitalistide grupile? Mis sellest riigile kasu on, kui väike arv maakapitaliste rikastub ja peretalud vaesuvad ning maapiirkonnad hääbuvad?
Kellele on tollid kahjulikud, kellele kasulikud?
Tollid ehk impordipiirangud on erinevates riikides kehtestatud mitmetel eesmärkidel. Reeglina eeskätt selleks, et piirata välisriikidest selliste kaupade sissevedu, mida soovitakse vältida või piirata. Kindlasti on imporditollid kasulikud nendele kaupadele, mida me piisavas koguses ja kvaliteedis ise toodame. Sellega me loome täiendavaid võimalusi omatoodetud kaupade siseturul turustamiseks. Kuna sisseveetavad kaubad tollide tõttu kallinevad, siis nende sissevedu väheneb ja selle arvel luuakse võimalused omatoodetud kaupade turustamiseks. Sageli on räägitud, et sisseveo ehk imporditollid tõstavad ka omamaise kauba hinda ja on seepärast meile kõigile kahjulikud. See on õige ainult osaliselt. Paljude põllumajanduskaupade puhul aga on hoopiski vastupidi. Milleks meile näiteks Hollandi piim või Taani sealiha ja Itaalia õunad või Poola kartul? Neid kaupu ostes toetame mitte oma riigi tootjaid vaid välismaalasi. Olen seisukohal, et just väikeriigile on turu reguleerimisel olulised tollid. Suurriigid võivad muudel eesmärkidel (kapitalistide toetamine) vajada vabaturumajandust ehk loobuda tollidest. Importkaupade sissetoomise järel vähendame oma analoogsete kaupade turgu ning kaotajateks osutuvad meie tootjad, kellel ei õnnestu oma kaupu siseturul müüa. Seega peame otsima turustamisvõimalusi Jaapanis, Hiinas ja teistes riikides. See on kallis eeskätt transpordi tõttu, mis halvendab omakorda meie toidukaupade konkurentsivõimet. Selleks, et pääseda välisturgudele, peame oma tootjatele maksma otsetoetusi, mis on koormaks riigieelarvele ja sisuliselt ei kata otsetoetused kulutusi, mida meie tootjad peavad välisturgudele pääsemiseks tegema.
Praktiliselt kõik riigid kasutavad oma rahvale vajalike majandustingimuste loomiseks turu reguleerimist, kas kaubanduspiiranguid (tolle) või muid regulatsioone kuni täieliku impordi keelustamisega. Meil on igasugune turgude reguleerimine keelatud eeskätt vanade ELi liikmesriikide kasuks. Samas on turu reguleerimise küsimused olemas ja me peame neile ka ausalt vastama. Leian, et turu regulatsiooni küsimused vajavad palju rohkem tähelepanu ja neid tuleks vaadelda tervikuna maamajanduslikust kompleksist lähtuvalt. Äärmuslik turu regulatsioonidest hoidumine võib kasulik olla ainult ärikatest kaupmeestele!
Milleks meile maamajanduslik ettevõtlus?
Eelnevast arutelust võib selguda, et lõpetame Eestis igasuguse põllumajandustootmise üldse ära?! Mõned poliitikud kahjuks seda seisukohta ka jagavad. Mina olen siiski teistel põhjustel hoopis vastupidisel arvamusel.
Eestis tuleks kogu maamajanduslikku kompleksi (mets, vesi, puit, energia, toit, kala, turism, töötlev tööstus, põllumaa jne) arendada muul põhjusel. Selleks on kõikidele meie inimestele (perekondadele) vajaliku sissetuleku saamine äraelamiseks ja maapiirkondade asustatuna hoidmiseks ehk eesti rahva taastootmiseks. Vastasel korral rahvastiku elujõud väheneb ja me sureme rahvusena lihtsalt välja. Ma ei ole nõus nendega, kelle arvates peaks koondama kogu rahva linnadesse. Selle tulemusena maapiirkond paratamatult tühjeneb. Tuleb arvestada hoopiski sellega, et inimene vajab puhast loodust ja oma kodu selles. Selline oleks perspektiiv, mida me peame silmas pidama. Seega tuleb astuda samme Eesti kodanike sidumiseks oma maa ja koduga – inimesed peavad tundma, et nad on ka riigile vajalikud. Ja riik, kui kodanike ühendus(ühistu), peab toetama oma kodanikke, küll siis kodanikud hoolivad ka oma riigist. See on riikliku iseseisvuse ja iseseisva riigi kodanike olemuslik küsimus. Kuigi rahva maale taastoomine on kallis, tuleb meil seda siiski rahva säilimise huvides teha.
Siit tulebki veel üks küsimus – kas meil (riigi kodanikel, riigikogul, erakondadel, valitsusel, valdadel jne) on üldse mõtet peaeesmärgiks seada põllumajandusliku suurettevõtluse ja kapitalistlikku toiduainete tootmise arendamist? Võib selguda, et meie jaoks on oluline mitte intensiivne ja energiamahukas masstootmine vaid eeskätt mahedad nišitooted, mis mingis ulatuses ja mahus on kodude säilimiseks ja hoidmiseks vajalikud. Sellest küljest vaadatuna tuleks tõsiselt üle vaadata ja korrigeerida meie maaelu poliitikat.
Kellele kuuluvat ettevõtlust riik peaks toetama (lubama)? Kas teist inimest ekspluateerivat suurtootmislikku kapitalistlikku mõisasüsteemi või hoopiski isemajandavaid peretalusid kui eesti rahva põliskodusid? Olen arvamusel, et mõisataolised suurettevõtted ei sobi Eesti maaellu. Seda paljudel põhjustel. Toome siinkohal mõned. Suurtootmine survestab oluliselt keskkonda, sh puhast õhku ja vett. Samuti vajatakse oluliselt lisa palgatööjõudu, lehmade karjades oleku aeg on lühikesevõitu, eesti rahva enamus ei osale kasumi jaotusprotsessis, kasum koondub väikesearvulise omanikekihi kätte. Monokultuuride kasvatamine rikub looduslikku tasakaalu muldades, põhjustab väetiste tõttu probleeme mesinduses ja looduslikes ökosüsteemides. Ilmselt kõige olulisem puudus on, et suurtootmine võtab ära võimalused peretalude ehk pikemas perspektiivis eestluse arenguks!
Samas peretaludel põhinev majandus ei pea baseeruma ainult põllumajandusel, metsandusel, kalandusel jms, vaid tervel kompleksil loodusressurssidel, pere elu tagaval tegevusel (biomajandus). Miks mitte säilitada, arendada ja riiklikult toetada peretalusid, mis näiteks toodavad päikesest ja biomassist energiat ning ekspordivad seda teistesse riikidesse energiaühistute omandis olevate elektrivõrkude vahendusel? Ka Eestimaa Talupidajate Keskliit peaks oma liikmeskonda vastavalt laiendama – liitma endaga turismitalud, energiatalud, kunstnikud, mittepõllumajanduslikud tootjad-pereettevõtted jt.
Siinkohal juhiks tähelepanu veel ühele arengule, mis võib ühel hetkel kahjuks tulla maaelu arengule. Selleks on olemasolevate peretalude "kasvamine" mõisalaadseteks ettevõteteks. Minu mäletamise järgi loeti Soomes peretaluks, mis vääris riiklikke toetusi, talusid kus enamus tööst (vähemalt 60%) tehti oma pere tööjõuga. Seega tuleks kindlasti riiklikult ära määratleda peretalu mõiste. Selle kohta vaata täpsemalt raamatust "Ühistegevus globaliseeruvas ühiskonnas" (Tartu, 2004).
Kõige esmalt on vaja riigikogu tasandil defineerida peretalu mõiste (praegune kriteerium, mis põhineb ainult põllumajanduslikul tootmisel selleks ei sobi). Tuleb arusaadavalt seadustada, et peretalu on perele eeskätt elamiskoht, kus taastoodetakse eestlust, mitte mingi tootmisüksus või riigimaksude kogumise koht. Ja suurtootmislik mõisasüsteem on sisuliselt peretalu vastand – mingi eliitperekonna jaoks tööinimesi ekspluateeriv ja kasumeid teeniv ettevõte, mis ei sobi kokku eesti rahvuslike eesmärkidega. Mõeldavad riiklikud toetused tuleks seega eranditult suunata mitte suurtootmise vaid eeskätt peretalude arendamiseks ja väljaehitamiseks (nt asundustegevus!).
Olulisel kohal on peretalude kõrval ka väikesed pereettevõtted, kus tehakse samuti suur osa (vähemalt üle 60%) tööst pereliikmete poolt. Peretalude kõrval on need samaväärsed ka elanikkonna taastootjatena. Need võivad tegutseda samuti maapiirkondades asuvates alevikes ja ka linnades. Oluline on seejuures, et need ettevõtted kannavad endas eestlust ja annavad aated edasi ka järeltulijatele. Need võivad olla väga mitmekesised – toota laias nomenklatuuris toidukaupu, ravimeid, ehitusmaterjale ja konstruktsioone, metallitooteid, arvuteid, teenindada turiste, luua muusikat ja kunsti jne. Need vajaksid rohkem toetust ka riigi poolt.
Siinkohal peatume lühidalt veel ühel probleemil. Mis juhtub toidukauba tootmisega ja rahva toitmisega juhul, kui Euroopa Liidust lahkuvad peale Inglismaa veel Prantsusmaa, Saksamaa ja teised riigid ning Euroopa Liit laguneb? Kui ELi juriidiline kehand lakkab olemast, kas siis kaubandussuhted säilivad ja milliseks nad kujunevad? Võibolla on siis Eestile kasulikum toota maksimaalselt just oma toitu. Sellest ohust tulenevalt peaksime riigina siiski hoolitsema ka omamaise toidu tootmise eest. Ka sellest ohust tulenevalt oleks kasulik siiski oma põllumajanduslik tootmine igal juhul säilitada. Ka sel juhul, kui selle tootmine on kallim, kui mõned teised riigid pakuvad ja me peaksime oma riigieelarvest sellele peale maksma. Leian, et selline toetus on õigustatud ja perspektiivis vajalik. Sellisel juhul muutub omatoit riigi strateegiliseks ressursiks!
Järgneb