Eesti maaelu ja uue maaelupoliitika üle mõtiskleb mitmeosalises kirjutises endine Eesti Vabariigi põllumajandusminister ja majandusteaduste doktor Jaan Leetsar. Täna avaldame artikli III osa, mis on ühtlasi viimane.
"Mõisate" asemele tööühistud?
Mida teha olemasolevate suurfarmidega (aktsiaseltsid, osaühingud)? Minu arvates ei tasu neid kohe maha lõhkuma hakata. Kui nad tulevad vabas konkurentsis iseseisvalt toime, las nad siis toimetavad edasi. Peatame nendele ainult riiklike toetuste maksmise ja välistööjõu sissetoomise. Kui vaadata Inglismaa ja teiste riikide mõisaid, siis on selgelt tajutav nende majanduslik kiratsemine. Paljud mõisasüdamed on ümberehitatud turismiteenuste osutamiseks, maad ja metsad on välja renditud kohalikele talumeestele-rentnikele. Tundub, et hädad saavad alguse nn mõisa köie lohisemisest. Palgatööline mõisas ei ole kunagi nii produktiivne kui kõrval tegutsev omanik-taluperemees(naine). Lootus, et hiinlasest palgatööline sama usinalt tööd teeb kui meie talunik-omanik, on asjatu lootus. Palgatööl ja omaniku poolt tehtaval tööl on tajutav vahe. Ja see teebki peretalud ka majanduslikus mõttes perspektiivseteks.
Siinkohal kerkib küsimus, miks meie suurtootjad peavad ennast peretaludest majanduslikult tugevamateks? Asi tundub olevat selles, et poliitiliselt on seni rohkem toetatud suurettevõtteid, mis teeb nende võrdlemise peretaludega raskeks. Suurettevõtetel on ka rohkem võimalusi tellida nende majanduslikku võimekust tõestavaid uuringuid. Kui neid uuringuid lähemalt vaadata, siis selguvad õige pea ka metoodilised vead ja lapsused. Näiteks uurimise alt on täiesti välja jäänud (jäetud?) rahvastiku taastootmise kulud-tulud. See teeb ka järeldused koheselt ebausutavaks. Üldsusele on püütud jätta kuvand, et suurettevõtted on efektiivsemad ja neid tuleb sellepärast toetada, et nad annavad rahvale tööd ja toidavad kogu Eesti rahva ning soodsa turukonjunktuuri korral saame ka arvestatavat eksporditulu.
Seni, kuni me "mõisaid" riiklikult suurte rahadega toetame, on nad tõesti toetusteta peretaludest puhtmajanduslikult efektiivsemad. Kui toetused ära jätta, selgub õige pea, milline ettevõtlusvorm on efektiivsem. Seejuures tuleb tulu hulka arvata ka eestluse taastootmine, mida on suutelised tagama ainult peretalud. Peretaludes kasvatud lapsed saavad eluks kaasa töökuse, kodukoha ja looduse tunnetuse ja ka rahvusaated. Üle-eelmise sajandi lõpupoole sattusid paljud mõisad majanduslikesse raskustesse ja neid püüti isegi taludele maha müüa. Nii siis kui ka nüüd on "mõisate" ehk suurtootmise peaprobleemiks kasutatava palgalise tööjõu peremehetunne ehk hoolivus. Peremehetunde loomiseks suurtootmises oleks mõeldav omandivormi muutmine.
Praegused mõnedest omanikest koosnevad osaühingud ja aktsiaseltsid tuleks ümber formeerida tööühistuteks (Iisraeli näitel moshavid ja kibbutsid). Kõikidele töötaja staatuses inimestele tuleks anda (müüa!) kindla suurusega osak ja tekitada temas omanikutunne. Tähtis on, et inimene tunnetaks, et ta on kaasomanik, kes saab kaasa rääkida ja ka vastutada. Juhul, kui mõni töötaja ettevõttest lahkub, makstakse talle osak tagasi ja ta kaotab ka omanikuõigused (olla valitud ettevõtte juhtorganitesse, saada osa kasumist jms). Kui tema asemele uus töötaja võetakse, siis maksab see enda poolt osamaksu ja saab täieõiguslikuks tööühistu liikmeks.
Minu arvates on mõned endised majandijuhid ka niiviisi juba käitunud ning saavutanud ka ühistöö kaudu rahuldavaid majanduslikke tulemusi. Tööühistu vorm oleks omamoodi alternatiiv "mõisatele" ja perspektiiv ka suurtootmise ellu jäämiseks. Suurte tööühistute puhul oleks ehk mõeldav ka nende sees olevate peretalude (peretalu liikmed on tööühistu liikmed!) areng. Tekiks huvitav sümbioos suurtootmise ja peretalu vahel! See oleks mõningate ümberkorralduste järel ka omamoodi analoog nõukaajal hästi toiminud kolhoosidega.
Kahjuks tundub, et meie rahvas on tööühistute suhtes endiselt pessimistlik. Kuigi analoogilisi mõttearendusi on avaldanud ka president Arnold Rüütel, ei ole põllumajanduslikud tööühistud oma kohta maaelus veel leidnud. Pigem on ka olemasolevad vähesed põllumajandusühistud täna pigem osaühingud, mis ei ole suutnud kõikides oma liikmetes üles äratada vajalikku omanikutunnet.
Vaja on uut maareformi
Resoluutselt tuleks tõkestada riigi poolt nn maade haaramise (land grabbing) protsess. Selleks tuleks käivitada maade ümberkruntimine, mille eesmärgiks on maa tagavara loomine peretaludele (käivitada riiklik asundustalude programm!). Uus maareformi seadus peaks sätestama ka maa omamise põhialused, mis peavad olema kooskõlas peretalude eesmärkide ja vajadustega.
Olulisel kohal peaks olema ka vajaliku taristu (infrastruktuuri) loomine maal. See peaks loodama paralleelselt peretalude loomisega asundustegevuse käigus. Rajada korralik teede- ja kuivendusvõrk, ehitada modernsed sidevõrgud, koolid, kaubandus, lasteaiad. Ma ei ole sugugi veendunud, et käimasolev kohalike omavalitsuste reform annab soovitud tulemusi. Pigem on selle ellukutsumine riigi tegevusetuse tulemus ehk nagu mõned irvhambad on öelnud – "maarahva hädatapp". Rahva koondamine tõmbekeskustesse (loe: ääremaastumise süvendamine!) on täpselt vastupidine protsess, mida praegu maaelu renessansiks vaja on. Paralleelselt tuleks koheselt käivitada külade reform. Maapiirkondade tühjenemise tõttu on Eestis hulgaliselt juba elaniketa külasid ja see protsess süveneb. Olemasolevad külad tuleks koondada ja rajada korralikud kogukonnakeskused (sisuliselt minivallad!), seadustada külavanemad ja anda neile osa riiklikest(valdade) funktsioonidest. Meie eesmärgiks ei saa olla maakonnakeskustes asuvate linnade eelistamine.
Olen Valma külavanem juba 10 aastat ja näen, et Viljandi suurvalla loomise järel on vallaametnikud koondunud linna ja maal neid praktiliselt enam eriti ei näe. Seevastu külavanemal on kohustusi juurde tulnud – päästjate ja politsei informeerimine, kiirabi kutsumine, külasiseste tülide lahendamine, küla arengukava koostamine, küla esindamine vallavalitsuses, matuste korraldamine ja järelehüüded lahkunutele, küla kultuurielu arendamine, vanurite aitamine jne, jne. Külavanemad tuleks riigis paremini seadustada, valdade poolt tasustada ning neile kompenseerida ka transpordi, side jm kulutused (külavanemal võiks olla oma eelarve). Seda seni kahjuks ei tehta.
Bioloogilised ressursid kui majanduse alus
Eelnevast tuleb veel üks probleem, mille peaks Maaeluministeerium lahendama. Eeskätt selgeks tegema, millised on Eestis need bioressursid, milliste baasil rajada peretaludele tuginev ettevõtlus maal? Palju peaks reserveerima maad, (põldu, puisniite, metsa, veeala, soid, jne), millele üles ehitada jätkusuutlikud peretalud. Selline suund eeldab aga väga põhjalikke muutusi terves riigis – alates maakorraldusest ja maade ümberkruntimisest, piirangute seadmisest maa ja loodusressursside kasutamisele, Eesti kodanikele (peretaludele!) eelistingimuste (toetuste süsteemi kardinaalseks ümbermuutmiseks) loomisest, maksusüsteemi muutmisest (NB! Mitte ainult riigieelarve täitmise eesmärgil!), riiklike arengukavade ümbertegemisest, konkureerivate ja Eesti kodanike majandustegevust ahistavate välismaiste puukettevõtete tegevusvabaduse ohjamisest ja lõpetamisest jne. Resoluutselt tuleks lõpetada mistahes riiklike toetuste maksmine ja eelistuste tegemine põlisrahvast ikestavatele põllumajanduslikele suurettevõtetele (mõisasüsteemile), eriti välismaistele isandatele. Riigi ülesanne oleks panna oma ametnikud-bürokraadid tööle. Nagu eespool nägime, on neile tööd küllaga.
Eesti riik vajab tõsist restarti
Siinkohal ma ei räägi kerge- ega rasketööstusest ega pangandusest, mis tegelikult on veel kurvemas seisus kui maamajandus. Me oleme enamuse oma majandusest ja iseotsustusvõimest, suveräänsusest juba teistele loovutanud. Üks asi on pariteetsetel alustel koostöö võrdsete riikide vahel, teine teiste riikide eelistamine või mis veel hullem, teiste riikide ees pugemine, nende soovide truualamlik ja pime täitmine ennast kahjustavalt. Euroopa Liidu direktiivid, sealhulgas keskkonnaalased, ei saa olla meile kohustuslikud vaid ainult soovituslikud. Kujukaks näiteks on kurikuulus suhkrutrahv, tootmiskvoodid, ehitusseadus, keskkonna reeglid jt nõuded, mis on sisuliselt vägivallaaktid Eesti riigi kodanike suhtes. Huvitav, millega tegelevad meie eurosaadikud Brüsselis? Praegu tundub, et nad esindavad ainult ELi huve. Eesti rahva vajadused ja huvid neile korda ei lähe! Nad peavad täitma sõnakuulelikult vanade liikmesriikide käske ja ELi direktiivid n-ö maale tooma? Huvitav, kas eurosaadikutele Eesti Vabariigi põhiseadus ei laiene? Me peaksime kõikidel juhtudel siiski rangelt lähtuma Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulist. Eeskätt lasub see kohustus ELi saadikutel. Eesti iseotsustusvõime tuleb tagasi saada! See on kõikide otsuste ja seaduste loomise juures kriteeriumiks ja ülimuslik. Selle alusel annavad ustavusvande nii riigikogu ja valitsuse liikmed kui ka president. Rahvas peaks lausa nõudma nendelt ametiisikutelt põhiseaduse tingimusteta täitmist.
Minu mäletamise järgi õnnestus Eesti Maa-Keskerakonna initsiatiivil 23. veebruaril 1994. aastal Riigikogus vastu võtta ajalooline otsus "Maaelu ja -majandust käsitlevate seaduste väljatöötamise põhialused", mille 2. punkt sätestas üheselt: "Põllumajandusliku tootmise aluseks on talumajandus ja eraomandile tuginev ühistegevus". See otsus on tänaseni jõus, kuid miks Riigikogu sellest ei juhindu? Leian, et see on lausa kuritegelik! Kui me kohtleme omi peretalude omanikke mitte samaväärselt teiste riikide kodanikega ja uusmõisnikega, vaid eelistavalt, on see selgelt ka põhiseaduse vastane tegevus. Eesti kodanikel on põhiseaduslik õigus saada riigilt eeliseid oma elu korraldamiseks, sealhulgas ka maakodude loomisel. Senine väliskapitaliste eelistav tegevus on kuritegelik Eesti kodanike suhtes ja seega põhiseaduse vastane ning kriminaalne juba algusest peale. Kuna demokraatlik riik on olemuselt ühistu, s.t kõikide kodanike ühisomand, siis kõik kooselu reeglid tuleb kehtestada referendumil. Ka põhiseadus võeti vastu referendumil. Arvan, et ka eespooltoodud maaelu arendamise põhimõtted väärivad juba referendumit ehk kõigi kodanike üldkoosoleku otsust, mida ei tohi eirata mitte ükski huvigrupp ja poliitik.
Vaja on ka valitsuse reformi
Juba taasiseseisvumisest alates on meie valitsuse struktuur küsitav ja ebaefektiivne. Tundub, et valitsuse struktuuri paika panekul on esiplaanil sageli erakondlikud grupihuvid, mis ei arvesta üldriiklike huvidega. Mida aeg edasi, seda arusaamatumaks, bürokraatlikumaks ning grupihuve arvestavaks ta muutub. Juba omal ajal juhtis Riigikogu probleemidele tähelepanu president Konstantin Päts. Tema arvates oli Riigikogu omavahel kraaklevate erakondadega muutunud rahvale naerualuseks. Praegune valitsus kui erakondade käepikendus tegeleb samuti rohkem peenhäälestamise kui Eesti riiklust tugevdavate tõsiste meetmete realiseerimisega. Tundub, et ta on Euroopa Liidu bürokraatia liiga lühikese keti otsas. Siinkohal käsitlen lühidalt ainult maaelu ja põllumajandusega seotud ministeeriumite valitsemisalasid, mida ma arvan paremini tundvat.
Arvestades eeltoodut leian, et põllumajandusministeeriumi ümbernimetamine maaeluministeeriumiks oli põhimõtteliselt õige. On õige, et maaelu ei koosne enam ammu ainult põllumajandusest. Üks asi on nimi, kuid tähtsam on seejuures siiski sisu. Ma ei saa näiteks aru, miks moodustab maaeluminister mitmesuguseid komisjone ainult nn põllumeeste ja mõisnike esindajatest? Miks ei kaasata rahvastiku-, majandus- ja ühiskonnateadlasi? Maaeluministeeriumi haldusalas peaks kindlasti olema Maa-amet, mille tegevus tuleb suunata maakasutuse optimeerimisele ehk maareformile. Lisaks panna ametile veel mitmeid muid ülesandeid (maade haaramise probleemid, maade ümberkruntimine, hindamine, uute talukohtade loomine, asundustegevus jms).
Teiseks tuleks Keskkonnaministeeriumi haldusalast üle tuua metsandusega tegelevad allüksused. Oluline oleks riikliku metsamaa korraldus ja ka erametsanduse koordineerimine. Tundub, et mõttekas oleks reformida Põllumajandus-kaubanduskoda ja panna sellele toidukaupade ekspordi-impordi funktsioonid ning maakondlike põllumajandusametite ning ka PRIA ja MESi tegevuste sünkroonimine. Mõelda võiks seejuures, miks astus Eestimaa Talupidajate Keskliit Põllumajandus-Kaubanduskoja koosseisust välja? Kas selle taga oli suurtootjate ülemäärane võimuiha või midagi muud? Regionaalpoliitika realiseerimiseks oleks vaja siseministeeriumi ja teiste ametite vastavad üksused samuti tuua maaeluministeeriumi koosseisu.
Kui omal ajal töötas põllumajandusministeeriumis ca 120 inimest, siis praeguses on ametnikke kaks-kolm korda rohkem. Samal ajal oleks soovitav, et ministeeriumis töötaksid inimesed, kes maaelu poliitikat sisuliselt kannavad ja seda tulemuslikult erialaselt juhtida oskaksid. Need oleksid põhimõttelised muudatused, mis tuleks täita ka uue sisuga. Eesmärgiks eespoolnimetatud uue maaelupoliitika realiseerimine.
Lõpp
Uuest maaelu ja -majanduspoliitikast I
Uuest maaelu ja -majanduspoliitikast II