Sydney Tehnoloogiaülikooli äsja läbi viidud murranguline uuring näitab, et valvekaamerad ei mõjuta mitte üksnes inimeste teadlikku käitumist, vaid nihestavad ka inimeste alateadlikke psühholoogilisi tajumehhanisme.
Austraalia teadlaste uurimuse tagajärjed on hirmuäratavad. Kui varasemad uuringud on demonstreerinud, et jälgimine võib kujundada inimeste teadlikke tegevusi, muutes meid vähem altiks antisotsiaalselt käituma, siis uus uuring kaevub inimteadvusesse sügavamale ning näitab kuidas jälgimine võib manipuleerida ka inimeste alateadvust ehk täpsemalt meie võimet tajuda teiste inimeste nägusid.
Uuringu läbiviija, dotsent Kiley Seymouri sõnul vallandavad valvekaamerad inimese alateadvuses ürgsed ellujäämismehhanismid, mille eesmärk on sotsiaalsete märkide tajumine kõrgendatud ohutaseme tuvastamiseks.
Sydney Tehnoloogiaülikooli teadurite läbi viidud eksperiment oli lihtne. Selle käigus jagati viiskümmend neli üliõpilast kahte gruppi, kellest üht jälgiti valvekaamerate abil, samas kui teise grupi subjektid olid videokaamerate jälgimise alt väljas.
Tehnoloogiline monitoorimisvõrk on asunud vormima inimeste alateadvust ning seeläbi kogu viisi kuidas inimkond tajub ennast ümbritsevat maailma.
Seejärel anti mõlemale rühmale korraldus teostada visuaalset taju proovile panev ülesanne, mille käigus kasutati sähvatuste abil tekitatud kestva allasurumise tehnikat (CFS – continuous flash suppression), mis takistab ajutiselt piltide jõudmist teadvusse, samas kui aju töötleb pilte endiselt alateadlikult. Katsete käigus ilmnes, et jälgitav rühm näitas märkimisväärset paranemist oma nägude tuvastamise võimekuses, olles võimeline nägusid tuvastama peaaegu sekundi võrra kiiremini kui kontrollrühm, keda videokaameratega ei jälgitud.
Oluline on mõista, et testi käigus tuvastatu ei viita mitte videokaameratega monitooritud testgrupi kognitiivsete võimete üldisele kasvule, vaid nende suuremale tundlikkusele väga spetsiifilise stiimuli ehk inimnägude suhtes.
Uuringus leiti, et kui samadele osalejatele anti ülesandeks tuvastada nägude asemel hoopiski geomeetrilisi mustreid, ei olnud videokaamerate poolt monitooritud ja mitte monitooritud rühmade vahel mingit erinevust.
Metafoorne "Suur Vend" mitte üksnes ei jälgi meid, vaid ta mõjutab ka seda kuidas meie maailma näeme.
Ehk teisisõnu: videokaameraga monitoorimine muutis katsesubjektid tundlikumaks vaid väga spetsiifiliste sotsiaalsete stiimulite suhtes, täpsemalt inimnägude tuvastamise osas, detekteerimaks nägudest välja loetavaid kavatsusi ning ohusignaale.
Mida selle katse resultaadid inimkonna jaoks laiemalt tähendavad? Need tähendavad seda, et jälgimisühikonnas kõikjal olevad kaamerad mitte üksnes ei jälgi inimesi, vaid häälestavad ka inimesi alateadlikult funktsioneerima ise jälgimismasinatena. Lausjälgimine kujutab seega endast sügavamal tasemel inimkonna käitumise programmeerimist, mille eesmärk ei ole pelgalt kontrollida inimeste tegevusi, vaid vormida inimeste psüühikat.
Uurijad tõid esile, et testis osalejate teadvustatud ja teadvustamata reaktsioonide vahel eksisteeris murettekitav lõhe. Vaatamata sellele, et katsealused tundsid teadlikul tasemel vaid kerget muret selle pärast, et neid jälgitakse, näitasid nad märkimisväärseid alateadlikke muutusi visuaalses töötlemises. Teisisõnu, inimeste jälgimine mõjutab nende psüühikat kaugelt enam kui nad on ise võimelised seda teadlikult tunnetama.
Sydney ülikooli teadurite uuring tõstatab seega fundamentaalseid küsimusi jälgimisühiskonna mõjust inimeste vaimsele tervisele ja sotsiaalsele suhtlemisele. Psühhoosi või sotsiaalse ärevuse all kannatavatel inimestel eksisteerib niigi kõrgendatud tundlikkus pilkude suhtes ning läbi viidud uuring näitab, et konstantne jälgimine üksnes võimendab psüühikahäireid, võimendades ühiskonnaliikmete ärevuse fooni.
Uurimuse tulemused ilmestavad tõsiasja, et me ei ela tänaseks mitte pelgalt kontrolliühiskonnas, kus privaatsusest on saamas möödanik, vaid et tehnoloogiline monitoorimisvõrk on asunud vormima inimeste alateadvust ning seeläbi kogu viisi kuidas inimkond tajub ennast ümbritsevat maailma.
Metafoorne "Suur Vend" mitte üksnes ei jälgi meid, vaid ta mõjutab ka seda, kuidas meie maailma näeme.
Toimetas Adrian Bachmann