"Transsooliste" lipuvärvid. Foto: Bigstockphoto

Hiljutisest suuremahulisest teadusuuringust selgub, et meditsiinilisest sekkumisest ennast "transsooliseks" pidavate inimeste vaimsele tervisele kasu ei ole, vahendab Karol Kallas väljaandes American Journal of Psychiatry publitseeritud teadusuuringu tulemusi ja selle parandusettepanekuid.

Kui palju me teame asjaoludest, mis juhtub soosegaduses (soodüsfoorias, soolises ebaolekus vms) inimestega, kui need hakkavad hormoone sööma või lasevad ennast kirurgiliselt töödelda? Progressiideoloogia väidab, et sugukimbatuses inimeste selline kas keemiline või füüsiline ümbersudimine on hirmus tore, vajalik ning ainult üks suur arstiteaduse edulugu. Et soosegaduses patsientide jaoks on pea ainsa võimaliku lahendusega, vahendab The Federalist.

Lapsevanematest ja teistest mõistlikest inimestest, kes hakkavad keemilisele või füüsilisele soo ümber tegemisele vastu, on saanud kurjuse kehastused, kes on ohuks rahvatervisele. 

Üks viimaseid ulatuslikke teadusuuringuid, mis püüdis selgust saada, millised on "soomuutmise" pikaajalised mõjud inimese jaoks, leidis: "Vaatamata asjaoludele, et arstid soovitavad "transsooliste" isikute puhul, kes kogevad soolist järjekindlusetust, sekkuda nende valitud uue soo kinnistamiseks meditsiiniliselt, pole sellise sekkumise pikaaegsed mõjud suuremas osas selged."

Teiste sõnadega kirjutavad arstid oma soosegaduses patsientidele, sealhulgas lastele, välja hormoonravimeid ja teevad "soomuutmisoperatsioone" ilma, et kliiniliselt oleks tõestatud, et see ka patsientide peas asjad korda sätiks.

Viidatud The American Journal of Psychiatry teadusajakirjas avaldatud uuringus vaadeldi ulatuslikku Rootsi teadlaste poolt kogutud andmekogu inimestest, kes on sooidentiteedi vaimuhäirete ravimise eesmärgil läbinud kas hormonaal- või kirurgilise protseduuri. Väidetavalt selgus, et kui operatsioonidel on patsientide heaolu parandav mõju, siis hormonaalse sekkumise puhul seda ei leitud.

Viidatud uuring sai peavooluajakirjanduses suurema tähelepanu osaliseks. ABC News avaldas jutu pealkirjaga: "Sugu kinnitaval kirurgilisel sekkumisel võib pikaajalisele vaimsele tervisele olla positiivne mõju" ja Reuters kirjutas: "Kui transsoolised inimesed läbivad soomuutmisoperatsiooni, on selle kasulikkus nende vaimsele tervisele ilmne. Operatsiooni positiivne mõju aastate jooksul isegi kasvab, väidab Rootsi uuring."

Sarnaste pealkirjade ja sisuga uudiseid avaldasid veel suur hulk peavoolu ajakirjandusväljaandeid.

Kuid 1. augustil pidi USA psühhiaatriateaduse ajakiri üllitama paranduse, milles tõdes, et kirurgilise soo muutmise positiivse mõju kohta esitatud väited ei vasta tõele. Peale seda kui paljud arstid ja meditsiiniteadlased olid ajakirjale saatnud hulgaliselt viidatud teadusuuringu suhtes kriitilisi vastuväiteid, otsustas ajakiri korraldada omalt poolt sõltumatu analüüsi. Selles jõuti järeldusele, millega pidid nõustuma ka algse teadusartikli autorid, mis kõlab: "[Uuringu järelduste ülevaatamise] tulemusena selgus, et kirurgilisest sekkumisest ei olnud trans-patsientide vaimsete kannatuste leevendamiseks mingit nähtavat abi."

Paranduse autorid osutasid ka, et väga suures hulgas teaduskirjanduses on dokumenteeritud, kuidas soosegaduses inimestega käib kaasas märkimisväärselt suurem hulk terviseprobleeme kui tavainimestega. 

Soodüsfooriaga inimesed:

  • Kannatavad kuus korda suurema tõenäosusega tõsiste meeleolu- ja ärevushäirete käes, mis vajavad arsti sekkumist.
  • Kolm korda suurema tõenäosusega söövad antidepressante ja rahusteid (anksiolüütikume).
  • Rohkem kui kuus korda suurema tõenäosusega satuvad enesetapukatse järel haiglasse.

Ehk siis – tänaseks pole olemas ühtegi usaldusväärset uuringut, mis näitaks, et hormoonide söömisest või kirurgiast oleks sookimbatuses inimeste vaimsele tervisele mingit kasu. Kuigi algses uuringus väideti, et kirurgiline sekkumine on parandanud patsientide vaimset tervist ja nad vajavad vähem arstiabi, siis lähem vaatlus näitas siiski, et midagi sellist ei ole juhtunud.

Austinis asuva Texase ülikooli teadusuuringute metoodik Mark Regnerus nentis peale algse uuringu ilmumist möödunud aasta oktoobris: "Kirurgilisest soo muutmisest on nii vähe kasu, et arstid peavad tegema 49 uut sugu kinnistavat operatsiooni, selleks et leida üks juhus, kus see avaldaks patsiendi vaimsele tervisele sellist abi, et inimene ei vaja enam arstiabi."

Tehniliselt võib muidugi öelda, et soomuutmisoperatsioonidest on soosegaduses inimeste jaoks abi – ühel korral 49-st. Mille tõttu oli ka algse teadusartikli pealkirjas sõna "operatsioonid" mitmuses.

Kokkuvõttes võib järeldada, et seni ainus suuremahuline põhjalik uuring, mis üritas välja selgitada, kui palju on soosegaduses inimeste vaimsele tervisele hormoonide söömisest ja kirurgilisest soomuutmisest kasu, ei osuta mitte mingisugustele positiivsetele mõjudele.

Ehk kui kellegi sisemine hääl kuulutab, et puberteeditakistite söötmine viieaastasele lapsele, teismeliselt peenise ära lõikamine ja selle asemele võltsvagiina konstrueerimine, või kolmekümne aastaselt naiselt täiesti tervete rindade eemaldamine pole ehk kõige parem viis psüühiliste murede lahendamiseks, siis viimased teadusuuringud kinnitavad sellist veendumust.