Postimehe uus peatoimetaja Mart Raudsaar saatis täna lehe toimetuse liikmetele e-kirja, kus toonitas, et Postimees peab kriisist üle saama ja oma tööga edasi minema ning kes ei taha Postimehes töötada, see on vaba lahkuma.
Raudsaare sõnul on vaja Postimehes tõmmata selge joon mineviku ja tuleviku vahele ning ühtse kollektiivina tööga edasi minna.
"Kui keegi tunneb, et sõnavabadus on Postimehes ohus või on mingid muud probleemid, pöörduge otse minu poole ja räägime. Meil ei ole Põhja-Korea. Aga palun, jätame selle konkurentidele meelehea tegemise," toonitas uus peatoimetaja.
Samas rõhutas ta nõudlikult, et "kui keegi tunneb, et ta tõesti ei taha Postimehes töötada ja see talle ei sobi ning ta tahab oma elupäevi täita lakkamatu kriitikaga Postimehe aadressil, siis palun – mina ei hoia kinni kedagi."
Raudsaare sõnul tuleb Postimehes keerata uus lehekülg. "Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi," kirjutas ta oma alluvatele.
Avaldame Õhtulehe poolt avalikkuse ette toodud Raudsaare e-kirja muutmata kujul.
* * *
Lugupeetud toimetus!
Ma soovin tõmmata väga selge joone mineviku ja tuleviku vahele. Hakkame nüüd tegema tööd ja jätame üleliigse muretsemise. Kordan oma varemöeldut: kui on mingid probleemid, räägime nendest koosolekul või rääkige neist otse mulle.
Kui keegi aga pole veel aru saanud, siis nn Linnamäe kaarti kasutavad konkurendid praegu juba meie nõrgestamiseks ja hävitamiseks. Eile hilisõhtul lugesin Sulev Vedleri postitust Facebookist, mis ironiseeris Margus Linnamäe eilses Postimehes ilmunud intervjuu üle. Järgnevas arutelus postitasid mõnitavaid kommentaare Siim Nestor (intervjuu oli tehtud nagu looperiga) ning Dannar Leitmaa, kes lõpetas mingi võrdlusega Postimehe ja Põhja-Korea vahel.
Loodan, et Postimees teeb uue peatoimetaja oskusliku juhtimise all edaspidi ka poliitikute ja ärimeestega selliseid…
Posted by Sulev Vedler on Reede, 31. jaanuar 2020
.
Kõik, kes teavad midagi olukorrast Põhja-Koreas, mõistavad, et võrdlus on absoluutselt üle võlli. Mulle meeldib ütlus, et eurokommunism oli võimalik vaid kõrgeltarenenud kapitalistlikus ühiskonnas. See tähendab ühiskonda, mis suudab tolereerida ka neid arvamusi, mis on tegelikult tema hävitamisele suunatud. Põhja-Koreas seevastu lõigatakse ebameeldivate arvamuste viljelejad tükkideks ja söödetakse koertele.
Nagu saate aru, ei meeldi mulle Postimehe (ja kaudselt ka Postimehe töötajate) mõnitamine, aga eriti häirib mind silmakirjalikkus. Linnamäe intervjuud mõnitatakse, aga samal ajal helistab mulle Delfi ja on väga huvitatud selle täies mahus avaldamisest.
Selle intervjuu algatas ja viis läbi Postimehe toimetuse juhtkond ning ma olin kogu selle protsessi juures. Me tahtsime, et omanik tuleks välja ja kommenteeriks peatoimetaja vahetust ja üleüldse oma mõtteid ajakirjanduse osas. Pole ju mingi saladus, et Margus Linnamäele ei meeldi intervjuusid anda. Aga praegu ta andis. Ning need ei ole mingid käsulauad toimetusele, vaid tema arvamus. Minu meelest on ka väljaande omanikul demokraatlikus ühiskonnas õigus oma arvamusele.
Nüüd edasi – kogu seda Sulev Vedleri postitust olid laikinud ka mõned meie toimetuse inimesed. Ka teil on õigus oma arvamusele ja ilmselt te veel ei teadnud, et sinna postitusse lisandub mahlakas võrdlus Põhja-Koreaga. Aga – 1. arvamus peab olema argumenteeritud, 2. ühel hetkel tasub igaühel endalt küsida, kas mitte mina pole "kasuliku idioodi" rollis, kellega manipuleeritakse ("kasulik idioot" – mõiste Venemaa ajaloost).
Kui keegi tunneb, et ta tõesti ei taha Postimehes töötada ja see talle ei sobi ning ta tahab oma elupäevi täita lakkamatu kriitikaga Postimehe aadressil, siis palun – mina ei hoia kinni kedagi.
Kordan oma varasemat mõtet. Mõned meie head konkurendid on ennast leili erutanud ning nende kohta kehtib igati ütlus "teise silmas pindu näed, enda silmas palki mitte". Ma arvan, et neid ei rahulda muu, kui Postimehe lõpp ja kadu. Seda lõbu ei soovi ma neile pakkuda.
Mul on täiesti ükskõik, kas minu kirjutist hakatakse kusagil refereerima või mitte. Ma võin seda sama juttu kirjutada avalikult Vedlerile või ükskõik kellele. Aga ma kirjutan seda praegu teile, hea toimetus. Ma pean lugu teist ja ma soovin, et teie peaksite lugu Postimehest, kus me koos töötame ühise eesmärgi nimel.
Kui keegi tunneb, et sõnavabadus on Postimehes ohus või on mingid muud probleemid, pöörduge otse minu poole ja räägime. Meil ei ole Põhja-Korea. Aga palun, jätame selle konkurentidele meelehea tegemise. Ja kui keegi tunneb, et ta tõesti ei taha Postimehes töötada ja see talle ei sobi ning ta tahab oma elupäevi täita lakkamatu kriitikaga Postimehe aadressil, siis palun – mina ei hoia kinni kedagi. Pole aga mõtet arvata, et oma kanali maine ja moraali katkematu õõnestamine oleks tolereeritav Äripäevas, Eesti Ekspressis või minu pärast Rahvusringhäälingus. Kes mind ei usu, on vaba seda omal nahal proovima. Seega oleks mul väga hea meel, kui me nüüd pööraksime uue lehekülje. Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi.
PS. Nagu mõned teist teavad, olin majas kella seitsmeni ja pidasin ühe inimesega läbirääkimisi. Pidude tegemine meie majas on iseenesest OK. Aga edaspidi hakkab olema selline kord, et peale tööaja lõppu meie majja pidutsema tulevad inimesed (sealhulgas meie konkurentide palgal olevad inimesed) registreeritakse valvelauas ning juurde märgitakse, kes tema kutsus ja kes tema eest vastutab. See ei ole mingi meelsuskontroll, see on normaalne protseduur, mida igaüks rakendaks oma kodus. Mul peab olema selge, kes vastutab, kui midagi kaob või midagi lõhutakse. Õigustega koos on kohustused ja ma loodan, et te mõistate mind.
Mart R., peatoimetaja
Toimetas Varro Vooglaid