Me saame seista nii üksikisikute kui ühiskonnana ideaalide ja väärtuste eest, mis on põhjendatud, läbiproovitud ja ühiskonna kui terviku seisukohalt ülesehitavad. Ja see oleks ka osutus suunas, millist Eestit me tahame – Eestit, mis austaks oma moraalset ja kultuurilist pärandit ning tõstaks kilbile ühise hüve ja kogu ühiskonna kasu, kõneles Veiko Vihuri 5. novembril toimunud konverentsil "Millist Eestit me tahame?".

Minu ettekande teemaks on väärtused ja ideaalid kui kultuuri kese. Igal kultuuril või tsivilisatsioonil on oma väärtuste süsteem, mis väljendub ühiskonnakorralduses, vaimuelus, tehnilistes saavutustes, inimsuhetes. Tänapäeval on kõikjal läänes kehtivaks ühiskondlikuks korraks kujunenud liberaalne demokraatia, mille keskseks mõisteks või väärtuseks on vabadus. Sõna "vabadus" sisaldub meie riigi nimes – Eesti Vabariik – ning kajastub eesmärgis, mille poole oleme pärast iseseisvuse taastamist püüelnud – selleks on vaba ühiskond.

Pärast sotsialismileeri kokkuvarisemist tundus, et liberaalne demokraatia on teel globaalsele võidule. Kuid viimastel aastakümnetel on sellele ideoloogilise väljakutse esitanud poliitiline islamifundamentalism, mis on seadnud sihiks üleilmse kalifaadi ehk islamiriigi loomise, kus kõik elanikud on saanud moslemiteks või vähemalt moslemitele allutatud. Liberaalse demokraatiale omane sekulaarne humanism on islamistide jaoks vastuhakk Allahi seadustele. Ma usun, et me pole veel kaugeltki näinud sellele vastasseisu tipphetki.

Islamistide – aga mitte tingimata kõigi moslemite – maailmapilt on teotsentristlik, jumalakeskne. Lääne inimese maailmapilt on seevastu antropotsentristlik, inimkeskne. Mõnikord seletatakse seda islami ja kristluse erinevusega. Peab täpsustama, et kuigi islam ja kristlus on teatud kokkupuute­punktidele vaatamata olemuslikult täiesti erinevad religioonid (esimene on käsureligioon, teine lunastususund), on läbinisti ilmalik-humanistlik inimesepilt ka traditsioonilisele kristlusele võõras.

Näiteks praegune Venemaa kirikupea patriarh Kirill kirjutas 1999. aastal Nezavissimaja Gazetas läänelike väärtuste kohta: "Lähtuvalt teotsentristlikust vaimulikust traditsioonist, mille jaoks antropotsentristlik humanism on võõras, oleme valmis suhtuma sellesse küll austusega, kuid ei saa seda kunagi vastu võtta absoluutse ja tingimusteta positiivse väärtusena." (Kirill, lk 10)

Ma olen lääne väärtussüsteemi muutumist kirjeldanud ühes oma varasemas artiklis nii: "Juba sajandeid tagasi leidis kristliku Euroopa vaimses orientatsioonis aset põhimõtteline muutus. Kui enne oli kultuuri keskmes Jumal, siis korraga tõsteti aujärjele inimene ja tema maised taotlused. Kui enne oli inimese siht hingeõndsus ehk lunastus – s.t püüdlus pälvida igavest elu –, siis nüüd sai ihaldatud eesmärgiks vabadus kui individuaalse eneseteostuse vahend."

Aga sarnaselt mõtiskleb ka Lauri Vahtre oma raamatus "Suur pettumus ehk humanismi kriis":

"Jumala hülgamise protsess on olnud pikk, ent pidev, ja selle käigus on ülima väärtuse aujärjele tõusnud inimene ise. [—] Just religioossuse vähenemine ja sellega paralleelne indiviidi emantsipatsioon on tõstnud kilbile eneseteostuse selles elus. Inimese elukäiku ei mõisteta Läänes juba ammu enam ettevalmistusena igaveseks eluks, vaid ainsa ja lõplikuna. Juba ammu ei vaeva Lääne inimene pead, kuidas saada õndsaks, vaid kuidas saada õnnelikuks. Ja see pole hoopiski seesama." (Vahtre, lk 162, 198)

Reljeefselt tuleb niinimetatud keskaegse ja tänapäevase mõttelaadi erinevus esile radikaalsete islamistide sõnumis läänele: "Teie armastate elu, meie armastame surma." Seda sõjakuulutust on korranud näiteks nii al-Qaeda kui ISIS-e esindajad. Islamivõitlejad on valmis surema Allahi nimel, sest nad usuvad, et Allah annab neile tasuks paradiisi ehk igavese elu. Nende eneseteostus kannab niisiis vilja teises ilmas. Moonutatud moel osutavad nad püüdlusele, mis oli kunagi ka Euroopa kultuuri keskmes.

Tekib küsimus, kas lääne sõdurid on valmis andma oma elu liberaalse demokraatia eest, mille ideaaliks on, et inimene peab saama ennast vabalt teostada ja õnne poole püüelda siinses elus? Võidelda oma kodumaa ja perekonna eest, oma maa ja rahva vabaduse eest – see on muidugi teine asi. Aga kas ollakse valmis surema ka näiteks kanepi legaliseerimise või homoabielude kehtestamise nimel?

Soome õpetlane ja publitsist Timo Vihavainen on märkinud oma raamatus "Äratuskell õhtumaadele", et kultuuri elujõu indikaatoriks on valmidus selle väärtuste eest surra. Ta kirjeldab ka tabavalt sõjaka islami ja humanistliku lääne esindajate hoiakute erinevust, ma tsiteerin:

"Islamiterroristidel on vägivallateo tipphetkel kombeks hüüda: "Allahu akbar!" Jumal on suurim! Humanistliku maailmavaate seisukohalt on loosung äärmiselt mõnitav: süütute inimeste tapmist nimetatakse jumala antud õiguseks ja isegi kohustuseks, kusjuures neil ei ole ette näidata mingeid asjakohaseid volitusi, mida omal ajal oli juba nõudnud Voltaire. Seda, kui sügav kuristik on teokraatliku islami ja humanistliku lääne vahel, näitab kas või peapiiskop Jukka Paarma mõne aasta tagune hinnang, kus ta oma positsiooni seisukohast paradoksaalselt rõhutas, et kõige tähtsam on alati inimene. Mõte, et inimene on kõige tähtsam ja niiviisi kõige mõõt, on fundamentalismi vaatevinklist mõnitus." (Vihavainen, lk 163–164)

Vabadus kui liberaalse ühiskonna keskne mõiste

Lääne tsivilisatsioon on viimastel sajanditel teinud läbi arengu monoreligioossest pluralistlikuks ühiskonnaks. Reformatsioon, millest möödub eeloleval aastal 500 aastat, muutis katoliikliku Euroopa multikonfessionaalseks. Protestantlikes riikides usuvabadust esialgu ei tunnistatud – katoliiklus asendati lihtsalt mõne protestantliku konfessiooniga. Mõte, et mitmekesisus või pluralism – teisisõnu, inimeste vaba eneseteostus usulises, sotsiaalses, religioosses, kultuurilises jne plaanis – võiks olla väärtus omaette, oli välistatud.

Kuid alates hetkest, mil ühiskonna keskmesse tõusis üha teravamalt inimese vabaduse ja eneseteostuse küsimus, hakkasid järk-järgult langema kõik senised piirangud, mis olid tuletatud religioonist või seisuslikust ühiskonnakorraldusest. Ühtlasi tuli kõrvale heita või uuesti mõtestada ka väärtused ja ideaalid, millel varasem korraldus püsis.

Rohkem kui kahe sajandi eest, Prantsuse revolutsiooni päevil, tõusis lipukirjaks loosung "Vabadus, võrdsus, vendlus!" Sellest ajast peale on lääne tsivilisatsioon nimetatud küsimustega põhjalikult tegelenud. Meie ühiskondlik areng on keskendunud üksikisiku vabaduste laiendamisele, kõigi ühiskonnaliikmete võrdsuse saavutamisele ning humanistlike väärtuste edendamisele. Inimõigused, võrdne kohtlemine, sooline võrdõiguslikkus, vähemuste kaitse – need teemad on saanud liberaalse demokraatia osaks.

Vabadus ja kõikelubatavus

Liberalismi alusprintsiibi kohaselt on igal inimesel õigus kasutada oma vabadust, kuni see ei riiva teiste inimeste samasugust vabadust. Selle argumendiga on õigustatud ühiskonnaelus sellist arengute lubamist ja seadustamist, mis on sageli teravas vastuolus traditsioonilise, näiteks religioosselt põhjendatud moraaliga. Nimetagem aborti, abieluõiguse laiendamist samasoolistele paaridele ja muid taolisi "liberaalseid vabadusi".

Paljud konservatiivse hoiakuga või religioossed inimesed küsivad nõutult, kas vaba ühiskond tähendabki mõnuainete, uut laadi abielusuhete, prostitutsiooni ja eutanaasia (suremisabi) legaliseerimist? Ja kuhu vabadus lõpuks välja jõuab?

Probleem ei ole õigupoolest vabaduses, vaid selle kuritarvitamises. Vabadus ei ole absoluutne väärtus, vaid peab toimima koosmõjus ja tasakaalus teiste väärtustega. Pigem on vabadus vahend. Ajaloolane ja diplomaat Mikael Laidre juhib ühes artiklis tähelepanu sellele, et piiramatu vabadus või kõikelubatavus on lihtsalt omavoli: "Seega peame liberaal­demokraatia mõistet käsitledes arvestama, et liberalism tegi vabadusest omavoli ning liberalism ei ole vabaduse (libertas) sünonüüm. Omavoliline liberalism kuulutab inimese absoluutset suveräänsust ja sõltumatust Jumalast, ühiskonna täielikku rippumatust endast mittelähtuvast ning õigust seadustada kõike ainult rahva (enamuse) tahtel, lisaks täielikku sõnavabadust."

Kui vabadus ei ole enam seotud tõega ega sisalda küsimust, mis on tõde, siis moondub ta peatselt türanniaks. Me näeme seda praegu meie ühiskonda lõhestavate arengute ja debattide pealt. Terve ühiskond on pandud tantsima mõne väikese inimrühma tahtmiste järgi. Läänes ollakse mõnel pool jõudnud koguni kogu ülejäänud ühiskonna vabaduste piiramiseni, selleks et ellu viia teatud vähemustele omistatavad õigused. Riiklikult kultiveeritud poliitkorrektsuse ja ideoloogilise diktatuuri tingimustes on ahenenud usuvabadus, sõnavabadus, arvamusvabadus, inimesi karistatakse oma mõtete väljendamise eest, nad vallandatakse töölt või saadetakse koguni kohtu alla. Selle kohta on näiteid hästi palju, kuid ma ei hakka aja kokkuhoiu huvides neid siinkohal esitama.

Vabadus peab olema orienteeritud hüvele, vastasel korral vallandub ühiskondlik anarhia. Siin me aga seisame küsimuse ees, mida pidada hüveks. Kahtlemata sõltub see, mida hüve või hüvelisena tajutakse, ühiskonna väärtushoiakutest. Lääne ühiskondade aluseks on sajandeid olnud kristlikud väärtused – kristlusest inspireeritud arusaamad inimelust ja selle eesmärgist, abielust ja perekonnast, suhtumisest kaasinimestesse, üldised moraalireeglid jne. Need võib suuresti taandada Piiblist tuntud kümnele käsule, mida on katekismuseõpetuse näol ka meie rahvale sajandite jooksul edasi antud. Lühidalt kokku võttes nõuavad käsud austust Jumala vastu, austust ligimese ehk kaasinimese, inimelu kui sellise, perekonna ja abielu vastu ning samuti austust eraomandi puutumatuse vastu.

Tänapäeva lääne ühiskondade moraalne ja kultuuriline allakäik, kui kasutada seda tohutult laetud sõna, on otseselt seotud sellega, et senine väärtussüsteem lükati kõrvale või vähemalt moonutati seda. Ka Eestis on tahetud õhinal nn progressiga ühte jalga käia ning läänes ringlevad ideed on kiiresti omaks võetud. Me näeme aga, et ühekülgselt mõistetud üksikisiku vabadus on hakanud lammutama ühiskonna sidusust. Kasvanud on individualism, ühiskond on n-ö atomiseerunud. Igasugune katse rääkida näiteks kristlikust pärandist või ka rahvusriigist kui rahvast ja rahvust ühte siduvast kõrgemast ideest lükatakse tagurlike minevikuiganditena tagasi. Nii on ka paljude "vanamoeliste" ideaalide ja väärtustega, milles nähakse ohtu üksikisiku vabadusele ja eneseteostusele.

Neid, kes tõstavad esile minevikus oluliseks peetud väärtusi ja ideaale, kujutatakse nn progressiivse eliidi poolt reaktsionääride ja tagurlastena. Ajaloolane Marek Tamm kirjutab Vikerkaares:

"Reaktsionäärsus poliitikas tähendab kriitilist suhet valitsevasse ühiskondlikku korda ja üleskutset naasta mingi varasema (tegeliku või kujuteldava) situatsiooni juurde, mida iseloomustasid omadused, mis on praeguses ühiskonnas vajaka. Reaktsionäärlik vaateviis käsitab nüüdismaailma allakäigu võtmes ja näeb lahendust traditsioonilisteks peetavate väärtuste juurde tagasipöördumises." (Tamm, lk 119)

Kuid küsimus ei ole ju naasmises minevikku, isegi kui me räägime nüüdismaailma allakäigust ja suhtume kriitiliselt ka mõnedesse Eesti ühiskonda haaranud arengutesse. Me ei saa taaselustada ühtegi varasemat ajalooperioodi. Küll aga saame me nii üksikisikute kui ühiskonnana seista ideaalide ja väärtuste eest, mis on põhjendatud, läbiproovitud ja ühiskonna kui terviku seisukohalt ülesehitavad. Ja see oleks ka osutus suunas, millist Eestit me tahame – Eestit, mis austaks oma moraalset ja kultuurilist pärandit ning tõstaks kilbile ühise hüve ja kogu ühiskonna kasu.

Viidatud kirjandus

Kirill, Moskva ja kogu Venemaa pühim patriarh. Vabadus ja vastutus harmoonia otsinguil. Inimõigused ja isiksuse väärikus. Tallinn, 2012.

Tamm, Marek. "Uusreaktsionäärne mõtlemine." Vikerkaar 10–11/2016.

Vahtre, Lauri. Suur pettumus ehk humanismi kriis. Tallinn, 2016.

Vihavainen, Timo. Äratuskell õhtumaadele. Tallinn, 2010.