Igaüks, kes teab, et teda riiki ei lasta, ei hakka maksma 5000 eurot smugeldajatele, vaid jätab selle pigem oma taskusse. Selles suhtes võib Euroopa lõpetada migrantide uppumise Vahemerel üheainsa käsuga oma relvajõududele, kirjutab Gunnar Heinsohn mõtlemapanevas ülevaates sellest, mis ootab vananevat Euroopat ees lähikümnenditel.
1,7 miljardit Ida-Aasia elanikku võistlevad maailmamajandusareenil 1,1 miljardi eurooplasega, kellest 460 miljonit elab anglosaksi kultuuriruumis. Ida-aasialased kompenseerivad hilist areenile astumist oma ülekaalukalt hea kompetentsiga.
Rahvusvahelises koolide võrdluses (nagu näiteks PISA aastal 2012) said nende osalejatest 20% tulemuseks 560 punkti, samal ajal said nende eakaaslased Euroopast kõigest 520. Iga osalev maa elab finantskriisi tingimustes koos kõige sellest tulenevaga, ent oma tööstuse kaitsmine lõpmatu moderniseerimise läbi muudkui jätkub.
Erinevalt nendest 2,8 miljardist inimesest, kes toodavad 75% kogu maailma majandustoodangust (55 miljardit dollarit 77-st), ei jää ülejäänud 4,5 miljardit mitte üksnes neist maha, vaid vajuvad ka üha suuremasse kuristikku. Kui Indial, Pakistanil ja Bangladeshil (kokku umbes 1,7 miljardit inimest) oli 1980. aastal samasugune SKP kui Hiinal, siis täna vaid 1/5 Hiina majandusvõimsusest. 2015. aastal registreeris Ameerika Ühendriikide patendiamet 170 000 leiutist, nendest vaid 3,2 % on tehtud eelpoolmainitud kolmes riigis ja nendest omakorda 2/3 Indias.
Sel ajal kui "ülemised" 2,8 miljardit – eriti eurooplased – on vanad ja kompetentsed, on "alumised" 4,5 miljardit õitsvas nooruses, ent kannatavad kehva haridustaseme käes. PISA testis said kolm parimat araablast 380 punkti – sama kehv tulemus kui latiinodel. Aafrika, Lähis-Ida, Kesk- ja Lõuna-Aasia ning Ladina-Ameerika võimas blokk vajub üha sügavamasse sohu ka seepärast, et parimad ja säravaimad isikud jäävad talendiotsijate võrkudesse ja nendega üritatakse süstida noort verd kahanevasse "ülemiste" grupeeringusse.
Vaatamata sellele võib talente leida Ida-Aasia eliidi seas. Keerulised keeled ja piiratud vabadus (Hiinas) ei soodusta aga nende rännet. Suurimad migrantide kogukonnad maailmas on just koondunud siia maailmaossa – Hongkongi (39%), Singapuri (43%) ja Macaosse (59%). Ent see praktiliselt ei mõju ühiskonna homogeensusele, sest tugeva konkurentsi tõttu immigreeruvad nendesse piirkondadesse vaid ida-aasialased.
Mis puudutab vana head Saksamaad, siis "kõigest" 30% aborigeensest elanikkonnast ei oska korrektselt kirjutada ja lugeda. Selle tulemusena on eurooplased pidevalt talentide otsingul. Ühendriikides enam kui pooled lapsed on suurtes raskustes matemaatikaga. Selles riigis on tekkinud peaaegu 70 miljonist inimesest koosnev "alamklass", kellest 50% elab vähemalt pool aastat kaaskodanike rahakoti peal. Need meie kaasaegsed tunneksid ennast Silicon Valleys või Wall Streetil sama ebamugavalt kui neandertallane ajamasinas. Saksamaal langeb koolilõpueksamitel väljalangenuteist 50% migrantide järeltulijatele (35% kõigist õpilastest), samal ajal kui, nagu tõdetud, 30% saksa lastest ei suuda korralikult ei lugeda ega kirjutada.
Eurooplaste jaoks oleks Kolmanda Maailma õitsele puhkemine väljapääsuks, sest üha enam inimesi sellest 4,5 miljardist pürgib euroopaliku – ameerikaliku sotsiaalse kindlustatuse manu, mida ei pakuta Ida-Aasias. Austraalia ja Uus-Meremaa sellist kaitset ei paku, ning eelistavad järgida Ida-Aasia eeskuju – hoida endast eemal kvalifitseerimata massid. Mentaalses plaanis liigub selle poole ka Skandinaavia, kes (kui unistada) võiks migratsiooni kergelt peatada sulgede kitsukese läbipääsu Saksa-Taani piiril.
See oleks sensatsiooniline, sest veel 2015. aastal kujutas Rootsi, hoolimata suurest hulgast vanuritest ja hariduseta inimestest, endast lahkeimat willkommen-kultuuri kogu inimkonna ajaloos. Peale Soome, kus rahvas siiski astus välja euro kasutuselevõtmise vastu, on kõigis põhjamaades käibel oma valuuta. Britannia liitumine nendega (koos oma kadestamisväärse tuumaarsenaliga) võib saada korraldatud kiirelt. See murrab läbirääkimistel Brüsseli selgroo, ta kaotab endalegi üllatuslikult võime suruda teiste sõrmi sahtlite vahele ning osutub olevat tema jaoks ebaharilikus lunija rollis, et pääseda ülejäänud EL-i liikmete põhjaalade turgudele.
Sellal kui Ida-Euroopa on suurelt osalt šariaadist vaba – Eestist Ungarini ja isegi Skandinaaviani, on piirkond Portugalist Oderi jõeni peamine ala, mis võtab vastu suurema osa meeleheitel noori inimesi tänase 4,5 miljardi hulgast, kelle arv aastaks 2015 tõuseb kuue miljardini. Saksamaa oma 60 miljoni vanainimese ja 20 miljoni migrandiga jääb neile ihaldatuimaks sihtmärgiks.
Suurim surve tuleb Lääne-Euroopale täna 52 Aafrika ja araabia riigist. Nende elanikkond on 1,4 miljardit, "sõjaindeksiga" kolmest seitsmeni. See tähendab, et iga pensionikka jõudva 55–59 aastase mehe kohta tuleb 3–7 noort meest vanuses 15–19, kelle jaoks töökohti ei leidu. Võrdluseks – Saksamaal on see indeks 0,66. Seega on 1000 pensionile suunduva mehe kohta 660 noormeest. Enamikus nendest 52 riigist on vägivald muutumas igapäevase elu oluliseks osaks ning noormehed, kes ilma selletagi olid rõõmuga nõus hakkama majandusmigrantideks, jäävad jalgu sõjategevusele ning saavad kaitse ja põgenikustaatuse Läänes.
2050. aastaks eeldatavasti väheneb see eriti amorfne blokk 42 riigi peale. See sisendab mõningast optimismi, mis on ometigi varjutatud tõsiasjaga, et selles väiksemas blokis ei ela enam 1,4 miljonit inimest, vaid 2 miljardit. See saab teoks tänu plahvatuslikule sündimuse suurenemisele Mustas Aafrikas. 1950. aastal elas seal 180 miljonit inimest, 2015. aastal miljard ja 2050. aastal saab neid olema 2,2 miljardit. Viimane number on võrdne kogu inimkonna arvuga aasta 1930. Pooled neist tulevastest mustadest aafriklastest näevad ilmavalgust Saharast lõunas (1950. aastal oli neid 9%). Juba 2009. aastal ilmutas 38% sealsetest noortest soovi emigreeruda. Nüüd võib eksimata oletada, et selliseid on enam kui 40%. Täna soovib Euroopasse jõuda 400 miljonit inimest. Aastaks 2050 tõuseb see arv 850 miljonini. Kui see kõik juhtub, tumeneb Vana Maailm oluliselt ja hakkab meenutama külma Brasiiliat – eeldatavasti siiski islamistlikku, mitte katoliiklikku. Kui see rahvaste ümberasumine teostub, jääb Aafrika rahvaarv ikkagi 350 miljonit tänasest suuremaks ja nendel inimestel ei ole kuhugi minna.
Selle 52 riigist koosneva bloki koosseisus on ka mõned araabia riigid. Araablaste arv on 70 miljonilt 1950. aastal kasvanud 380 miljonini ja aastaks 2050 on neid 620 miljonit. Aastal 2009, enne naftahindade kukkumist ja "araabia kevadet", soovis 23% araablastest emigreeruda. Kui oletada, et täna soovib oma maadest lahkuda 30% araablastest – ja see on tagasihoidlik oletus – siis tähendab see, et täna on valmis rändama välja 120 miljonit inimest. Aastaks 2050 suureneb see arv 200 miljonini.
Jutt ei ole mitte ainult 500 miljonit potentsiaalsest migrandist täna ja 1,05 miljardist aastal 2050. Maades, kus seni on igale naisele sündinud kuni seitse või kaheksa last, väheneb sündide arv pärast tapatalguid 2–3 lapse tasemele. Ja rahvad liituvad migratsioonilainega. See saab teoks tänu nende võrdlemisi primitiivse tööstuse pankrotistumisele. Pealegi ei suuda see konkureerida Hiinaga. Keerulistele turgudele ei ole neil pääsu, kuna puuduvad kõrgelt haritud, kõrgtehnoloogia ja tööstuse arendamiseks vajaminevad spetsialistid, kes suudaksid enamatki peale maavarade kaevandamises praktiseerimise.
Brasiilia (210 miljonit elanikku aastal 2015 ja 260 miljonit aastal 2050) oli aastal 1980 neli korda rikkam Hiinast, ent tänaseks jääb sellest kollasest gigandist maha. Indoneesia (vastavalt 260 ja 310 miljonit), oli kahekordselt rikkam Hiinast – täna vaid 40% Hiina varadest. Nendest maadest võivad kuni 100 miljonit inimest suunduda pääsemiseks Euroopasse. Ladina-Ameerika inimesed, omakorda, otsivad õnne USA-st ja selle piiride kaitsmine muutub ebareaalseks ettevõtmiseks. Sellest grupist on ekspertidel ja tehnilistel asjatundjatel enam šansse põgeneda – ent nad võivad kergelt sattuda hoopis Ida-Aasiasse või Austraaliasse, Uus-Meremaale. Kõik vallasandid maanduvad aga Duisburgi ja Dresdeni vahele, sest seal makstakse hästi ka siis, kui sa tööd ei tee.
Globaalses konkurentsis võidavad need, kellel on rohkem värskeid ja tugevaid maksumaksjaid. Euroopa eraldab samal ajal sotsiaalteenustele nii palju vahendeid, et konkurentsivõime kannatab. Vajalikud miljardid pigistatakse välja eelkõige väärtusi loovalt klassilt – õpetlaselt, inseneridelt, IT-spetsialistidelt ja freelancer'itelt, kes toovad riigile kandikul ette pidevalt innovatsioone, et jääda ise maailma paremini kindlustatute tippu. Juba praegu koormatakse neid kõrgete maksuprotsentidega. Nad kuulevad, et iga uus põgenikemiljon hakkab maksma viie aasta jooksul 100 miljardit eurot ja need rahad tuleb ilmtingimata Brüsselisse ja Lõuna-Euroopale eraldada.
Täienduseks kõigele on migrantidele "abiks" ka noored eurooplased. Täna elab kogu Euroopas 140 miljonit alla 18 aastat noort. Aastaks 2050 on neid 130 miljonit. Kogu Aafrikas on täna selles grupis 550 miljonit inimest, aastaks 2050 üle miljardi. Selleks, et konkureerida täna nelja ja aastal 2050 kaheksa aafriklasega, on noorele eurooplasele hädavajalik tohutu enesekindlus.
Musta Kontinendi ekspansioon Euroopasse on tõeline väljakutse. Endise koloonia, Ghana, õpilased näitasid matemaatikaolümpiaadil üles paljulubavat tulemust – 331 punkti. Ometigi on siit veel pikk maa ühe teise koloonia saavutusteni – Lõuna-Korea 613 punktini. Frau Merkeli veendunud pooldajatele näivad need takistused aga, vaatamata kõigele, ületatavatena. See optimistlik häälestatus, paraku, võib kaduda pärast seda, kui on spetsialistide hääbumise tõttu kadunud Saksa tööstus – kaamerate, telefonide, telerite, arvutite, tuumaelektrijaamade ja kiirrongide tootmine – jne, jne, jne. Saksa ekspertide ja spetsialistide "populatsioon" väheneb iga aastaga 140 tuhande inimese võrra. Kui tendents ei pöördu, pigistab see Saksamaa kõri kinni.
Teisalt on praeguse võimu kõige lojaalsemad valijad just need, kes kiirendavad talentide lahkumist kodumaalt. Need on Vana Maailma mahaparseldajad. Sellised, kes jäävad ellu ka tulevikus ning nendesuguste järgi on nõudlus. Lojalistid on alati valmis teenima neid, kes garanteerivad neile ülalpidamise. Mida enam neid on, seda enam kiirendavad nad väärtusi loovate maksumaksjate põgenemist.
Mis saab nende maade põgenikest, kus sõjaindeks on enam kui kolm? Kiireim variant nende jaoks oleks uppuda Vahemeres. Riivistada kolm tuhat kilomeetrit merepiiri Vahemeres on tunduvalt lihtsam kui sulgeda 25 000 kilomeetrit rannikut Austraalias, kus alates sõjaväe poolt läbi viidud operatsioonist "Sovereign Border" ei ole uppunud mitte ühtegi migranti. Igaüks, kes teab, et teda sellesse riiki ei lasta, ei hakka maksma 5000 eurot smugeldajatele, vaid jätab selle pigem oma taskusse. Selles suhtes võib Euroopa lõpetada migrantide uppumise Vahemerel üheainsa käsuga oma relvajõududele.
Aafrika endaga on palju keerulisem. Alates võidust koloniaalsüsteemi üle on sõdades ja genotsiidilainetes tapetud umbes 18 miljonit inimest. See jäi üldsusele täiesti märkamatuks, sest Euroopas oli parajasti käsil 1990. aastate tõusuperiood. Kas veel suurem ohvrite arv oleks kaasa toonud lääneriikide interventsiooni? Äärmiselt ebatõenäoline, sest Euroopa sõdurid, kes oleksid pidanud nendes sõdades surema hakkama, oleksid olnud oma perekonnas ainsaks pojaks või koguni ainsaks lapseks. Kui palju ollakse valmis ohverdama oma viimaseid kaitsjaid, et veenda oma kaugeid-kaugeid sugulasi üksteist mitte maha lööma? Isegi selline maailmapoliitiline tegija nagu Ameerika Ühendriigid tegeleb sellega üha vähemal määral sõltumata sellest, kas valges Majas istub demokraat või vabariiklane.
Tõlkinud Roland Tõnisson