Valimised on alanud ja valida saab kas vasakliberaalsete globalistide kindlat kätt või vaba ja iseseisvat riiki, mida lubavad hoida ja kaitsta patrioodid, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Reformierakonna esimees ja praegune peaminister Kaja Kallas tõotab valijatele: „Ma luban, et me ei anna Eesti iseseisvust ja vabadust mitte kunagi käest."
Sellest jutust võib uskuda pigem seda, et niinimetatud valged jõud, s.t rahvusriigi vastased globalistlikud ja progressiivsed erakonnad, ei soovi vabatahtlikult võimu käest anda. Reformierakonna loosung „Kindlates kätes Eesti" viitab, et haaret kavatsetakse hoida ja isegi tugevdada.
Mis aga puutub meie iseseisvusesse ja vabadusse, siis kahjuks on need juba ära antud ja võetud. Eesti Vabariik on täna vähem iseseisev, kui seda oli Eesti ENSV pärast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist.
Nimelt 16. novembril 1988 deklareeris ENSV Ülemnõukogu, mis kujutas endast liiduvabariigi nukuparlamenti, ootamatult selga sirgu lüües: „Eestimaa edasine areng peab toimuma suveräänsuse tingimustes. Eesti NSV suveräänsus tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil. Eesti NSV suveräänsus on terviklik ja jagamatu."
Moskva oli raevus, ent Nõukogude Liit lagunes peagi ja Eesti realiseeris oma suveräänsuse, sest selline oli rahva tahe ja nomenklatuuril ei jäänud enam muud üle kui sellega leppida.
Täna aga oleme väidetavalt vaba riigina olukorras, kus Euroopa Liidu õigusaktid on ülimuslikud isegi Eesti Vabariigi põhiseaduse suhtes, muudest seadustest rääkimata. See tähendab põhimõtteliselt seda, et Euroopa Liidu ebademokraatlik, küsitava legitiimsusega bürokraatlik võim on kõrgem kui Eesti rahvas, kes on kehtiva põhiseaduse esimese paragrahvi kohaselt kõrgeimaks riigivõimu kandjaks.
Rohkem kui pool Riigikogus vastu võetavatest seadustest kujutab endast Euroopa Liidu õigusaktide ülevõtmist. Päevast päeva opereerib meie pinnal ja meie elus võõras võim, mida me pole valida saanud.
Kui nüüd Kaja Kallas lubab, et „me ei anna Eesti iseseisvust ja vabadust mitte kunagi käest", siis ta hämab: seda on juba tehtud. Ühelt poolt oli Eesti rahvas nõus loovutama riikliku suveräänsuse ehk iseotsustamise õiguse teatud ulatuses Euroopa Liidule, teisalt on Euroopa Komisjon ja euroföderalistid viimastel aastatel mitmesuguste kavalate võtetega oluliselt suurendanud keskvõimu kontrolli liikmesriikide üle. Reformierakond aga peab end kõige Euroopa-meelsemaks jõuks.
Valimiste lähenedes on teatud jõud käivitanud laimukampaania, justkui oleksid rahvuskonservatiivid Kremli käpikud ja nende vaated langeksid kokku Kremli vaadetega. Ajaloolane Jaak Valge on taoliste poliitilisest vimmast kantud süüdistuste kohta tabavalt öelnud: „Muidugi on üsna naeruväärne arvata, et eesti rahvuskonservatiivid saavad teha mingitki koostööd vene šovinistidega."
Kuid miks me kogeme ikka ja jälle, et ükskõik missugust projekti Eesti poliitiline nomenklatuur parasjagu läbi ei suru – kooseluseadus, sisserände hõlbustamine, Rail Baltic, rohepööre, Ukraina aitamine, Nursipalu laiendus jne – saavad murelikud inimesed ja opositsioonilised poliitikud külge Kremli käsilase või mõjuagendi sildi?
Viimaste aastate Eesti poliitikat ilmestab äge vaidlus EKRE ja kõigi ülejäänud erakondade vahel. See on patriootide ja antipatriootide vaheline vaidlus selle üle, kui suur osa Eesti iseseisvusest tuleks loovutada Lääne võimukeskustele, et saada vastutasuks mitmesuguseid hüvesid ja kaitset Vene ohu eest.
Selles vaidluses süüdistavad antipatriootid EKREt valelikult selles, et rahvuskonservatiivid tahavad suunata Eesti tagasi Venemaa mõjusfääri. Sama lauaga mõõdetakse ka murelikele kodanikele.
Tegelikult töötavad globalistlikult meelestatud jõud päevast päeva palehigis Eesti riikluse ja suveräänsuse äraandmise nimel nii seadusandlikul kui poliitikate elluviimise tasandil, ning just nimelt EKRE on sellele kategooriliselt vastu. Kogu meie riigiaparaat hüppab välismaiste nõudmiste täitmise nimel kasvõi nahast välja, näidates oma rahva vastu üles täielikku hoolimatust ja ükskõiksust.
Kui minna kaasa antipatriootide propagandistliku väitega, et EKRE seisukohad on Kremlile kasulikud, siis tuleks olla järjekindel ja öelda selgesti välja: iseseisev Eesti rahvusriik kui niisugune on Kremli huvides, sest see on olemuslikus vastuolus Euroopa Liidu föderaliseerumise kursiga ning globalistide pakutava nägemusega.
EKRE väidetav euroskeptitsism ja läänevastasus seisneb tegelikult Eesti suveräänsuse võõrandamatuse ja rahvusriigi ideaali rõhutamises. Nomenklatuurile ja teatud osale rahvast sobib nii üks kui teine liit, sest nemad on alati hüvedele ligi. Praegu püüavad nad EKRE-vastase laimu abil oma positsioone kaitsta. Põhiseaduses kirjeldatud Eesti kui iseseisev rahvusriik ei lähe neile karvavõrdki korda.
Valimised on alanud ja valida saab kas vasakliberaalsete globalistide kindlat kätt või vaba ja iseseisvat riiki, mida lubavad hoida ja kaitsta patrioodid. Ma pole kindel, kas meie rahva hinges on enam seda vabadusejanu ja otsustavust selg sirgu lüüa, nagu eelmise marksistliku impeeriumi kokkuvarisemise ajal. Üks aga on kindel – globalistide kindlad käed meile küll iseseisvust ja vabadust ei too.