Tiit Kärneri hinnangul läheb Eesti oma sajandale aastapäevale vastu ebakindlamana ja lõhestunumalt kui kunagi varem: kooseluseaduse läbisurumine ja eriti viis, kuidas seda tehti, käristas rahva lõplikult lõhki ja tsementeeris eraldusjoone. Rändekriisist sai aga vältimatult eelnenud vastasseisu jätk.
Tarmo Vahter oma rikkalikult illustreeritud dokumendipõhises raamatus ("Karuks istus vangitornis") on jälginud kriisi süvenemist ENSV-s kuni aastani 1980 – "aastani, mis raputas Eestit". Isegi selle aja läbielanuna tundub raamatut lugedes käsitamatuna kompartei juhtkonna pimedus tegeliku elu suhtes. Samal ajal kui EKP Keskkomiteesse laekub partei rajoonikomiteedest nimekirju rahvale kättesaamatute ehk "defitsiitsete" kaupade kohta, kuhu peale tavapärase tualettpaberi või telerite kuuluvad ka veekopsikud, laste põlvikud, ruudulised vihikud jne, jne, võtab Keskkomitee pleenum vastu ideoloogiatöö parandamise abinõude plaani, mille üheks punktiks on "näidata eredamalt NLKP viljakat tegevust rahva elujärje tõstmisel".
Igaühele oli selge, et see oli kas inimeste üle irvitamine või täielik arukaotus. Et rahva rahulolematusel võiks olla mingi seos üha süveneva venestamise ning üha napima kaubavalikuga – selle võimalusega ei arvestatud üldse. Alati oli süüdi mingi müstiline "väikekodanlik mentaliteet" ning välismaiste tele- ja raadiojaamade mõju. Täpselt niisama müstiline ja arusaamatu on poliitikute jaoks eesti rahvas ka praegu. Nende kujutluses on ühiskonna süveneva polariseerumise taga "ajast mahajäämus", iganenud arusaamad jms, mis leiab väljenduse rahva seas levinud kõikvõimalikes foobiais: homofoobia, ksenofoobia, russofoobia jne, mitte aga nende endi tegevus ja tegevusetus.
2000. aastate keskpaiga püramiidskeemina tuleviku arvel toimunud majanduskasvu kokkuvarisemine andis rahva tulevikuootustele tugeva hoobi. Majanduskriisi üle-euroopaline iseloom ei lasknud meeleolul päris põhja langeda – toimunut võeti suurel määral paratamatusena – ning sellest tuldi suhteliselt üksmeelselt ja vapralt ka välja. Kuid majanduskasv ei taastunud, vähemalt mitte varasemalt kümnendile ligilähedaselgi tasemel. Rahvas ootas, et midagi võetakse ette, aga seda ei juhtunud ning koos majandusliku vindumisega hakkas rahva seas järjest enam kerkima rahulolematus. See väljendus streikides (arstid, õpetajad), erinevad protestid kogusid järjest enam toetajaid (ACTA), toimus olulisi nihkeid erakondade reitingus (sotsiaaldemokraatide tõus), kerkis esile neid meeleolusid ära kasutada püüdvaid poliitilisi sekte (Harta 12). Inimesed tundsid, et olukorra olulist paranemist loota ei ole, seda enam, et üliolulisi ja silmanähtavaid ühiskonna ees seisvaid probleeme (negatiivne iive ja rahvastiku vananemine) poliitikud ignoreerisid täielikult. See on see taust, mille foonil hakkas toimuma viimase paari aasta tragikoomiline poliitikatsirkus.
Asi sai alguse sisuliselt olematust nn homoprobleemist. Nõukogude Liidus oli homoseksuaalne suhe olnud kriminaalkuritegu. Arenenumates riikides oli aga jõutud järeldusele, et kiindumus samasooliste isikute vastu on osale inimestele kaasa sündinud ning inimene ise ei saa siin midagi muuta. Lisaks sellele arusaamine, et inimeste isiklikud eelistused ja käitumine – isegi kui see erineb üldiselt tavapärasest ja tunnustatust – ei ole teiste (s.t ühiskonna) asi, igatahes mitte seni, kuni see jääb nende inimeste siseasjaks ning ei püüa vägisi tungida avalikku ruumi. Eesti vabanedes tähendas see homoseksuaalsuse dekriminaliseerimist. Hoolimata levinud vastumeelsusest homoseksuaalsuse suhtes ei tekitanud see seadusemuudatus ühiskonnas mingit tõrget, sest eeltoodud põhjendused olid loogilised ning arusaadavad.
Tõrge tekkis aga siis, kui osa inimesi, kelle jaoks iga välismaine erisus oli Eesti mahajäämuse märk, otsustas ka Eestis hakata korraldama nn homoparaade. (Täpselt samal põhjusel tekkis ka kõikvõimalikke muid veidrusi harrastavaid grupikesi: sataniste või muid ususekte; skinhead´e, kes püüdes olla ka samasugused nagu "nemad seal" väljendavad oma solidaarsust mustanahaliste sõimamisega, olgu need siis Eesti kaitseks siia toodud NATO sõdurid või eestlased ise.) On täiesti kindel, et rahvas oleks väljendanud oma vastumeelsust ka siis, kui neid "paraade" oleksid hakanud korraldama heteroseksuaalid: eesti inimesel ei ole kombeks oma seksuaalseid eelistusi ja suhteid avalikult turule tuua.
Olukord teravnes järsult, kui homogruppidega liitusid valitsusringkonnad, vasakringkonnad ja meedia ning sai ilmseks, et kõige selle taga on välismaine surve (USA asepresident Biden: "Homoõiguste kaitsmine on tsiviliseeritud rahvaste defineerivaks tunnuseks ning see tuleb seada olulisemale kohale kui austus rahvuslike kultuuriliste tavade ja traditsioonide vastu."). Homoseksuaalide tolereerimise nõudmine muutus homoseksuaalsuse tunnustamise nõudeks, kusjuures vastumeelsust homoseksuaalsusse tõlgendati homoseksuaalide vihkamisena. Seega muuta ei tahetud suhtumist kaasinimestesse – see etapp, nagu ülal öeldud, oli juba valutult läbitud –, vaid inimeste vaateid ja väärtushoiakuid, taheti läbi viia kultuurimuutus, kiiresti ja iga hinna eest.
Kuna massiivse vastuseisu tõttu otserünnak poleks olnud edukas, otsustati kasutada kõrvalteed. Selleks kujunes nn kooseluseadus. Ehkki seaduse ametlikuks põhjenduseks toodi kõigi kooselupaaride õiguste seadusliku kaitse vajadus, osutus järgnevalt, et see eesmärk oleks olnud saavutatav juba olemasolevate seaduste raames. Seetõttu kujunes suhtumine kooseluseadusse kui esimesse sammu võrdsustamaks nn homoabielu traditsioonilise perekonnaga. See oli aga vastuvõetamatu nii usklikele kui ka neile inimestele, kes olid niigi mures eesti rahva eluvõimelisuse pärast. Need sattusid nüüd kui "sallimatud" ja "vihkajad" valitsusringkondade ja ajakirjanduse (pressis seaduse poolt ja vastu avaldatud materjali suhtarv 3:1) massiivse rünnaku alla.
Selle tipuks võib lugeda president Ilvese sõnavõttu Riigikogu 2014. aasta avaistungil, kus ta samastas vastuseisu kooseluseadusele "rahuloluga teiste tallamisest". (Võimalik, et Ilves pidas seda vaid piltlikuks väljenduseks, paraku on teiste tallamisel konkreetne sisu. Usutavasti Ilves ei ole kunagi kedagi tallanud, kuid mina olen: ma olen juhtunud seisma bussis, mis sõitis üle lapse. See praktiliselt invaliidistas mind aastaiks – niipalju "rahulolust".) Ilvese sõnavõtt tegi lõpu selle temaatika ratsionaalsele käsitlemisele ning andis indulgentsi neile, kes – ükskõik kummalt poolt – selle vastasseisu käigus oma vastaseid sõimuga kostitasid. Järgnenud seaduse vastuvõtmine ning eriti selle vastuvõtmise viis käristas rahva lõplikult lõhki ja tsementeeris eraldusjoone.
Mis siis põhjustas sellise tugeva vastureaktsiooni? Esiteks, valelikkus, silmakirjalikkus ja pettus selle seaduse läbiviimise juures. Teiseks, kultuurimuutused toimuvad põlvkondade vahetuse kaudu, neid ei saa kusagil "otsustada". Seda sõltumatult sellest, kas muutus on õigustatud ja vajalik või mitte. Kui on, siis ta toimub niikuinii, see vajab ainult aega. On aga väga kahtlane, et kahaneva rahvastikuga riigis nagu Eesti, saab olla positiivselt väärtustatud miski, mis seda langust veelgi kiirendab.
Kuid kõige olulisem – see taaselustas meie rahva halvimad mälestused ja kogemused ning seda siis, kui me olime lootnud, et see enam kunagi ei kordu: meid sunnitakse meie veendumustest loobuma vägivaldselt. Seksuaalvahekord võib olla armastuse ülim märk, aga võib olla ka vastikuim kuritegu, kusjuures neid eristab vaid üks – vabatahtlikkus/vägivaldsus. Kõik, kes on vanemad kui 50 aastat, ilmselt mäletavad, kuidas me pidime oma kätega ehitatud Eesti riiki maha tegema, meie rahva uhkuseks olnud inimesi salgama ja laimama, saamata teha midagi muud, kui jõuetus vihas hambaid kiristada. Taasiseseisvumine pidi tähendama kõige selle minevikku jätmist. Ja nüüd algas mentaalne vägivallatsemine jälle ning nende käte läbi, kellest me lootsime meie eest seismist!
Mistahes seaduste vastuvõtmisel peaks alati silme ees seisma Eesti riigi peaeesmärk, mis on kirja pandud Põhiseaduse sissejuhatuses: eesti rahva, keele ja kultuuri kestmine läbi aegade. On vähe sellest, et mingi seadus tuleb kellelegi vahetult kasuks, alati tuleb küsida, kas ta täidab seda üldist eesmärki. Näib, et selle peale ei mõeldagi. Ma kirjutasin korduvalt, et kooseluseaduse vastuvõtmine, eriti kui ta toimub kavatsetud kiirkorras, viib Eesti elanikkonna ja eesti rahva sisevastuolude ning rahva ja riigi vaheliste vastuolude teravnemisele ning pikaajalisema trendina sündimuse edasisele langusele. Aga dialoogi aeg oli selleks ajaks juba otsa saanud. Sellises seisus jõudsime hetkeni, mil puhkes põgenike kriis, millest vastastikuse usaldamatuse tingimustes kujunes vältimatult eelnenud vastasseisu jätk.
On väga vähe elusolendeid (kui üldse), kes lasevad võõraid oma privaatsfääri, ning inimene nende hulka ei kuulu. Selle taga on rida nii lihtsaid kui ka keerulisemaid evolutsiooni käigus kujunenud käitumismehhanisme, nii et kui korraldada arvamusküsitlus valmisoleku kohta võõraid vastu võtta, on vastuseks alati spontaanne "ei". Kuid inimese loomusse kuulub ka kaastunne ning abivalmidus ning seetõttu saab konkreetne abivajaja selle inimese käest, kelle poole ta oma abipalvega pöördub, praktiliselt alati abi. Nii oli see Rootsis, kuhu eestlased Vene võimu eest põgenesid, ning nii on see ka Eestis siin ja praegu.
Kuid kui tegu ei ole konkreetsete abivajavate inimestega, vaid kusagilt kaugelt tulnud otsusega, mille on vastu võtnud inimesed ja riigid, kes oma varasema käitumisega on näidanud, et meie saatus neile korda ei lähe ning kes lisaks sellele on sisserännu nii oma tegevusetuse kui ka tegevusega ise välja kutsunud, siis tajutakse seda järjekordse vägivallana enda kallal. Vastuseis teravneb järsult ning ratsionaalsed argumendid ei leia kuulamist, seda enam, et dialoogi tekkeks vajalik usaldus on eelnevalt hävitatud.
Kui järele mõelda, siis pagulaste oht eesti elulaadile ja kultuurile on vaid potentsiaalne – erinevalt paarisajast tuhandest siin juba elavast sisserännanust, kes pole eriti varjanudki oma soovi Eesti riik Putini Venemaa malli järgi enda jaoks ümber ehitada. Kui esitada varjupaika taotlevatele pagulastele eelnevalt selgesõnaliselt need nõuded, mis meie kultuuriruumis kohanemiseks on vajalikud ning kuuluvad täitmisele, peaks olema võimalik vältida enamikku ebameeldivustest. Paraku on meil tegelasi, kelle jaoks tundub diskrimineerimisena iga võimalus, et Eestil läheks tulevikus paremini kui neil riikidel, kes otsustasid ignoreerida neid silmanähtavaid ohtusid. Poliitikud ja ajakirjandus (domineerivas osas) nimetavad immigratsioonivastaseid ksenofoobideks, rassistideks, natsideks, eestlasi rahvaks, kelle seas on häbi elada, see rahvas küsib neilt aga internetikommentaarides (mida poliitikud teatavasti ei loe) "miks te meid vihkate?".
Lõhed ühiskonnas on kujunenud Eestile suuremaks julgeolekuriskiks kui pagulased, võib-olla suuremakski kui väline oht. Seda oleks tulnud ette näha ja seda võis ette näha. Suurte kollektiivide omadused on suuresti määratud sellise omadusega nagu neid moodustavate üksuste kooskõlalisus ehk koherentsus. Kui valgusosakesed on täiesti kooskõlastamata, võime valgust tajuda vaid kui ähmast sudu. Kui aga ühildada nende sagedused, faasid ning koondada nad kitsa laserikimbuna ühte suunda, võib sellega terast lõigata. Sama kehtib inimkollektiivide kohta. Kõik, kes "laulva revolutsiooni" ajal elasid, mäletavad inimeste kirjeldamatut ühistunnet, üksmeelt, otsusekindlust ja kartmatust. Praegu ei ole sellest enam märkigi. Eesti läheb oma sajandale aastapäevale vastu ebakindlamana ja lõhestunumalt kui kunagi varem.
PS. Õigluse pärast tahan öelda, et president Ilves on Eesti välispoliitilisi huve väga väärikalt esindanud, seda nii Eesti riigi tutvustamise ja reklaamimise kui ka liitlassidemete ning kaitsevõime tugevdamise osas. Kuid kunagi enam ei tohiks me endale valida presidenti, kes vabariigi aastapäeva kõnes kuulutab meile vaikset hääbumist.
Artikkel ilmus esmalt blogis "Huige" ja avaldatakse siin autori loal.