Sellest, kui valelikele põhjendustele tuginedes on valitsus sundinud metropoliit Eugeni Eestist lahkuma, nähtub, et Eestis on riigivõimu teostamisel jäänud austust õigusriigi põhimõtte vastu napiks, kirjutab Varro Vooglaid.

Täna siis ongi see päev, mil Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) metropoliit Eugeni ehk Eesti suurima usuorganisatsiooni juht on sunnitud Eestist lahkuma. Kokkuvõtlikult öeldes on see tingitud asjaolust, et ta pole nõustunud sekkuma poliitikasse, väljendades valitsusele piisavalt meelepäraseid poliitilisi seisukohti.

See, kui kiuslikult ja valelikult on valitsus metropoliidi elamisloa pikendamisest keeldumise otsust põhjendades käitunud, on piinlik. Jutud, et Eesti riigi enesekehtestamise huvi (arusaamatu kontseptsioon) kui suurema hüve nimel peaks niisugusele valelikkuse vaatama läbi sõrmede, ei kannata kriitikat.

Vastupidi, kuna õigusriigi põhimõte on väga oluline osa tsiviliseeritud ühiskonna vundamendist, ei tohi kõnealusest põhimõttest päriselt lugupidavad inimesed mingil juhul selle kõrvaleheitmist sallida – ka mitte siis, kui seda õigustatakse väidetavalt suuremat hüve kujutava poliitilise vajadusega.

Riigivõimu peab teostama kooskõlas kehtiva õigusega

Põhiseadus sätestab õigusriikluse põhimõtte paragrahvis 3, mille kohaselt peab riigivõimu teostama kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seadustega. Vaieldamatult kehtib see põhimõte ka selle juhtumi puhul ehk otsuse langetamisel metropoliidi elamisloa pikendamise või pikendamata jätmise üle.

Muidugi on Eesti Vabariigil õigus otsustada, kas pikendada välismaalase elamisluba või mitte. Aga kuna vastav otsus on osaks riigivõimu teostamisest, tuleb see, nagu juba osutatud, langetada kooskõlas põhiseaduses ja sellega kooskõlas olevates seadustes sätestatuga.

Väidetav õiguslik alus metropoliidi elamisloa pikendamata jätmiseks on välismaalaste seaduse paragrahv 124 lõige 2 punkt 3, mille kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest või pikendamisest, kui välismaalase tegevus on või võib olla olnud suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu.

Just sellele õiguslikule alusele apelleerimiseks on metropoliidi elamisloa pikendamisest keeldumist põhjendatud äärmiselt tõsise süüdistusega, et ta on oma avalikes sõnavõttudes toetanud Venemaa sõjategevust Ukrainas ja et tema tegevus kujutab endast julgeolekuohtu.

Paraku on see süüdistus otseselt ja ühemõtteliselt vale. Mitte ainult pole süüdistuse põhistamiseks esitatud üht ainsatki fakti, vaid selle põhistamiseks on (teiste hulgas peaminister Kaja Kallase poolt) fakte tuimalt välja mõeldud (vt lähemalt siit). Pole ka raske mõista, miks ei ole metropoliidi väljasaatmiseks esitatud põhjendusi toetavaid päris fakte võimalik esitada – neid ei eksisteeri.

Tegelikkus on otse vastupidine: metropoliit on korduvalt ja selgelt kinnitanud, et ta on igasuguse sõja vastu ja palvetab järjepidevalt Ukrainas sõja lõppemise eest. Ühtlasi on ta vastupidiselt valitsuse süüdistustele selgelt hoidunud seondumisest ettevõtmistega, mida võiks tõlgendada poliitikasse sekkumisena. Ta pole astunud ühtegi sammu, mida võiks tõlgendada ohuna Eesti julgeolekule, samuti pole ta pannud toime ühtegi õigusrikkumist.

Tähelepanuväärselt kinnitas ka siseministeeriumi asekantsler Raivo Küüt alles mõned kuud tagasi –pärast seda, kui metropoliit oli ministeeriumis vaibal käinud –, et MPEÕK-d pole põhjust julgeolekuohuks pidada.

Õigusriigi põhimõte muudetakse tühjaks sõnakõlksuks

Niisiis näeme järjekordselt, et Eestis ei suhtuta riigivõimu teostades õigusriigi põhimõttest kinnipidamise kohustusse tõsiselt. Kui võimu teostades nähakse selleks vajadust, heidetakse õigusriigi põhimõte külmalt kõrvale ning selle õigustamiseks lastakse käiku räiged valed (mida alusetu süüdistus riigi julgeoleku ohustamises kahtlemata endast kujutab).

Ühtlasi laieneb hoiak, et riigivõimu teostamisel võib nõuda inimestelt võimule meelepäraste poliitiliste seisukohtade avalikku deklareerimist, olgugi et see on põhimõttelises vastuolus põhiseaduses sätestatud meelsusvabaduse põhiõigusega, mille kohaselt on igaühel (mitte ainult Eesti Vabariigi kodanikel) õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning mis keelab inimeste (otsese ja kaudse) sundimise oma arvamuste ja veendumuste muutmisele (vt §-d 40 ja 41).

Sisuliselt sama suhtumist nägime koroonadiktatuuri ajal – võimu teostati lähtudes hoiakust, et kui me tahame, siis me teeme, ja jutud sellest, et me ei või võimu kehtestada vastuolus põhiseaduses ja sellega kooskõlas olevates seadustes sätestatuga, meid lihtsalt ei kõiguta. Sisuliselt öeldi kodanikele, et meid ei huvita teie põhiseaduslik vaktsineerimisvabadus: kes ei lase endale süstida nõutud aineid, see jääb kodanikuõigustest ilma ja jutul lõpp.

On kahetsusväärne, kui konservatiivid pigistavad õigusriikluse põhimõtte selge rikkumise suhtes silmad kinni olukordades, kus selle kritiseerimine poleks populaarne või kus propagandamasin ähvardab neid selle eest avaliku arvamuse silmis karistada. Meie kohus on seista õigete põhimõtete eest, mitte neid oma populaarsuse kasvatamise või säilitamise nimel maha salata ja riigivõimu teostamisel nendest taandumise suhtes silmi kinni pigistada.

Millises riigis tahame elada?

Lõpuks on siin küsimus ei vähemas kui selles, millised on meie enda põhimõtted ning kes me sellega seoses inimestena, ent ka rahva ja riigina ise oleme. Põhimõttekindlus ei tohi olla tühi sõnakõlks. Sellest saab tõsiseltvõetavalt rääkida vaid eeldusel, et truuduses õigetele põhimõtetele ollakse järjepidevad, mitte ei valita vastavalt olukorrale ja oma huvidele, millal seda truudust säilitada, millal mitte.

Kui riigivõimu teostamine ilma austuseta õigusriikluse põhimõtte vastu muutub harjumuspäraseks ning laieneb ja süveneb, saab sellega pihta üha laiem ring inimesi. Kuni sedasi sõidetakse üle teiste õigustest, võib ju silma kinni pigistada, aga kui lõpuks järg endani jõuab, siis on hilja kisama pista. Lastes koletisel liialt suureks kasvada, pole teda enam lihtne ohjeldada. (Et asjad selles suunas liiguvad, pole raske näha – peagi jõuab järg õpetajateni, kes pannakse riigivõimu poolt olukorda, kus neil tuleb valida, kas hakata edastama lastele LGBT propagandat või kaotada oma töökoht.)

Siin ongi põhimõtteline probleem ja põhimõtteline valikukoht. Lõpuks on küsimus selles, millises riigis me tahame elada – kas sellises, kus riigivõimu ei tohi mitte kunagi ega mitte mingil juhul teostada vastuolus kehtiva õigusega, või sellises, kus kehtivat õigust (sh inimeste põhiseaduslikke õigusi) austatakse vaid niivõrd, kui see ei pärsi võimuambitsioonide elluviimist. Neist esimest nimetatakse õigusriigiks, teist aga diktatuuriks.

Ametivandest taganenud valitsus peaks tagasi astuma

Lisaks õiguslikule aspektile on MPEÕK metropoliidi Eestist lahkuma sundimisel muidugi ka poliitiline aspekt, millest lähtudes pole valitsuse tegevus vähem problemaatiline.

Kui olukorras, kus Eesti ja Venemaa suhted on niigi pingelised, astutakse selgeid valesid ja laimu käiku lastes teadlikult ja tahtlikult samme, mille järele puudub igasugune sisuline vajadus, ent mis pingestavad suhteid veelgi, siis on raske järeldada muud kui seda, et eesmärgiks ongi suhete pingestamine.

Kuidas see peaks teenima Eesti rahva ja riigi parimaid huve, jääb arusaamatuks. Aga ju on küsimusele lihtsam vastata, andes endale aru, et baaseeldus, nagu püüaks valitsus tegutseda Eesti rahva ja riigi parimates huvides, ei pruugi olla sugugi tõene. Niisuguse pilguga valitsuse tegevust vaadates muutuvad paljud asjad (alates välis- ja kaitsepoliitikast ning lõpetades rohepöörde, perekonna-, rahvastiku- ja maksupoliitikaga) tunduvalt mõistetavamaks.

Muidugi ei või sellega leppida, muu hulgas põhjusel, et kõik eelnevalt kirjeldatu on vastuolus valitsuse ametivandega, kus seisab: "Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele."

Valitsus, mis ei suuda või ei taha tegutseda oma ametivande kohaselt, peaks ilmselgelt tagasi astuma.