Ülimalt oluline on aru saada, et apartheidipoliitika saab teostuda vaid läbi inimeste allumise sellele ehk kui inimesed ei lase sel enese läbi teostuda, siis see ka ei teostu, kirjutab Varro Vooglaid, kutsudes restoranide, kohvikute ja spordiklubide omanikke mitte alluma apartheidi kehtestavale Vabariigi Valitsuse korraldusele.
Koroonapasside kasutuselevõtuga on Eestis reaalselt kehtima pandud apartheidirežiim, mille oluliseks osaks on see, et inimesed, kes ei ole lasknud endale Covid-19 vaktsiini süstida, ei saa külastada erinevaid avalikke üritusi ja kohti, nagu näiteks spordiklubid, restoranid ja kohvikud. Neist inimestest on tehtud teise klassi kodanikud.
Paljud spordiklubide, restoranide ja kohvikute omanikud ei pea niisugust korraldust õigeks, aga ometi on asutud seda ulatuslikult jõustama. Ühelt poolt ei saa seda õigeks pidada, aga teiselt poolt võiks küsida, mida siis antud olukorras teha tuleks. Vastan lühidalt, mida mina teeksin.
Üks võimalus oleks tõmmata saba jalge vahele, hakata uksel täiesti tervetelt inimestelt kuulekalt koroonapassi nõudma ja selle puudumisel neid minema saatma, silmad häbi täis. Ei, see poleks mitte mingil juhul vastuvõetav.
Teine võimalus oleks panna oma restoran või kohvik kinni, et mitte olla sunnitud ebaõiglaseid korraldusi täitma. Ka see poleks vastuvõetav, kuna mu töötajad ja nende perekonnad kaotaksid sissetuleku (mina ise ja minu perekond samuti) ja suure hoolega ülesehitatud ettevõte pankrotistuks.
Ent on olemas ka kolmas võimalus. Selleks on rahulik, aga kindlameelne vastuhakk, mis baseerub veendumusel, et apartheidipoliitika aluseks olevad korraldused on põhiseadusevastased ja sellisena täitmiseks mittekohustuslikud. Fakt on see, et jutud koroonapassist kui nakkusohutuse tõendist on täiesti naeruväärsed. Viirusekandjaks võivad teatavasti olla nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimesed, mistõttu on ühtedele sissepääsu võimaldamine, teistele aga mitte lihtsalt mõistusevastane.
Just seda teed ma lähekski, öeldes täiesti rahulikult ja avalikult, et kõik kliendid on teretulnud, eeldusel et nad ei tunne end haigene – mitte mingit apartheidipoliitikat ei rakendata ja kedagi ei ühtegi tervet inimeste ei kohelda ühiskonnaohtliku elemendina.
Mis siis juhtuks?
Üks variant on, et ei juhtuks mitte midagi. Eriti tõenäoline on see siis, kui saaks leppida sarnases käitumises kokku ka paljude (võimalusel sadade) teiste restorani- või kohvikuomanikega. Vaevalt leidub valitsusel haldussuutlikkust kõiki pidevalt kontrollida. Ja isegi kui sellist haldussuutlikkust leiduks, siis vaevalt oleks valitsusel soovi hakata kõiki nõnda toimivaid ettevõtteid trahvima, sest sellega kaasneks väga halb avalik kuvand.
Teine vairant on, et tullaksegi ja tehakse trahvi. Aga sellest pole hullu midagi, sest trahvi saab kohtus vaidlustada, ühes selle aluseks oleva ja apartheidipoliitikat kehtestava VV korraldusega. Raha ja juriidilist abi niisuguseks protsessiks ei ole raske leida, sest vaba ühiskonna ideaali kaitsmist oluliseks pidavaid inimesi, kes tahaksid seda toetada, on väga palju.
Kokkuvõttes tahan inimesi julgustada käituma vabade kodanikena ja mitte minema kaasa valitsuse poliitikaga, mis on selgelt ebaõiglane. Koroonapassid on värdnähtus ja meil kõigil on kohustus tegutseda, et neist ei saaks uut normaalsust.
Ülimalt oluline on aru saada keskse tähtsusega lihtsast tõsiasjast – sellest, et kõnealune apartheidipoliitika saab teostuda vaid läbi inimeste allumise sellele. Ehk kui inimesed ei lase sel enese läbi teostuda, siis see ka ei teostu. Ja mida rohkem hakatakse seda poliitikat vastuseisust hoolimata peale suruma, seda lähemale jõuame punktile, kus nõnda käituv valitsus peab tagasi astuma.
Kõik see on päris lihtne ja loogiline. Aga mitte midagi ei ole võimalik saavutada, kui kõik apartheidipoliitikaga kaasa lähevad ja üksnes omaette nurisevad, et on ikka paha lugu küll. Just sellele valitsus mängibki – vaikivale allumisele, vastuhaku piirnemisele nurisemisega.
Saame loota elule vabas ühiskonnas vaid juhul, kui oleme ise valmis vaba ühiskonna aluseks olevat vaimu kehastama ja vajadusel selle nimel ka ohvreid tooma. Niisiis kutsun üles mitte diktatuurile alistuma, vaid võitlema sellele vastu. Lisaks kõigele muule positiivsele on sellisel juhul pärast palju parem tunne peeglisse vaadata.
Artikkel baseerub autori sotsiaalmeedia postitusel.