Riigikogu liige Varro Vooglaid põhjendab, miks ta on vastu põhiseaduse muutmise seaduse eelnõule, millega plaanitakse võtta ära Venemaa ja Valgevene kodanike ning määratlemata kodakondsusega isikute hääleõigus kohalike omavalitsuste valimistel.
Minult on küsitud, miks ma ei pannud oma allkirja 21. oktoobril Isamaa eestvedamisel koostatuna ja 28 parlamendiliikme poolt allkirjastatuna riigikogu menetlusse antud põhiseaduse muutmise seaduse eelnõule (527 SE), mis lähtub eesmärgist võtta ära Venemaa ja Valgevene kodanike ning määratlemata kodakondsusega isikute hääleõigus kohalike omavalitsuste volikogude (edaspidi KOV) valimistel. Alljärgnev on kokkuvõtlik vastus sellele küsimusele.
Kõnealune eelnõu (mille sisu on toodud esile postituse lõpus) on problemaatiline vähemalt kahes põhimõttelise tähtsusega aspektis, millest esimene on vormiline, teine sisuline. Lisaks neile kahele on ka kolmas, väiksema kaaluga aspekt.
Vormilise poole pealt on kaheldav eelnõu vastavus põhiseadusele. Põhimõtteliselt on riigil muidugi õigus otsustada, kellele võimaldada (KOV) valimistel osalemise õigus, kellel mitte.
Ju on riigil õigus ka vastav õigus seadusemuudatusega osadelt inimestelt grupiviisiliselt ära võtta, isegi kui need inimesed on käitunud õiguskuulekalt ja riigile ustavalt, ilma riigile mingeid tõsiseid probleeme tekitamata – olgugi, et see ei jäta head muljet ja tekitab neis inimestes kindlasti kollektiivse karistuse või usaldamatuse objektiks olemise tunde, mis omakorda soosib nende võõrdumist meie ühiskonnast, mitte integreerumist, nagu eelnõu seletuskiri eksitavalt selgitab.
Samas peab eristus selle kohta, kellele antakse KOV valimise õigus ja kellele mitte, tuginema ratsionaalsele, st põhimõttelisele, mitte meelevaldsele (poliitikute suvast lähtuvale) kriteeriumile. Ilmselt kvalifitseeruks põhimõttelise kriteeriumina KOV valimise õiguse piiramine vaid Eesti Vabariigi kodanikkonnaga, sest kodanikel on riigiga eriline ja sellisena privileege õigustav suhe.
Kui aga KOV valimistel osalemise õigus on juba võimaldatud laiemale isikute ringile kui vaid Eesti Vabariigi kodanikele, siis ei saa pidada ratsionaalselt põhjendatuks valimisõiguse sidumist millegi muu kui siin elavate inimeste suhtega Eesti Vabariigi ja nende püsivaks elukohaks olevate omavalitsustega (nagu see praegu ongi).
Eristuste tegemine lähtudes sellest, millise riigi kodanikud need püsielanikud on, oleks aga just nimelt meelevaldne, sest võimatu on leida ratsionaalset alust, millele toetudes põhjendada, miks kahest konkreetses omavalitsuses elanud kolmandate riikide kodanikust (või üldse kodakondsuseta isikust) ühel peaks olema KOV valimise õigus, teisel aga mitte, olgugi et mõlemad on Eestis elanud pikaajalise elaniku loaga ühe kaua, mõlemad on käitunud üht moodi seadusekuulekalt ning mõlemad on üht moodi käinud tööl ja tasunud seaduse kohaselt makse (millest peetakse kohalikku omvalitsust ülal).
See, milliste kolmandate riikide kodanikud need kaks isikut on (või kas neil üldse on mõne riigi kodakondsus), ei ütle sisuliselt mitte midagi nende suhte kohta Eesti Vabariigi ja konkreetse omavalitsusega ega ole sellisena valimisõiguse võimaldamise või mittevõimaldamise kriteeriumina relevantne. Vastupidise lähenemise korral on põhjendatud rääkida diskrimineerimisest (st põhjendamatust erinevast kohtlemisest) rahvuslikul alusel, mis ei ole põhiseaduse paragrahvi 12 kohaselt lubatud.
Lisaks on rakse pidada eelnõuga ette pandud regulatsiooni, mille kohaselt põhiseaduses endas ei olegi kirjas, kellel on ja kellel ei ole valimistel osalemise õigus, kooskõlaliseks põhiseaduse alusloogikaga, mis eeldab, et kõige olulisemad riigielu korralduse küsimused (nagu valimisõigus seda kahtlemata on) on (vähemalt üldpõhimõtete tasandil) reguleeritud just nimelt põhiseaduses endas.
Eelnõu näeb aga teatavasti ette lahenduse, mille kohaselt saavad poliitikud parasjagu domineerivatest poliitilistest hoiakutest ja huvidest lähtudes ilma põhiseadust muutmata (välislepinguid sõlmides või neid lõpetades) otsustada, kellele jätta valimisõigus, kellelt see ära võtta, ilma et küsimus oleks lahendatud üldprintsiibi tasandil ühtselt ja arusaadavalt – nt nii, et valimisõigus kuulub vaid EV kodanikele ja punkt.
Sisulise poole pealt on aga võimatu nõustuda eelnõu taustaks oleva ja seletuskirjas sellisena ka sõnaselgelt esile toodud lähte-eeldusega, nagu oleks praegu kehtiva korra säilimine Eestile julgeolekuohuks. Minu parima arusaamise kohaselt on see eeldus selgelt vale (et mitte öelda valelik), sest mulle ei ole teada ühtegi fakti, millest niisugune oht märkimisväärsel määral reaalselt nähtuks.
Tõsiasi on ju see, et KOV valimistel (üksnes valijate, mitte aga kandidaatidena) osalemise õigus on tagatud kaugeltki mitte kõigile residentidest mittekodanikele, vaid üksnes neile, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba, mis eeldab pikaajalist õiguskuulekat elamist Eestis ja seda, et inimene ei ole ohuks avalikule korrale ega julgeolekule (vastasel juhul saab elamisloa ära võtta ja isiku riigist välja saata, kriminaalse käitumise korral ta vangi panna). Pealegi ei langetata riikliku julgeoleku seisukohast olulisi küsimusi pea üldse kohaliku omavalitsuse tasandil.
Reaalset julgeolekuohtu näen pigem selle eelnõu endaga ette pandud plaani elluviimises ehk KOV valimistel osalemise õiguse ulatuslikus ja seejuures valikulises piiramises (inimestelt äravõtmises), sest seda on lihtne tunnetada ja ka esitleda poliitilise ahistamise, marginaliseerimise või kiusamisena. Pole vaja kuigi lennukat fantaasiat mõistmaks, kuidas kõike seda saaks Venemaa propagandas jõuliselt ära kasutada. Potentsiaalselt võib (mh Ida-Ukraina kogemusi silmas pidades) olla tegu väga tõsise riskiga ja ma ei ole siiani näinud sisulist ja ausat analüüsi, mis kõnealuse riski olemust ja ulatust ning selle realiseerumise tõenäosust tõsiselt hindaks. Ilma neid riske kaardistamata ja mõistmata on aga vastutustundetu selle projektiga edasi liikuda – seda enam, et kogu julgeolekuohust rääkiv lähte-eeldus tundub olevat teadlikult valelik (nagu MPEÕK ahistamise puhul).
Lõpetuseks märgin ära ka kolmanda aspekti, millega on kõnealuse eelnõu puhul raske nõustuda, ehkki see on väiksema kaaluga kui eelnevalt osutatud põhimõttelise tähtsusega aspektid. Nimelt ei pea ma mõistlikuks minna kaasa 2015. aasta põhiseaduse muutmisega Eestis kehtima pandud hoiakuga, nagu peaks valimisõigus olema tagatud juba 16-aastasteks saanud alaealistele isikutele. Õigussüsteemi üldise loogikaga on see vastuolus, sest kuidas saab arvata inimesed piisavalt küpseks osalema ühiskonnaelu (isegi kohaliku ühiskondliku elu) korraldusse puutuvate otsuste langetamises, kui me samal ajal ei arva neid piisavalt küpseks isegi mitte otsustamaks seda, kas osta pudel õlut või pakk sigarette.
Mõistan, et suure tõenäosusega ei saa kõnealusest plaanist nii ehk naa asja ning et tegu on pigem populistliku käiguga rahvuslikult meelestatud toetajate silmis punktide kogumiseks kui reaalse põhiseaduse muutmise püüdlusega. Aga riigimehelikkus eeldab hoidumist igasugustest populistlikest ettepanekutest ja nende toetamisest, kui on mõistetav, et nende ettepanekute esitamine, veelgi rohkem aga nende elluviimine pigem kasvataks ühiskondlikke pingeid ja nendega kaasnevaid (julgeoleku)riske kui kahandaks neid – isegi kui neid pingeid või muid eesmärke võiks näha parteilisi huve teenivana (muuks hüvena käsitletud eesmärgiks võib olla nt valijaskonna struktuuri endale meelepärane ümberkujundamine – lihtsamini öeldes Tallinna võimupöörde kindlustamine).
Seega, pidades silmas kõnealuse küsimuse suurt kaalu, oleks kohane esmalt seda tõsiselt analüüsida ja kaaluda ning siis otsustada, kas ja kuidas sellega seonduda. Lõpuks paistab valik taanduvat sellele, kas alluda ülesköetud emotsioone ärakasutavale populistlikule survele või teha seda, mis on päriselt praeguses niigi väga pingelises ja plahvatusohtlikus olukorras meie ühiskonna parimates huvides. Rahvuslikul alusel (potentsiaalselt väga tõsise) ühiskondliku konflikti esilekutsumine seda kindlasti ei ole.
Just sellest tõdemusest lähtudes sai 1992. ja 1993. aastal põhiseadusesse ja KOV valimise seadusse kirjutatud niisugune KOV valimisõiguse regulatsioon, nagu seal kirjas on. Toonase lahenduseni jõudmise lugu meenutades on Andres Laiapea toonud oma hiljutises ülevaates esile sel ajal riigikogu liikmeks olnud Jaan Kaplinski hinnangu toimunule:
"Riigikogus tehakse järjekindlalt katseid venelaste õigusi piirata. Ilmselt loodavad mitmed rühmad nii endale valimistel kapitali teenida. Kuid selline pidev venelaste õrritamine süvendab nende ebakindlust ja teeb raskemaks nende integreerumise Eesti ühiskonda. Võib olla mõned poliitilised jõud soovivadki sellist integreerumist vältida – seegi soov ei põhine aga kainel majanduslikul ja poliitilisel analüüsil, vaid hirmul ja nostalgial."
Nagu näha, pole kolmekümne aastaga Eesti poliitika baashoovused selles osas kuigivõrd muutunud.
Olen teadlik, et nii mõnelegi minu positsioon selles küsimuses ei meeldi. See kriteerium pole mulle aga oma seisukohtade kujundamisel kuigi oluline. Küll aga on mulle oluline jääda truuks oma siseveendumusele.
MILLES EELNÕUGA KAVANDATAV PÕHISEADUSE MUUDATUS SEISNEB?
Kehtiv põhiseadus sätestab paragrahvis 156 lõige 2: "Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad."
Eelnõu kohaselt ütleks sama säte: "Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad vähemalt kuueteistaastased: 1) Eesti kodanikud; 2) nende riikide kodanikud, kellega Eesti Vabariigil on vastastikust valimisõigust võimaldav välisleping, mis on Riigikogu poolt ratifitseeritud."
Enne 2015. aasta muudatust ütles sama säte, et KOV valimisõigust omavad vähemalt 18-aastased isikud (nagu see on praegugi põhiseaduse § 57 lg 1 kohaselt riigikogu valimiste puhul): "Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kaheksateist aastat vanad."