Väga näotu on asuda Toompeal rohkem kui nädal aega väldanud meeleavaldusi jõuga maha suruma ja meeleavalduste korraldajaid karistama, sest õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja meelt avaldada on üks kõige põhilisemaid demokraatlikke õigusi, mida võib piirata vaid äärmusliku hädavajaduse korral, toonitab oma repliigis Varro Vooglaid.
Täna saime meedia vahendusel kuulda, et politsei tõkestab rohkem kui nädal aega riigikogu ees toimunud ja politsei jõukasutuse volituste laiendamise vastu suunatud meeleavalduste jätkamise. Lossi plats piirati traataiaga ja politsei ei luba seal koguneda rohkem kui kümnel inimesel. Sisuliselt tähendab see jõustruktuuride poolt parlamendi ees meeleavalduste jätkamise võimatuks muutmist.
Loomulikult ei meeldi valitsusparteidele, kui nende püüdluste vastu laiendada politsei jõukasutamise volitusi, iga päev meelt avaldatakse. Sest sellised meeleavaldused, mida on üha raskem ignoreerida, näitavad valitsust totalitaarsete ambitsioonide elluviijana. Aga väga näotu on asuda neid meeleavaldusi jõuga maha suruma ning nende korraldajaid karistama, sest õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja meelt avaldada on üks demokraatliku ühiskonnakorralduse alustest, mis on muu hulgas tagatud põhiseadusega.
Tõsi, põhiseaduse paragrahv 47, kus vastav õigus on sätestatud, ütleb samuti, et muu hulgas võib kõnealust õigust piirata nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Aga et tegu on demokraatliku ühiskonnakorralduse seisukohast ühe kõige olulisema põhiõigusega, siis tuleb selle õiguse piiramisse suhtuda ülimalt ettevaatlikult. Teisisõnu ei tohi seda õigust piirata muidu kui äärmusliku hädavajaduse korral (nt sõja ajal) ja siiski nii vähe kui võimalik.
Reaalsus on see, et poliitiliste meeleavalduste praktiliseks ära keelamiseks ja laiali ajamiseks puudub praeguses olukorras mõistlik põhjus – need vabas õhus toimuvad meeleavaldused ei kujuta endast reaalselt mitte kellelegi märkimisväärset ohtu. Just samuti puudub mõistlik põhjus hakata karistama selliste meeleavalduste korraldajaid või inimesi, kes on kutsunud teisi neist osa võtma. Kui valitsus asub jõustruktuuride abil siiski poliitiliste meeleavalduste õiguse kasutamist karistuse ähvardusel maha suruma, siis on kahtlemata tegu diktatuurilise sammuga.
Kindlasti väärib kõige selle kontekstis tähelepanu ka tõsiasi, et meeleavaldusi on asunud maha suruma valitsus, mille osapooled määratlevad end liberaalidena, samal ajal kui eelmine, end konservatiividena määratlenud parteide osalusel tegutsenud valitsus ei teinud seda kordagi. Seega näeme taas – nagu näeme seda ka sõnavabaduse kriminaalkaristuste ähvardusel mahasurumise püüdlustest –, et end liberaalidena esitlevad jõud on tegelikult kõige suuremad vabaduse vaenlased.