Rahvusvahelise õiguse kehtimisest peaksid olema eriti huvitatud väikeriigid, millel puudub jõud püsima jäämiseks n-ö džungliseaduste kohaselt korraldatud ja globaalsete või regionaalsete suurjõudude poolt domineeritud maailmas, kirjutab riigikogu liige Varro Vooglaid.
Viimasel ajal on kõlanud avalikus arutelus väited, nagu poleks rahvusvaheline õigus midagi enamat kui vasakpoolsete ideoloogiline kinnisidee või abstraktne fantaasia, millel puudub tegelik tähendus "päris" poliitikas. Kuna erinevalt mitmetest selliste seisukohtade jõulistest esitajatest on rahvusvaheline õigus minu eriala, siis luban endale sellega seonduvalt mõned täiendavad kommentaarid.
Esiteks näitavad osutatud seisukohad ajaloolise mälu lühidust. Reaalselt olid Teise maailmasõja järgselt just Lääneriigid eesotsas kapitalistliku maailma liidri, Ameerika Ühendriikidega, need, kes võtsid juhtrolli kaasaegse rahvusvahelise õiguse normatiivse ja institutsionaalse arhitektuuri ülesehitamisel.
ÜRO asutamine, agressioonisõja hukkamõist ning riikide suveräänsuse põhimõtte tagamine ei olnud mitte marksistliku ideoloogia ekspordi ilming, vaid vastus kahe maailmasõja valusale kogemusele ja püüdlus vältida jõupoliitika destruktiivset anarhiat. Pole sugugi juhuslik, et ÜRO peakorter seati sisse mitte kommunismiblokki esindavasse Moskvasse või Pekingisse, vaid New Yorki – kapitalismi sümbolisse.
Sama raskesti mõistetav on väide, nagu oleks rahvusvahelise õiguse lagunemine või lagundamine vaid vasakpoolsete globalistide mure. Rahvusvahelise õiguse kui riikide suva piiraja eksistents on kõigi nende huvides, kes peavad tsiviliseeritud maailmakorda oluliseks ja seega pingutamist väärivaks ideaaliks.
Seejuures peaksid rahvusvahelise õiguse kehtimisest olema eriti huvitatud väikeriigid, millel puudub jõud püsima jäämiseks n-ö džungliseaduste kohaselt korraldatud ja globaalsete või regionaalsete suurjõudude poolt domineeritud maailmas. Samal põhjusel on õigusriikluse põhimõtte kehtimine kõigi nende huvides, kes tahavad, et riigisiseselt oleks elu korraldatud tsiviliseeritult. Vastasel juhul puudub lihtsatel inimestel elementaarne kaitse nii riigi kui ka jõupositsioonil olevate isikute omavoli eest.
Ka Venemaa sõjategevus Ukrainas on hukkamõistetav vaid rahvusvahelise õiguse, eelkõige relvastatud jõu kasutamise keelu, taustal. Ehk kui osutatud tausta ei eksisteeriks, siis poleks ka Venemaa sõjategevust hukka mõistes peale abstraktse õiglustunde mingile normatiivsele raamistikule apelleerida. Suurriigid lihtsalt viivad oma mõjusfääris ellu oma huve, mis sest, et see kõigile ei meeldi.
Muidugi oleks sellisel lähenemisel ka Eesti vaatest sünged perspektiivid. Seega võiks naiivseks arvata mitte veendumuse, et rahvusvaheline õigus on reaalselt ja praktiliselt oluline, vaid pigem vaate, nagu suudaksime Eesti riigi püsimajäämist tagada vaid sõjalise võimekuse kasvatamisega, ilma rahvusvahelise õiguse kaitsva raamistikuta.
Väide, nagu oleks rahvusvahelise õiguse eest seismine vaid vasakpoolsete globalistide huvi, on teravas vastuolus ka eesmärgiga, et rahvusvaheline õigus koos riikide suveräänsuse põhimõtte ja relvastatud jõu kasutamise keeluga peaks just nimelt hoidma ohjes globalistlikke, imperialistlikke ja kolonialistlikke ambitsioone, mitte olema tööriist nende elluviimiseks.
Tõsi, kui rahvusvahelisele õigusele apelleeritakse valikuliselt – ühtede puhul rangelt, teiste puhul mööndustega või üldse mitte –, kaotab see oma usutavuse ja muutub ise üheks jõupoliitika instrumendiks. Aga sellisel juhul ei räägi me enam rahvusvahelisest õigusest, vaid moraalselt maskeeritud jõust.
Igal juhul elame huvitaval ja murdelisel ajal. Ühest küljest muutuvad ideoloogilised, poliitilised ja moraalsed liinid segasemaks, teisalt joonistuvad need hoopis teravamalt välja. Muu hulgas selgub, milliseid põhimõtteid on deklareeritud veendumusest, milliseid aga pragmaatiliselt ehk olukorrast ja huvidest sõltuvalt.
Selles on omajagu ka positiivset: erinevate positsioonide ja nende kandjate ideelised alused muutuvad nähtavamaks ning raskem on peituda üldsõnaliste loosungite taha. Ainult sel viisil saab selgemaks, millist maailmakorda tegelikult soovitakse ja millise hinnaga ollakse valmis seda saavutama.
Seega ei maksa karta ega ka summutada avatud arutelu selle üle, millist poliitilist programmi tuleks pidada toetusväärseks. Vastupidi – sellist arutelu tasub tervitada. Seda muidugi eeldusel, et arutelu peetakse argumenteeritult ja lugupidavalt. Et ka konservatiivide seas valitsevad nende küsimustega seonduvalt erimeelsused, see ei tohiks tulla ühelegi teemasse vähegi süvenenud inimesele üllatusena. See on juba ammu teada, nii USA-s kui ka Eestis.
Mis puutub aga Venezuela väidetavasse "vabastamisse", siis on põhjust olla skeptiline. Need, kelle mälu ulatub tagasi vähemalt mõne kümnendi võrra, peaksid mõistma, et suure tõenäosusega tähendab see midagi sarnast sellele, mida on varem nimetatud Afganistani, Iraagi, Liibüa või Süüria vabastamiseks.
Retoorika võib muutuda, kuid mustrid kipuvad korduma. Arvata, et samade subjektide poolt sarnaste meetodite rakendamine viib varasemaga võrreldes oluliselt erinevate tulemuste või tagajärgedeni, ei ole ratsionaalselt põhjendatud.