Ukraina abistamise püüdlusi ei tohi viia ellu viisil, millega tuuakse ohvriks austus põhiseaduse ja selles sätestatud eraomandi puutumatuse põhiõiguse vastu. Vastasel juhul muutub Eesti Vabariigi pale sarnaseks riikidele, mida arvustame austuse puudumise tõttu õigusriikluse põhimõtte vastu, kirjutab riigikogu liige Varro Vooglaid, selgitades, miks ta nn sanktsioonide eelnõu vastu hääletas.
Riigikogu täiskogu võttis eile vastu Vabariigi Valitsuse algatatud rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (332 SE). Seaduse eestkõnelejate sõnul on selle vastuvõtmine suur ja ajaloolise tähtsusega samm, kuna nii tehti Eestist esimene riik Euroopa Liidus, mis on loonud seaduslikud eeldused Euroopa Liidu sanktsioonide nimekirja kantud Venemaa kodanike vara konfiskeerimiseks, et suunata see Venemaa kahjuhüvitise ettemaksuna Ukrainale.
Mina olin üks kolmest riigikogu liikmest, kes hääletas seaduse vastuvõtmise vastu. Ühelt poolt tegin seda toetudes veendumusele, et Venemaa vastu suunatud majandussõjas suuremate ja tugevamate lääneriikide poolt Eesti nö tanki lükkamine ei ole meie rahvuslikes huvides, mistõttu peaks niisugustes poliitiliselt väga tundlikes küsimustes nõudma Euroopa Liidu tegutsemist ühtselt ja seega ka ühiselt vastutuse kandmist.
Reaalselt ei ole ühegi teise Euroopa Liidu liikmesriigi parlamendis isegi vastavasisulisi eelnõusid algatatud, nende heakskiitmisest rääkimata. Teiselt poolt hääletasin aga eelnõule vastu põhjusel, et selles sisalduv regulatsioon, nagu allpool selgitan, on põhiseadusega ilmselges vastuolus.
Nimelt saab Eesti Vabariigi täitevvõim kõnealuse seaduse kohaselt ilma ühegi jõustunud süüdimõistva kohtuotsuseta Euroopa Liidu sanktsioonide nimekirja kantud Venemaa kodanike vara nende tahte vastaselt võõrandada, maksmata selle eest kohest ja õiglast hüvitist, nagu põhiseadus paragrahvis 32 selgesõnaliselt ja erandeid ettenägemata nõuab.
Põhiseaduses sätestatud ja õigusriikluse ideaali seisukohast väga olulisest põhimõttest mööda hiilimiseks on eelnõu autorid mõelnud välja skeemi, mille kohaselt saab osutatud põhiseaduse nõue rahuldatud, kui isikutele, kellelt vara nende tahte vastaselt võõrandatakse, antakse dokument, millega nad võivad hüvitise saamiseks pöörduda Venemaa Föderatsiooni valitsuse poole.
Ilmselgelt ei vasta niisugune skeem põhiseaduses eraomandi kaitseks sätestatud nõuetele, sest ettenähtavalt ei saa isikud, kelle vara võõrandatakse, kõnealuse dokumendi alusel Venemaa Föderatsioonilt kunagi mingit hüvitist – sel elementaarsel põhjusel, et vara võõrandaja ei saa ühepoolselt hüvitise maksmise kohustust panna kolmandale isikule. Ei ole välistatud, et lõpuks tuleb nt Euroopa Inimõiguste Kohtu vastavasisulise otsuse tõttu Eesti Vabariigil sedasi võõrandatud vara tagastada ja lisaks maksta ka eraomandi puutumatuse põhiõigusse rikkumise eest kahjuhüvitist.
Ühtlasi on selge, et seadust vastu võttes püüab riik eraomandi puutumatuse põhiõigusse sekkumise lubatavuse piire jõuliselt laiendada ja seda viisil, mis võib sillutada teed kõnealuse eelnõu kontekstist palju laiema ringi subjektide põhiõigusi riivavatele tagajärgedele.
Lisaks on eelnõu väljatöötamisel jäetud teostamata kriitilise tähtsusega riskianalüüs. Kahtlemata kaasnevad kõnealuse seaduse jõustumisega Venemaa poolsed vastumeetmed, nagu on selgesõnaliselt ka teada antud. Aga eelnõu koostanud Välisministeerium ei ole vaevunud välja selgitama isegi mitte seda, kui palju on Eesti Vabariigi füüsilistel ja juriidilistel isikutel Venemaal vara, mille nad võivad vastumeetmete rakendamise korral kaotada. Just samuti on kaardistamata riskid, mis võivad Venemaa vastumeetmetena realiseeruda Eesti Vabariigi suunal.
Soov toetada Ukrainat, millega kõnealust eelnõud põhjendatakse, on poliitiliselt mõistetav. Aga Ukraina abistamise püüdlusi ei tohi viia ellu viisil, millega tuuakse ohvriks austus põhiseaduse ja selles sätestatud eraomandi puutumatuse põhiõiguse vastu. Vastasel juhul muutub Eesti Vabariigi pale sarnaseks riikidele, mida arvustame austuse puudumise tõttu õigusriikluse põhimõtte vastu.
Eelnevalt selgitatut silmas pidades pöördusin Vabariigi Presidendi poole palvega jätta kõnealune seadus välja kuulutamata ja saata see riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks. Ühtlasi palusin, et kui Riigikogu peaks võtma seaduse muutmata kujul uuesti vastu, siis pöörduks Vabariigi President riigikohtu poole ettepanekuga tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Loodan, et hr Alar Karis võtab põhiseaduse kaitsja kohustust tõsiselt, isegi kui see eeldab poliitiliselt ebapopulaarsete sammude astumist.