Selle asemel, et viha ja hirmude külvamise loosunglike süüdistustega oma ideoloogilisi oponente hurjutada, tasuks võtta vaevaks pidada reaalsete probleemide ja ohtude üle sisulist ühiskondlikku arutelu, kirjutab SAPTK juhatuse esimees Varro Vooglaid vastuseks suhtekorraldaja Vootele Päile.
Suhtekorraldaja Vootele Päi kirjutas hiljuti Postimehe veergudel, et SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks uudiste- ja arvamusportaal Objektiiv tegelevat koos EKREga viha ja hirmude külvamisega ja nagu oleks me sünnitanud mingi vihakoletise. Kõige üldisemalt öeldes kuulub artikkel juba ammu tuntud žanrisse, mille defineerivaks tunnuseks on nö ideoloogilisest õigeusust kõrvale kalduvate ketserite hurjutamine.
Süüdistades Objektiivi selles, nagu kujutaks me naabrit, homoseksuaali, feministi või veganit ohuna Eesti omariiklusele, tegeleb Päi sisulise arutelu asemel lihtlabase hirmutamise ja sildistamise ehk just sellega, mida ta meile alusetult ette heidab. Loomulikult ei ole me rahul sellega, kui Eesti ühiskonnale surutakse peale vasakliberaalse programmi osaks olevat homo- ja sooideoloogiat ning multikultuursuse ideoloogiat, mille juurutamine ähvardab oluliselt ümber kujundada meie ühiskonna aluseks olevaid kultuurilisi mustreid. Aga väide, nagu näeksime me selles ohtu Eesti omariiklusele, on naeruväärselt meelevaldne.
Samas ei saa eitada, et ohud Eesti omariiklusele on reaalselt olemas ega lähtu üksnes Venemaalt, nagu võimuringkonnad ja peavoolumeedia püüavad pidevalt avalikkust veenda. Veelgi enam, me ei püüagi varjata oma veendumust, et ohud Eesti omariiklusele lähtuvad ka Euroopa Liidust, millele Eesti on erinevalt Venemaast täiesti avatud. Nimetatud seisukohta ei maksa lihtsalt naeruvääristada, sest selle taustaks on mitte irratsionaalsed hirmud, vaid reaalsed faktid, millele tuleks avalikus arutelus osutada tõsist tähelepanu.
Esiteks on Eesti Vabariik juba suure osa oma iseseisvusest Euroopa Liidule kaotanud. See on mitte arvamus, vaid fakt. Kuigi õiguse kehtestamine on üks riikliku iseseisvuse olulisemaid elemente, lähtuvad väidetavalt rohkem kui pooled uutest õigusnormidest kas otseselt või kaudselt (st otsekohalduvate määruste või Eesti seadustesse "tõlgitud" direktiivide näol) Euroopa Liidust. Nagu Euroopa Liidu õigus Eesti õiguse suhtes, nii on ka Euroopa Kohtu otsused Eesti kohtute otsuste suhtes ülimuslikud, mis näitab, et mitte ainult õiguse kehtestamise, vaid ka õiguse tõlgendamise ja mõistmise osas on Eesti olulise osa oma iseseisvusest euroliidule ära andnud. Sellest, et Eesti on loobunud oma rahast kui olulisest omariikluse tunnusest, ei hakka rääkimagi. Viimasel ajal väljendatakse aga tihtilugu soovi tsentraliseerida Euroopa immigratsiooni- ja kaitsepoliitikat. Mida selle kontekstis üldse tähendab põhiseaduse esimeses paragrahvis sätestatud põhimõte, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, on kõike muud kui selge.
Teiseks on aga tõsiasi, et Euroopa Liidu võimuringkondades on vägagi reaalsed ja selgelt väljendatud ambitsioonid töötada Euroopa Liidu jätkuva jõulise föderaliseerimise nimel, mille paratamatuks eelduseks on liidu liikmesriikide suveräänsuse edasine väljajuurimine. Näiteks Indrek Tarandi eestvedamisel ka eesti keelde tõlgitud Guy Verhofstadti ja Daniel Cohn-Benditi "Euroopa manifestis" on selgelt lahti kirjutatud euroföderalistide "ülim siht" liikuda samm-sammult rahvusriikide kaotamise ja tsentraliseeritud maailmavalitsuse sisseseadmise poole. Manifesti kohaselt tuleb Euroopa Liidul järjepidevalt tegutsedes liikmesriikidelt võim ära võtta, kuna vabatahtlikult ei taha nad seda loovutada. Seejuures kirjutavad manifesti autorid meie põhiseaduse preambulas sätestatud Eesti Vabariigi aluseks olevast rahvusriigi ideaalist kui kurjast ja pimedast igandist, mis tuleb välja juurida ja ajaloo prügikasti heita. Kui arvate, et minu kokkuvõte on tendentslik, siis lugege ise, mida "Euroopa manifesti" autoritel öelda on:
— "Vaid otserünnak võib meid nüüd päästa. Otserünnak kriisi tegeliku põhjustaja vastu – see tähendab rünnakut rahvusriikide soovimatuse vastu luua tõeliselt ühendatud ja föderaalne Euroopa. Ehk teisisõnu – rahvusriikide soovimatuse vastu loovutada rohkem suveräänsust ja võimu ühendatud ning föderaalsele Euroopale."
— "Euroopa peab lõpule viima selle, mida ta juba maailmatasemel alustanud on: globaliseerumise enda. Sellegipoolest ei saa kõik see juhtuda ühe asjata. Euroopa peab oma rahvuslikud deemonid nüüd ja igavesti maha raputama. Euroopa peab oma naba jõllitavaist rahvusriikidest jäädavalt edasi liikuma. On tarvis tõelist revolutsiooni. Euroopa Föderaalne Liit tuleb ellu kutsuda. Selline Föderaalne Liit, mis laseks Euroopal saabuvas rahvuslusejärgses maailmas võimalikult kiiresti oma koha sisse võtta. Riigipead ja valitsused, kes ei soovi seda, on arad, laisad ja lühinägelikud. Raputagem nad nende loidusest üles. Näidakem nende võimetust neile peeglist. Ärgem jätkem neid rahule mitte ühekski päevaks. Liikugem koos teistsuguse Euroopa suunas, tuleviku Euroopa suunas."
Need ei ole kontekstist välja rebitud tekstikillud, vaid kogu "Euroopa manifesti" sisu kokkuvõtvad revolutsioonilised loosungid, mille on kirja pannud väga mõjukad ideoloogid ja mille mõtet on oma sõnavõttudes väljendanud ka Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker ja mõjukad riigijuhid, nagu näiteks Angela Merkel. Tasub meeles pidada, et nii mõnigi kord ülevoolavalt Jüri Ratast kiitnud Verhofstadti näol on tegu Belgia endise peaministriga, kes juhib praegu Euroopa Parlamendi ALDE fraktsiooni, millesse kuulub koguni kolm Eesti kuuest saadikust Euroopa Parlamendis. Peale Igor Gräzini ei ole aga ükski kuuest Eesti eurosaadikust "Euroopa manifestis" väljendatud ideoloogilise ja poliitilise programmi elluviimisele avalikku vastuseisu deklareerinud – vastupidi, pigem aidatakse koos paljude kohalike poliitikute ja ametnikega selle elluviimisele kaasa.
Mõistan, et nii Päi kui ka üldiselt Euroopa föderaliseerimise ja seeläbi globalistlike võimustruktuuride ehitamise nimel tegutsevad või seda soosivad võimu- ja meediaringkonnad ei taha neil teemadel avalikku arutelu pidada ega isegi neist täiesti reaalsetest ühiskonna radikaalse ümberkorraldamise plaanidest avalikkusele selgelt rääkida. Samuti mõistan – kuigi ei kiida heaks –, kui nii käituvad võimuringkondadega alaliselt ühte jalga sammuvad meediaväljaanded nagu Postimees, mis on lausa juhtkirja tasandil eurousku vandunud (vt "Juhtkiri: me usume Euroopasse", 17.10.2018).
Aga häbematult valelik on teeselda, nagu neid reaalselt Eesti iseseisvust ohustavaid plaane ei eksisteerikski ja nagu nende elluviimise nimel ei töötatakski ning justkui oleks vastupidist väitvad ja selles ohtu nägevad rahvuslased ja konservatiivid mingid viha ja hirmude külvajad. Põhiseaduse paragrahv 1 ütleb, et Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu, ning põhiseaduse paragrahvi 54 kohaselt on kõik Eesti Vabariigi kodanikud kohustatud olema ustavad põhiseaduslikule korrale ja kaitsma Eesti iseseisvust – ka euroföderalistide eest, kes tahavad meilt meie iseseisvuse riismedki ära võtta ja taandada Eesti lihtsalt üheks kolooniaks. Just selles vaimus me päevast päeva tegutsemegi ja tegelikult peaksime kõik Eesti Vabariigi kodanikena seda tegema, alates Postimehest ja lõpetades kaitsepolitseiametiga. Sest Eestit saab reeta mitte ainult Venemaa suunal.
Lõpetuseks veel üks tähelepanek seonduvalt valeuudiste levitamisega. Nimelt kirjutab Päi Vao pagulaskeskuse seina süütamise teatud "edumeelsemate kaasmaalaste" arvele, kelle all ta peab artikli konteksti arvestades silmas Objektiivi ja EKRE poolt hullutatud inimesi. Kuivõrd politsei lõpetas selles küsimuses uurimise süüdlasi tuvastamata, võiksid Päi ja tema väiteid tiražeeriv Postimees nüüd selgitada, kust pärineb ja millele toetub nende teadmine selle kohta, kes ja millistel motiividel Vao pagulaskeskuse seina süütas. Kuidas selle Eesti Teadusagentuuri poolt väidete faktipõhisuse kontrollimiseks käivitatud projekti nimi nüüd oligi? Kust sa tead?
Artikkel avaldati kärbitud kujul ajalehes Postimees.