Varro Vooglaid ja Martin Mölder. Kollaaž: Objektiiv/Facebook

Konservatiivid soovivad abielu institutsiooni kaitsta mitte sentimentaalsetel, vaid sisulistel põhjustel, nähes abielus kui rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna aluseks oleva perekonna vundamendis ainsat kooseluvormi, mida on riigil põhjendatud eriliselt soosida, kirjutab Varro Vooglaid, kommenteerides politoloog Martin Mölderi Postimehes avaldatud artiklit. 

Tartu Ülikooli Johan Skytte Instituudi politoloogia teadur Martin Mölder andis Postimehes avaldatud artiklis üpris täpse hinnangu sellele, kui rängalt ühiskonna terviklikkust lammutav mõju on olnud kooseluseaduse läbisurumisel, mida saatsid mäletatavasti rohked valed ja manipulatsioonid.

„Kooseluseaduse vastu võtmise viis ja protsess oli ilmselt kõige silmapaistvam ja mõjukam seadusandlik praak Eesti poliitika lähiajaloos,“ kirjutas ta, osutades ühtlasi, et püüdlus kooseluseaduse poolikul kujul läbisurumisega tekitatud segadust omapoolse aktivismiga ületada on tõsiselt kahjustanud nii kohtute kui ka presidendi institutsiooni autoriteeti. 

Esimesed on püüdnud kooseluseadust selle jõustumise eelduseks olevate rakendusaktide puudumisest hoolimata jõustada, kohaldades seda justkui kehtivat õigust, teine survestas aga alles hiljuti Riigikogu kooseluseaduse läbisurumist lõpule viima, jättes välja kuulutamata välisteenistuse seaduse muutmise seaduse, kuna selles ei ole nähtud ette diplomaatide kooselupartneritele samu õigusi kui diplomaatide abikaasadele.

President ei või oma suva järgi Riigikogu otsuseid vetostada

Raske on aga nõustuda Mölderi hinnanguga presidendi otsusele mitte viimati nimetatud seadust välja kuulutada. Nimelt avaldab ta arvamust, et „kuigi praegu oli võimalik serveerida see põhiseaduse vastuolu vormis, oli siiski tegemist poliitilise küsimusega ja seega ka poliitilise vetoga,“ ent sellest hoolimata „president ei ole teinud selles mõttes midagi valesti.“

Ühelt poolt on Mölderil õigus, et presidendil on (põhiseaduse paragrahvi 107 alusel) põhimõtteliselt võimalik jätta Riigikogu poolt vastu võetud seadus välja kuulutamata ka mittejuriidilistel ehk poliitilistel kaalutlustel. Teiselt poolt saab selline samm olla vastuvõetav vaid väga äärmuslikel juhtudel, sest president asetab end nii parlamendist kõrgemale ja astub sisuliselt seadusandja rolli. 

Lihtsalt selle pärast, et Kersti Kaljulaiule ei meeldi Riigikogu keeldumine viia kooseluseaduse läbisurumine lõpule, ei ole tal mingit õigust Riigikogu poolt vastu võetud seadusi välja kuulutamata jättes parlamenti vastupidiseks survestada.

Lihtsalt selle pärast, et Kersti Kaljulaiule ei meeldi Riigikogu keeldumine viia kooseluseaduse läbisurumine lõpule, ei ole tal mingit õigust Riigikogu poolt vastu võetud seadusi välja kuulutamata jättes parlamenti vastupidiseks survestada. Tegu on parlamendi poliitiliste valikutega, millesse sekkumise õigust presidendil ei ole.

Presidendi isiklikest ideoloogilistest eelistustest ja poliitilistest sümpaatiatest lähtuv seaduste välja kuulutamata jätmine ei ühti mitte kuidagi parlamentaarse riigikorraldusega. Seepärast on Mölderi hinnang, nagu ei oleks president teinud midagi valesti, pehmelt öeldes vaieldav. Seda enam, et erinevalt presidendist on parlament saanud rahvalt oma tööks mandaadi. Viimatine presidendi ametikoha täitmise kulg – olles küll formaalselt korrektne, kuid sisuliselt parteide tagatubade kokkulepe –, seab tema autoriteedi sõltumata isikust tõsise kahtluse alla.

Ehk nagu Mölder isegi kirjutab: „Kui president üritab survestada poliitilist protsessi ilma võimu või legitiimset mandaati selleks omamata, võib see kahjustada presidendi kui institutsiooni kuvandit.“ Kahju presidendi institutsioonile ja Eesti poliitilisele kultuurile on väga halva pretsedendi loomisega ilmselgelt juba tehtud. Ühtlasi on selgelt vale ja valelik ka presidendi püüdlus maskeerida läbinähtavalt poliitilist vetot väitega, nagu oleks välja kuulutamata jäetud seadus vastuolus põhiseadusega.

Kooseluseadus kui abielu ja perekonna moonutamise vahend

Oma artikli lõpus püstitab Mölder küsimuse, kuidas kooseluseaduse läbisurumisega tekitatud ühiskondlikust konfliktist välja tulla. Tema ettepanek on määratleda abielu põhiseaduses ning võtta seejärel vastu ka kooseluseaduse rakendusaktid.

„Tasub järele mõelda, kas sellises olukorras poleks mõistlik kompromiss need kaks näiliselt vastandlikku asja korraga lahendada. Rõhutada, et abielu on mehe ja naise kooselu, kuid et samas on olemas ka kooselu laiemalt mõistetuna, mis ei puuduta sugu ja millega kaasnevad üldjoontes samad õigused, mis abieluga,“ kirjutab Mölder.

Põhjus, miks konservatiividel on niisuguse lahendusega võimatu leppida, on kätketud viimasena tsiteeritud lausesse. Põhimõtteliselt tähendaks Mölderi ettepaneku elluviimine silmamoondust: konservatiividele jäetaks abielu nimetus, väline kest, ent sisuliselt antaks kõigile kooselupaaridele (olgu nad eri- või samasoolised) abieluga samad õigused. 

Mis mõte on siis abielu institutsioonil, kui abielu ja registreeritud kooselu vahel sisulist erinevust pole?

Mis mõte on siis abielu institutsioonil, kui abielu ja registreeritud kooselu vahel sisulist erinevust pole? Sellega nõustumine tähendaks kapituleerumist revolutsionääride ees, kes soovivad abielu ja perekonda uuel ideoloogilisel alusel ümber määratleda.

Mölderi mõttekäigust jääb mulje, nagu ta arvaks, et konservatiivid soovivad abielu institutsiooni kaitsta mitte sisulistel, vaid pelgalt sentimentaalsetel kaalutlustel. Aga see ei vasta tõele. Abielu puhul on oluline mitte see, et niisuguse sildiga tähistataks vaid mehe ja naise liitu, vaid see, et riik tunnustaks soositud ja priviligeeritud kooseluvormina just abielul rajanevat perekonda, mis on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna aluseks. 

Muude kooseluvormide riiklikuks ja abieluga võrdväärseks tunnustamiseks puudub märkimisväärne põhjus. Pigem võib sentimentaalseid motiive leida aeg-ajalt kõlavates kooseluseaduse või samasooliste „abielu“ seadustamise põhjendustes, milles kordub viide samasooliste paaride ootusest „tunda“ end samaväärsena abielus olijatega.

Kooseluseadus praegusel kujul ei ole vastuvõetav

Ilmselt poleks enamikul konservatiividest kooseluseaduse vastu midagi, kui sellega ei püütaks varjatult abielu ja perekonna tähendust ümber kirjutada. Et seda ei tehtaks, selleks tuleks eemaldada kooseluseadusest kõik, mille tõttu peaks kooselulepingu sõlminud paare käsitlema perekonnana. 

Muu hulgas tuleks kooseluseadusest välja võtta kõik lapsi ja vanemlust puudutav ning taandada seadus lepinguosaliste varaliste ja isiklike suhete reguleerimisele. Selliste muudatuste tulemusena peaks kooselulepingu saama sõlmida ka lähisugulaste (nt õed-vennad) ja rohkem kui kahe inimese (nt korterikaaslaste) vahel.

Ilmselt poleks enamikul konservatiividest kooseluseaduse vastu midagi, kui sellega ei püütaks varjatult abielu ja perekonna tähendust ümber kirjutada.

Kokkuvõttes on abielu tähendusele põhiseaduslikku kaitset vaja just selleks, et abielu jääks ülekaaluka avaliku huvi tõttu ainsaks riiklikult soositud kooseluvormiks mitte ainult sümboolselt, vaid ka reaalselt. 

Kuivõrd tugeva riigi ja ühiskonna aluseks on tugevad perekonnad, mille aluseks on omakorda tugevad ja elukestvatele truudusetõotustele rajatud abielud, peaks avalik võim tegema senisest palju suuremaid pingutusi mitte abielu ühiskondliku staatuse õõnestamiseks, vaid vastupidi, selle tugevdamiseks. Muu hulgas tuleks selleks lõpetada juhusuhteid propageerivad kampaaniad ning tõsta nende asemel esile elukestva truu abielu ideaali. Kondoomi asemel peaks riik propageerima abielusõrmust.

Abielu määratlusele põhiseadusliku kaitse andmine on abielu ideaali kinnitamiseks kindlasti oluline – ent üksnes juhul, kui seda käsitletakse mitte konservatiividele suunatud silmamoonduse, vaid tõepoolest ühiskonna põhiväärtusi postuleeriva ja reaalseid õiguslikke järelmeid omava sammuna.