Helsinki ülikooli emeriitprofessor Timo Vihavainen jagab muljeid kasvatusteadlase Tapio Puolimatka viimasest raamatust, milles räägitakse sõnavabaduse relatiivsusest ning uue normaalsuse teest diktaatorlikuks ideoloogiaks.
Nüüdisajal kuuleb pidevalt sõnapaari „uus normaalsus," Selle juurde kuulub muidugi ka „uus ebanormaalsus." Mõningaid asju on tasahilju, või ka ühtäkki, hakatud pidama iseeneslikult tavalisteks ja normiks, mõõdupuudeks teistelegi. Sealsamas on vanu väärtusi ja seisukohti tahtlikult näidatud eemaletõukavatena, valedena ja isegi kuritegelikena. Neid ei taheta enam sallida ja üritatakse suisa demoniseerida.
Erinevad äärmusliikumised, teadagi, on neid asju ajanud, ent nende sõnum on hämmastavalt nobedalt omaks võetud peavoolumeedia poolt, kelle toel see on mõjutanud ka riiklikku tasandit kuni õigusasutusteni välja.
Muutus on olnud üllatavalt kiire. Meediad, mis on oma kutsumuseks valinud teabevahendamise asemel maailma muutmise, teevad iga päev üsna aktiivselt üha uuenduslikumaks ja edumeelsemaks meie arusaamu ümbritsevast. Uusi normaalsusi saavutatakse ja jäetakse uuemate nimel selja taha aastast aastasse. Kultuuri muutumist ei ole vaja enam kirjeldada aastakümnetega. Isegi ülemöödunud aastast pärit nägemused võivad nüüd olla üpris vanaaegsed, vähemalt maailmaparandavate igat sorti õiguslaste silmis.
Kultuuri muutumine on teadupoolest vältimatu ja see on toimunud läbi kogu inimkonna ajaloo. Tavaliselt on selle taga ühiskonna elutingimuste muutumine ja mujalt saadud mõjutused. Osa muutustest on pelgalt mood, osa põhineb sügavatel muudatustel. Liiga kiire muutus võib „eesrindlased" tõhusalt reaalsusest eemaldada.
Muutust võib jälgida erinevatest infokanalitest. Nagu teada, on vana meedia nüüd kõvasti kimpus ja näib palavikuliselt otsivat uusi mooduseid enda õigustamiseks. Üheks vahendiks on kõva trummipõrina saatel kuulutada oma erakorralist usaldusväärsust, ent see niinimetatud faktikontroll on praktikas osutunud nii abituks katseks radikaalse ideoloogia varjamisel, et seda saa kuidagi tõsiselt võtta.
Üheks vahendiks on kõva trummipõrina saatel kuulutada oma erakorralist usaldusväärsust, ent see niinimetatud faktikontroll on praktikas osutunud nii abituks katseks radikaalse ideoloogia varjamisel, et seda saa kuidagi tõsiselt võtta.
Fakte, pealekauba, ei ole viitsitud kontrollida siis kui on olnud tarvis kokku keeta mahlakaid sensatsioone. Niinimetatud käisemärgi idee („äärmuslastele" omistatud ettepanek eristada piiril riiki saabuvad välismaalased eri kategooria käisemärkidega, mis kergendaks politsei tööd tänavatel, tlk) oli oma ala lakmustestiks, aga sugugi mitte ainus. Korralikku kahetsust ei ole siiani järgnenud. Ka omapoolseid vabandusi on keeldutud avaldamast, kui mõnda asja on esitletud täiesti vääralt.
Tapio Puolimatka toob oma raamatus "Kas tohin öelda? Sõnavabadus ja vihakõne" (Saanko luvan sanoa? Sanavapaus ja vihapuhe, Perussanoma 2020) näiteid nii kodumaistest kui välismaistest juhtumitest, kus uueks normaalsuseks riietunud sallimatus on asunud oma ala ausaid asjatundjaid ahistama ja saavutanud ka nende töökohtadelt lahtikangutamise.
Koguni Roger Scruton (Sir Roger Vernon Scruton, 27.2.1944 – 12.1.2020, inglise filosoof ja publitsist, kes keskendus esteetikale ja poliitilisele filosoofiale, pooldas parempoolseid, traditsioonilisi-konservatiivseid vaateid. Ta sai konservatiiviks 1968. aastal, olles kogenud vasakpoolseid üliõpilasrahutusi Pariisis; Wikipeedia) õnnestus oma ametikohalt vallandada, kuigi hiljem oldi sunnitud ta oma ametisse ennistama. Selliste asjade eest on alati seisnud äärmusliikumised ja nende ees pugev meedia, keda maailma muutmine on huvitanud rohkem kui tõde. Soomest toob Tapio Puolimatka esile kaks seika seonduvalt ajujahiga, mis korraldati talle endale ja Päivi Räsänenile.
Esimesel juhul on tegemist klassikalise performansiga, milles keegi poliitiline õrnhing tegi sääsest elevandi ja väitis tundvat end Tapio Puolimatka loengus ebaturvaliselt. Vahepeal olnud ta koguni nutma puhkemas, kuigi ta hiljem hästi ei mäletanud, milline osa loengust seda põhjustas. Siinkohas peab nimetama ameeriklastest radical chick'ide poolt rajatud turvaalasid, mis on ülikoolidesse tehtud. Olen selliseid eraldatud alasid ka ise näinud.
Tegelikult ründab sellisel juhul anti-intellektuaalsus avalikult ülikooliinstitutsiooni põlist vabadust, mis on tõelise akadeemilise töö vältimatu tingimus. Tegemist on siis vähemasti selle vabaduse pilkamisega ja halvimal juhul kogu vaimse vabaduse alustalade lõhkumisega.
Puolimatka sattus just nimelt anti-intellektuaalse poliitilise rünnaku objektiks. Kõnealune solvunu oli kaotanud enesekontrolli professori blogikirjutise peale, milles too mõtiskles muuhulgas selle üle, kas pedofiilia heakskiitmisest ja seadustamisest on saamas läänemaailmas reaalsus.
Kuna sellega seonduvad märgid viitavad ka homoseksualismile, väitis homoseksuaal end olevat solvatud ja häbistatud ja professori blogikirjutist hakati lahkama teadusliku artiklina, mille puhul olevat väidetavalt kasutatud vananenud allikaid, muu hulgas Kinsey'd (Alfred Charles Kinsey, 1894 – 1956, entomoloog ja inimese seksuaalkäitumise uurija, populaarsete teoste autor, biseksuaal. Kriitikute arvates olid Kinsey uurimustes üle-esindatud vangid, prostituudid ja homoseksuaalsed inimesed, kelle esitatud infost pandi kokku pilt keskmise inimese seksuaalsusest, Wikipeedia) ….
Küsimused allikate vananemisest ja muust sopast, millega blogikirjutis üle valati, võib jätta sinnapaika. Häirivaim seevastu oli aga ülikooli rektori kohene reageerimine kiuslikule kaebusele ebaturvaliste õpiolude üle ning ajalehtede rõõmustamine, et professori töölepingut tahetakse lõpetada.
Selles asjas osati õigeaegselt taanduda, ent juhtum näitas kui kerge oli saada edumeelseks nimetatud rahvahulki tühjast tekitatud süüdistuse taha. Tõenäoliselt olid paljud jätnud artikli endagi lugemata ja uskusid vaid niinimetatud kvaliteetmeediat. Koguni mitmed kolleegid ja ametiühing (!) kiirustasid näitama oma edumeelsust ja patuoinast süüdi mõistma. Vaid mõni üksik ajaleht julges välja öelda, kuidas asjalood tegelikult olid.
See lugu on väärt ajalukku talletamist, kuna on niivõrd räige näide sellest uuest normaalsusest, mida mõned nii innukalt omaks võtavad, vaevu taibates, mida see tegelikult tähendab. Ilmselt nähakse selles midagi rohelist ja sallivat.
Veelgi vastikum on Päivi Räsäneni juhtum. Kui tema Piiblit tsiteerivatest sõnavõttudest tehti kaebus politseile, tõdeti selles asutuses, et süüdistuse künnist see materjal ei ületa.
Riigi peaprokurör aga oli teisel arvamusel ja asi on praegugi menetluses. Kui juba riigi kõrgeim süüdistaja on asjaga seotud, siis on kaalukausil terve riigi autoriteet. Kas nüüd keelustatakse Soomes sallivuse nimel omaenda religiooni pühakirjade tsiteerimine? See on kaugel paroodiast.
Puolimatka arvates on kõige selle taga rahvusvaheline ideoloogia, mida parema puudumisel nimetan queer-ideoloogiaks. Sellel on omad dogmad ja pühakujud, mille kritiseerimine on kategooriliselt keelatud, ning kasutab kõiki võimalusi oma eesmärkide saavutamiseks. Sihikul on vanamoodne tuumikpere ja kannatavad selles kõige enam lapsed, kelle õigus mõlemale vanemale seatakse kahtluse alla.
Keskseks dogmaks on ka arusaam, et sugu on tahte asi ja seda võib vajadusel vahetada. Selle asemel, et leppida mõlema soo suurte erinevustega, usutakse sellesse, et inimene võib sündida valesooliseks, mille parandamine õnnestub operatsioonide ja hormoonraviga.
Mäletan 1950ndatest aastatest ühte reklaamlauset, mis oli väänatud selliselt: „Teleks-tehismunad teiegi teismelistele." Toona oli tegemist vaid rõveda naljaga. Nüüd on asi naljast kaugel.
Kui sootunnuste hävitamisega võib alustada juba 12-aastaselt, on tegemist lapse õiguste rikkumisega. Lapsed vajavad kaitset sallivuse seljas ratsutavate selootide (terroristlik liikumine Jeesuse-aegses juutide ühiskonnas) vastu.
Puolimatka sõnavõtt on täiesti asjakohane vastusamm ideoloogiale, mis alusetute põhjendustega esitab väljakutse meie kultuuri vanadele, põlistele institutsioonidele. Ratsionaalselt mõtlevatele inimestele on see selge tekst, ent probleem on selles, et ratsionaalselt mõtlevad inimesed ei puutu kokku queer-ideoloogia esindajatega. Viimased aga ei mõtle ajudega.
Timo Vihavaineni blogikirjutise tõlkis Roland Tõnisson