Teineteisest lugupidava diskussiooni ruum, mida Kirk üritas luua, on tänaseks tema verre uputatud ning sõnum on üheselt mõistetav: revolutsiooniline kaader läbirääkimisi pidama ei hakka. Kes nõus ei ole, seda võib oodata Kirki saatus. USA ei ole enam kunagi endine ning neid rahne, mida Kirki atentaat koos Zarutska mõrvaga veerema pani, hakkame lähiaastatel alles nägema, kirjutab Markus Järvi.
Turning Point USA – Pöördepunkt USA on ameerika kristlase, konservatiivse meediategelase ja poliitilise aktivisti Charlie Kirki loodud organisatsioon, mille eesmärgiks oli noorte ja üliõpilaste seas konservatiivse maailmavaate levitamine rõhuasetusega arutelul, väitlemisel ja vabal sõnal. Eile Charlie Kirk mõrvati, hetkel, mil ta tegeles oma leivatööga ehk vesteldes ja väideldes USA ülikoolides pahemideoloogia poolt mentaalselt tüsistatud noortega.
Mõned päevad enne Kirki mõrva raputas konservatiivset ühismeediat video 22. augustil Charlotte'is, Carolina osariigis toimunud arutust veretööst, mille käigus korduvate kuritegudega vahele jäänud mustanahaline retsidivist mõrvas rongis tema eesistmel istunud ukraina tüdruku Irina Zarutska, lüües teda selja tagant korduvate noahoopidega kõrri.
Samal ajal kui konservatiivne ühismeedia kees, ei teinud USA liberalistlik peavoolumeedia Zarutska mõrva peale teist nägugi. Neegrite rassistlik organisatsioon Black Lives Matter jõudis aga ukrainlanna mõrva oma ametlikus kanalis õigustades isegi tõdemuseni, et "kõikidel mustadel on õigus vägivallale".
Päeval enne oma surma postitas Kirk X-i Zarutska mõrvavideost tehtud kuvatõmmise, mida kommenteeris vaid ühe napi lausega: Ameerika pole kunagi enam endine.
Mõned tunnid hiljem kinnitas ta seda lauset ja kogu oma elutööd mitte üksnes oma nime ja näo, vaid elu ja verega ning raius selle tõdemuse oma hinge hinnaga veelgi sügavamale inimeste teadvusesse.
Ameerika ei ole enam kunagi endine ning neid rahne, mida Kirki atentaat koos Zarutska mõrvaga veerema pani, hakkame lähiaastatel alles nägema ja kogema.
Mõrvapartei
USA ühismeediat sirvides on selge, et USA konservatiividel on demokraatide uusmarksistlikku rassivägivalda ja revolutsioonilist radikalismi õhutavast poliitikast saanud lõplikult kõrini. "Nüüd ma olen täielikult radikaliseerunud," kajab paljude avaliku elu tegelaste suust koorina.
Demokraatliku ärklemisideoloogia tagajärjed on tänaseks näha kogu Ameerika ühiskonnale ning eitada saavad neid vaid ajuklappidega äärmuslased ning tsiviliseeritud ühiskonna seestunud hävitajad.
Märgilisema pöördena hakkab silma üha kasvava hulga kommentaatorite seisukoht, et Kirki surmas on süüdi kogu propagandameedia in corpore ning demokraatide poliitikud, eesotsas Obama, Clintoni, Harrise ja teistega, kes kümne aasta jooksul on Donald Trumpi ja MAGA-liikumise kohta viibutanud väsimatult natsismi, fašismi ja totalitarismi kaarti ning on selle traagilise sündmuse eest otseselt vastutust kandvad valetajad ja vihaõhutajad.
Alles hiljuti "literally Hitler" sildiga vehkinud Obamade ja Clintonite krokodillipisarad Kirki mõrva järgsetes kaastundeavaldustes ei võta enam mitte keegi tõsiselt ning kohustuslik "heade mõtete ja palvete" mantra – selle kodumaiseks ekvivalendiks oli kunagi staarhukkamõistja Sven Mikser – kõlab selle seltskonna suust avaliku mõnitusena, mille taha varjub süüdlase nahapäästmise instinkt.
Kas keegi üldse usub, et need inimesed hakkavad hingede – rääkimata veel oma poliitiliste oponentide – eest palvetama? Ja isegi kui keegi nendest palvetab, siis tõenäoliselt ei tee ta seda mitte Pühima Kolmainu Jumala, vaid sootuks äraspidise seltskonna poole, kellelt hüva hingeõnnistust pole sünnis loota.
Elon Musk võttis X-is teema kokku temale omase reljeefsusega: pahempartei on mõrvapartei.
Postituse all kordus refräänina küsimus pahempoliitikute ja nende rahastajate tegelikust vastutusest. Mõni ebastabiilne hull võib propaganda poolt tehtud ajupesu mõjul teo täide viia, ent Soros, Gates ja Hoffman on hullu tulistaja kõrval samaväärsed, kui mitte suuremad vastutajad.
Ekskremendina tordil tasub mainida sedagi, et mõrvapartei ei suutnud isegi USA esindajatekojas ega Euroopa Parlamendis vait olla, kui konservatiivide poolt paluti Kirki mälestuseks vaikus- ja palvehetke.
Kas kätte on jõudnud pöörde– või hoopis keemispunkt?
Ühel tähendustasandil on Kirki mõrv eriliselt sümboolne. Ühiskondliku aktivistina uskus ta nimelt lõpuni vaba ühiskonna ideaali, ideede vabasse konkurentsi, rahumeelsse arutellu ja oponentidega väitlemisse, mille käigus võidab parim argument ja tõde. Kirk rääkis korduvalt vajadusest deradikaliseerida USA ühiskond, et tuua kodanikud ühiste väärtuste ümber keskpõrandale kokku.
USA ülikoolide kampuste külastuste ajal väitles ja arutles Kirk kõigi osapooltega, säilitades alati rahumeelse ja lugupidava hoiaku.
Veel 20–30 aastat tagasi oleks Kirki sõnum sõnavabadusest, sündimata laste eluõigusest, abielu ja perekonna kesksusest, inimeste soolisest kuuluvusest ja relvade kandmise vabadusest kuulunud Ameerika ühiskonna peavoolu ning kellelgi poleks tulnud pähe nimetada sellise maailmavaate kandjat natsiks, fašistiks või misogüüniks.
Tänaseks on pilt teine ning pahempoolsed hullumeelsed on Kirki mõrva ja sellele järgnenud parastavate ja heakskiitvate avalduste tulva läbi selgeks teinud, et eesmärgiks on Ühendriikide konstitutsioonilised alusväärtused pea peale pöörata. Avaliku diskussiooni ruum, mida Kirk üritas luua, on tänaseks tema verre uputatud ning sõnum on üheselt mõistetav: revolutsiooniline kaader läbirääkimisi pidama ei hakka. Kes nõus ei ole, seda võib oodata Kirki saatus.
See on aga erakordselt ohtlik. Kui ühiskonna lõhestumine on jõudnud sinnamaani, kus teise poolega pole enam mitte midagi rääkida, saavad mõlemad osapooled aru, et siit edasi loeb üksnes võit ja oma tahte pealesurumine.
Edasi on kaks teed. Lühiajaliselt võib toimida positiiv-negatiiv-valitsuste variant, mille käigus tühistab iga järgmine administratsioon eelneva valitsuse poliitikad ning suur osa valitsuste ressursist kulub föderaalsete struktuuride kaadrivahetustele ja ümberkorraldustele. Riik pendeldab iga nelja või parimal/halvimal juhul kaheksa aasta tagant ühest äärmusest teise.
Teine tee juhatab aga kodusõjani, mille käigus võitja suuremalt jaolt elimineerib oma oponendid ning vähemalt mõneks ajaks saavutatakse riigi toimimiseks vajalik maailmavaateline homogeensus.
Tänast seisu nii Euroopas kui ka Ühendriikides jälgides tundub, et meil seisab kahjuks ees suuremat sorti verevalamine. Peab tunnistama, et revolutsioon on ühiskonna lõhestamisega ühe oma eesmärgi juba saavutanud. Kui kriitiline mass inimesi viiakse loomuseaduse ja tsivilisatsiooni aluspõhimõtete vastastele positsioonidele ning õhutatakse nendes viha ja vägivalda, jõutakse välja olukorrani, kus ühtsel vundamendil asuv ühiskond osutub võimatuks.
Peale Kirki mõrva süveneb USA konservatiivses leeris see arusaam veelgi ning läbitunnetatud paratamatuse tagajärjed võivad esialgu veel vabalt märatsevatele ja huilgavatele pahemäärmuslastele kunagi karmilt kätte maksta.
Uus Martin Luther King ja luigemeedia moraalsed värdjad
On selge, et ühe nädala jooksul on USA saanud endale Irina Zarutska näol George Floydi positiivi ning Charlie Kirki isikus kandidaadi konservatiivseks Martin Luther Kingiks.
Viimase osas teen igaks juhuks mõne aasta tagust siseminister Lauri Läänemetsa avaldust silmas pidades lühikese sissevaate ajalukku: MLK näol pole tegu saksa mungaga, kes aastal 1517 Wittenbergi kõikide pühakute kiriku uksele oma teesid naelutas, vaid USA kodanikuaktivistiga, kes aastal 1968 kahtlastel asjaoludel mõrvati.
Martin Luther Kingi analoogia valguses ei saa mainimata jätta Kirki mõrva puhul kirjutatud Eesti Päevalehe juhtkirja "Verine hoiatus USA-st Eestilegi: ässitajad hävitavad inimlikkuse", mis korrutab vasakmeedia jutupunkte ning paneb süü Kirki surma eest tema enda õlule.
Kujutate ette! Elementaarsete põhimõtete ja diskussioonikultuuri viljelemine on luigemeedia juhtkirjas nähtud ässitamisena, mille tagajärjel ei suuda vaene USA noorsugu end kuidagi muud moodi väljendada, kui katuselt inimesele kõrri tulistada?!
"Kirki surm oli muu hulgas tema enda õhutatud poliitika traagiline peegeldus. Sest sallimatus nakkab ja võimendub. Pingete õhutamises on samamoodi süüdi ka radikaalid „teiselt poolelt"."
Ma ei tea, aga kas keegi vähegi terve mõistuse ja toimiva südametunnistusega inimene võiks oletada, et kui mõni kodu- või välismaine pahemliberaal peaks mõne radikaliseerunud hullu poolt maha lastama – hoidku meid selle eest Kristus Kuningas – tuleksid konservatiivid, kaasa arvatud Objektiiv välja kommentaariga, et kodanik X-i surm oli muu hulgas tema enda õhutatud poliitika traagiline peegeldus?
Taas oleme näinud, et luigemeedial pole ei au, häbi ega isamaad. Ei moraali, pieteeti ega elementaarset kultuuritunnetust. Jumalast rääkimata. Niimoodi kirjutavad moraalsed värdjad. Niimoodi kirjutab kõnts. Häbi teile. Häbi.
See juhtkiri läheb ajalukku, sest see näitab, kui madalale võivad südametunnistuseta propagandistid langeda.
Kirki ennast parafraseerides: sellest, kuidas keegi suhtub inimese surma võib väga palju välja lugeda.
Teie, luigemeedia, olete isegi selles inimeseks olemise esimese taseme eksamis läbi kukkunud.