Arutama ei pea seda, milliseid järjekordseid toetuspakette ja piirhindade mehhanisme elektrihindade ohjeldamiseks rakendada, ega isegi mitte seda, kas astuda põhjamaade elektribörsilt välja, vaid peamine küsimus peab nüüd olema, kuidas ja millal seda teha. Tegu on hädaolukorraga, hädaolukordi aga lahendatakse resoluutselt ja kiiresti, nendib Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi.
Klassikalisse riigi- ja majandusteooriasse on kinnistunud talupojatarkus, mille kohaselt on majanduse toimimiseks vaja omamaist ja võimalikult odavat energiat. Kui talu on sõltuv naabertalu küttepuudest, mille hinna määrab naabertalu peremees, on talu toimetulek, rääkimata majanduslikust konkurentsivõimest, tõsises ohus.
Täpselt sama mehhanism toimib riigi tasandil. Nii elementaarse põhimõtte meeldetuletamine peaks heas seltskonnas tekitama peaaegu piinlikkust, kui meie enda riik ja selle erinevad valitsused poleks selle vastu, alates Mart Laari reformidest ja lõpetades energiaturu mahhinatsioonidega, kilplasliku järjepidevusega eksinud.
Mõni aasta tagasi võis veel vaielda elektrituru mõttekuse teemal tuues poolt- ja vastuargumente. Tänaseks on olukord drastiliselt muutunud ning praegu oleme jõudnud punkti, kus esimeses järgus tuleb paika seada elektribörsilt lahkumise ajakava. Tegu on rahvusliku hädaolukorraga, hädaolukordi aga lahendatakse resoluutselt ja kiiresti.
Läbipaistmatu hinnakujundus, millele Eesti valija pole ühelgi valimisel mitte kunagi oma heakskiitu andnud ja mille tulemusel maksab sama börsi piires toimivas Põhja-Norras elektri megavattund teataval hetkel 1€, vaeses Eestis aga 4800€, on halb nali, mis tuleb kiiremas korras lõpetada.
Ma tahaksin teada, kas Eestis on kedagi, kes tunneks kedagi, kelle hinnangul on selline hinnakujundus mõttekas, õiglane ning Eesti riigi ja rahva toimetulekule kasulik – välja arvatud ehk Kaja Kallas, kelle nõukogude nomenklatuurilapsukese elevandiluutornist lähtuvate reaalsusest irdunud märkuste arsenal näib olevat põhjatu?
Teine oluline probleemide pundar, millega tuleviku rahvusmeelne valitsus peab hädaolukorra tingimustes tegelema, on riikliku energiaettevõtte ülbe nomenklatuur. Taavi Veskimägi, Hando Sutter ja Eesti Energia tütarettevõtete juhid peavad end üleval nagu nad haldaksid mitte riigi majanduse ja tootva tööstuse vereringet, vaid toimiksid New Yorgi börsil oleva firma eesotsas, mille tootmine toimub mõnes kolmanda maailma arengumaas printsiibil "kasum kiiruga maksimumi ja aborigeenidest lapstööjõule võimalikult vähe palka".
Riiklike energiafirmade toimimine tuleb vundamendini tükkideks võtta, sest elektrihinna kujundus peab tõukuma kodanike, väikeettevõtete ja majanduse selgrooks oleva tootva tööstuse vajadustest, mitte lähtudes riigifirma kasumist. Vastasel korral laseb riik endal aadrit ja müüb seda punasele ristile, lootes, et lühikese perspektiivi kasum kaalub kaotatud vere poolt põhjustatud aneemia kuhjaga üles.
Ei kaalu. Ühel hetkel vajub selline organism keset päeva kokku ja mõnest eurost paberi või panga digitaalse ühiku vormis pole enam kasu.
Maksimumvõimsusel tuleks käivitada kodumaise põlevkivienergia tootmine ja samal ajal astuda välja rohelepingutest ja CO2-kvoodisüsteemidest. Viimane samm on aga väga tõsine ning viib otsaga küsimuse juurde, kas Eestil Euroopa Liidu liikmena on seda üldse võimalik teha ning kas oma enda rahva ja riigi heaolu silmas pidades ei tuleks Euroopa Liidust lahkuda.
Jah, mina arvan ultimatiivselt, et tuleks, ent alles viimase sammuna, kui on selgunud, et muid variante pole enam lauale jäänud. Enne tasub katsetada sirgeselgset oma huvide eest seismist rahvusvahelistes struktuurides. Selles vallas on kõige paremaks näiteks Ungari. See maa on senini näidanud, et saab olla Euroopa Liidu ja NATO liige ning hoida samal ajal iseseisvat majandus-, kultuuri- ja välispoliitilist kurssi. Küsimus on rahvuslikus väärikuses ja tahtes, mida, tõsi, Eesti praeguselt orjameelselt nomenklatuurilt pole mõtet oodata.
Üks Eesti poliitiline jõud on kõik eelnevad ettepanekud suures plaanis välja käinud – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. On täiesti selge, et kui tahta läppunud kodumaises energianomenklatuuris muudatust saavutada ja selle tulemusel energia hindu alla tuua, tuleks eelolevatel parlamendivalimistel hääletada nende poolt.
Kõik teised erakonnad, kaasa arvatud Isamaa, on elektriturust rääkides pakkunud välja üksnes päästerõngaid, valuvaigisteid ja sooja teed, millega uppuja viimaseid tunde talutavamaks muuta, pakkudes samaaegselt katust laeva juhtkonnale, kes õnnetuse on põhjustanud.
Ent vaja oleks tagurpidi käik sisse lükata ja kurssi muuta – talvele vastu minnes pole Eestil muud võimalust, kui elektribörsilt välja astuda. Ühel hetkel me peame seda tegema niikuinii, sest praegune elektrihind pole ei lühikeses ega pikemas perspektiivis vastuvõetav.
Miks siis mitte juba kohe?