Donald Trumpil on veel võimalik süvariigi sõjapartei psühhopaatide poolt planeeritud hullumeelsust vältida, pingeid maandada ja sealjuures jääda truuks eelkõige oma valijatele, kes talle oma häält andes ütlesid selge "ei" USA neokonservatiivide igavese sõja kontseptsioonile, kirjutab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi.
Iisrael lükkas ööl vastu reedet Iraani ruumarajatisi rünnates käima võimaliku reaktsiooniahela, mida tuntud kommentaatorid ja politoloogid on ettenägelikult käsitlenud kui provokatsiooni, mille eesmärgiks on tõmmata USA Iraani vastu sõtta.
Nõndanimetatud realistlku välispoliitika koolkonna üks juhtfiguure, Chicago ülikooli professor John Mearsheimer on veendunud, et ei Iraan ega USA ei soovi tegelikult omavahelist avatud konflikti. "Iisrael on see, kes soovib tõmmata ameeriklased ja iraanlased taplusesse," tunnistas Mearsheimer.
Professor Jeffrey Sachs sekundeerib: "Netanyahu elu unistus on USA ja Iraani vaheline sõda. Ta ei jäta jonni. Avatud konflikt on täiesti võimalik".
Kolonel Douglas Macgregori hinnangul võib Netanyahu tõmmata Trumpi kuristikku: "Ta soovib sõda USA ja Iraani vahel maksku mis maksab".
Tucker Carlsoni andmetel üritas USA süvariik Trumpi presidendikampaania ajal teda korduvalt veenda, et Iraan plaanib tema mõrva. "Nii palju, kui mina tean, ei vasta see vähimalgi määral tõele," kommenteeris Carlson.
Nüüd on aga Iisrael ja Mossad kaardid lauale löönud ja küsimuseks jääb, kas tõesti õnnestub Netanyahu režiimil panna jälle USA-d oma musta tööd tegema, Trump kuristikku tirida ning alustada konflikti, mis USA sekkumise korral võib viia Kolmanda maailmasõjani.
Huvitava "kokkulangevusena" võib lisaks mainida USA-s parasjagu toimuvaid Los Angelesi rahutusi, mis kulutulena levivad teistesse linnadesse.
Pole sugugi võimatu, et sõjapartei on asunud teostama hübriidoperatsiooni, mille eesmärgiks on USA-s esile kutsuda kaos ja kodusõda suure sotsialistliku juunirevolutsiooni vallandamisega, Lähis-Idas aga siduda Trumpi administratsioon uue tärkava konflikti keeristesse.
Sellise operatsiooni eemärgiks oleks ühelt poolt võtta tänane administratsioon "rajalt maha", teisalt aga pakkuda alternatiivi ja asetada asetada see välispoliitiliselt "õigele rajale". Eelkõige oleks see oluline selle tõttu, et Ukrainast pole, Jumal tänatud, kasvanud tänaseks välja sellise mastaabiga konflikti, millele rahvusvahelise sõjapartei psühhopaadid tõenäoliselt algselt lootsid ehk Kolmandat maailmasõda.
Omaette huvitav on muidugi jälgida, kas kodumaises peavoolumeedias mõistetakse Iisraeli "ennetav" löök Iraani pihta hukka sama innukalt kui Venemaa "ennetav" sissetung Ukrainasse, või lükkavad peavoolu juhtkirjad kiiruga peale uue stratkomi kauamängiva: äkitselt avastab Eesti oma vitaalsed huvid muistses Pärsias ning Iisraeli sõjaõhutamisele takka kiites seistakse ühtse rindena demokraatia ja meie liitlaste vahvate ettevõtmiste kaitsel. Maailmarahu hinnaga, loomulikult.
Ärge muretsege. See küsimus oli retooriline. Me teame juba vastust.
Donald Trumpil on aga veel võimalik süvariigi sõjapartei poolt planeeritud hullumeelsust vältida, pingeid maandada ja sealjuures jääda truuks ka oma valijatele, kes tema poolt hääletades ütlesid selge "ei" USA neokonservatiivide igavese sõja kontseptsioonile.
Kui Trump seda ei suuda, kuulates USA poliitikaväljal mõistuse häälena esinevate inimeste asemel pigem Iisraeli kõikvõimsat lobi, Lindsey Grahami ja John Boltoni laadseid sõjapistrikke ning aastate tagust Hillary Clintoni Iraani hävitamise jutule järgnenud psühhopaatlikku naeru, võib MAGA-liikumisele asetatud viimsedki lootused maha kanda.