Luterlik vaimulik Veiko Vihuri leiab, et metropoliit Eugenit elamisloast ilmajätmisega ähvardanud riik vehkis kirikute suunal põhjakorealikult tuumarelvaga, ent ei saanud teada midagi sellist, mida ka varem ei teatud. Niimoodi toimides käitus Eesti Vabariik tema hinnangul aga vastiku jõhkardi ja kiusajana.
"Eesti riik (valitsus) vehkis kirikute suunal põhjakorealikult tuumarelvaga," leiab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulik Veiko Vihuri.
"Mida sai Eesti riik (valitsus) teada metropoliit Eugeni kirjast? Ma pean silmas midagi sellist, mida varem ei teatud," küsib ta.
"Eesti riik teab suurepäraselt, et MPEÕK kogudustes ei tegelda Kremli-meelse mõjutustegevusega. Seda tunnistas avalikult minister Läänemets, viidates julgeolekuasutustele. Seda kinnitas nüüd ka Eugeni."
"Metropoliit ise on teinud juba mitu Ukraina sõda taunivat avaldust ja kordas seda ka nüüd. Jällegi – riik ei saanud teada mitte midagi uut," rõhutab Vihuri.
"Ainus uus aspekt, mida avalikkus varem ei teadnud, oli see, et metropoliit Eugeni ei nõustu ühe patriarh Kirilli jutluses väljendatud mõttega. Kas selleks oli aga vaja lauale panna MPEÕK sulgemise ähvardus (kaudselt, tingimuslikult, aga siiski täiesti selgelt)?"
Vihuri hinnangul on see nagu barbaarne vehkimine tuumarelvaga, ülima abinõuga, et ennast kehtestada: "Jah, riigile kui seadusliku vägivalla monopolile on jõukohane likvideerida kirikuorganisatsioon. Seda on võimalik teha nii juriidiliselt kui füüsiliselt (nagu bolševistlikul Venemaal – papid seina äärde, usklikud laagrisse)."
"Esimest korda kasutas Eesti riik kiriku sulgemise ähvardust. Ja see peaks lööma helisema häirekellad kõigis Eestis tegutsevates kirikutes," leiab Vihuri.
"Kui riik oli valmis seda n-ö tuumaähvardust kasutama ilma reaalse põhjuseta ühe kiriku vastu, võidakse seda kasutada ka teiste kirikute vastu, kui tahetakse oma tahtmist saada. Seda tehes astus Eesti Vabariiki üle punase joone, käitudes vastiku jõhkardi ja kiusajana."
Ta tunnistab, et selliselt käituva jõhkardi ja kiusaja vastu puudub temal igasugune respekt.
"Ma ei tea, kas ja kes ja kuidas seda muuta saab, kuid mitte sellise riigi koitu ma ei läinud tervitama 24. veebruaril 1989. aastal Pika Hermanni juurde. Ma läksin tervitama vabaduse ja inimlikkuse sündi. Mis praegu toimub, pole kumbki," leiab ta.
Ühes varasemas sotsiaalmeedia postituses väljendas Vihuri seisukohta, et Eesti Vabariik on korraldanud kirikule – konkreetselt Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule – kõige ehtsama bolševistliku rünnaku, kuna lauale pandi ultimaatum, mille kohaselt peab kirikujuht esinema valitsuse poolt nõutud poliitilise avaldusega või ta peab Eestist lahkuma.
"Ma ei tea, kuidas metropoliit Eugeni ultimaatumile reageerib, aga kui taolisele nõudmisele järgi anda, siis järgmisel korral võib valitsus nõuda kirikutelt (mitte ainult MPEÕK-lt) teatud olukorras muidki avaldusi," kirjutas ta toona.
"Seaduslikku alust sellisel riigivõimu sekkumisel kiriku asjadesse pole, sest MPEÕK ja selle juht pole teinud midagi seadusevastast. Vastupidi, nad on korduvalt deklareerinud, et taotlevad oma tegevuses ühiskonnas rahu, viimati neljapäevases sinodi avalduses," rõhutab Vihuri.
"Läänemetsa sõnul aga "seal ei ole võetud neid seisukohti, mida Eesti riik on soovinud." Vaat niimoodi. Kiriku juhtorgan ei ole võtnud seisukohti, mida valitsus on soovinud."
Tema hinnangul tuli aga nõukogude ajal võimude soovidele koheselt kuuletuda.
Pärast metropoliit Eugeni avaldust kirjutas Vihuri aga täiendavalt, et tal on selle üle väga hea meel ja ühtlasi teeb talle rõõmu, kuidas tujukale Caesarile on makstud kristliku leebusega punktuaalselt kõik, mis nõutud.
"Caesari pärast ma erilist rõõmu ei tunne," nendib ta samas. "Caesar on siin vaid üldnimetus ilmalikule võimule, Läänemetsa näol on tegemist kõigest kohaliku konnatiigi kiusliku kiltriga (kupja abiline)."
Toimetas Martin Vaher