Miks peaks Riigikogu arvestama Roheliste „abieluvõrdsuse" petitsiooni toetuseks antud 35 805 allkirjaga ning mitte arvestama 2013. aastal SAPTK eestvõttel abielu ümberdefineerimise vastu korjatud rohkem kui 45 000 allkirjaga, küsib kolumnist Veiko Vihuri.
Tänavu 15. mail andsid erakonna Eestimaa Rohelised esindajad Riigikogule üle 35 805 toetusallkirjaga petitsiooni, millega taotletakse perekonnaseaduse muutmist nii, et õigus abielluda laieneks ka samasoolistele paaridele.
Meenutagem, et pea täpselt kaheksa aastat tagasi, 14. mail 2013, andis Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks parlamendile üle petitsiooni samasooliste paaride abielu seadustamise vastu ühes 37 854 allkirjaga. Allkirjade kogumine jätkus ka pärast petitsiooni üleandmist, nii et lõpuks kogunes toetajaid rohkem kui 45 000.
Kui toona vaikis Rahvusringhääling SAPTK aktsiooni täiesti maha, justkui olnuks tegemist vähetähtsa, uudiskünnist mitteületava ettevõtmisega, siis Roheliste petitsiooni üleandmist kajastati küll, nagu võib näha lisatud kuvatõmmisest. Võib-olla õpiti toonasest veast.
Ma ei tea, kuhu SAPTK poolt Riigikogule üle antud allkirjalehed viidi. Edaspidi pole neist enam midagi kuulda olnud. Poliitikas on jätkunud liikumine just selles suunas, mille eest on SAPTK korduvalt hoiatanud.
2014. aastast peale on Eesti ühiskonda lõhestanud kooseluseadus, mis suudeti Riigikogus läbi suruda poolikul kujul – ilma rakendusaktideta. Seaduse täielikul kujul vastuvõtmiseks puudus parlamendi enamuse toetus. Toonased uuringud näitasid, et puudus ka ühiskonna enamuse toetus.
Selleks, et taolisele manipulatiivsele poliitikale piir panna, soovisid konservatiivsed jõud anda abielu institutsioonile põhiseadusliku kaitse ja määratleda see selgelt üksnes ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna. Kuigi pole kahtlust, et 1992. aasta põhiseaduse koostajad pidasid abielu all silmas just ühe mehe ja ühe naise liitu, pole see eksplitsiitselt kirja pandud, mis annab progressistidele võimaluse moonutada põhiseaduse mõtet.
Nii leppiski eelmine võimuliit kokku, et 2021. aastal korraldatakse rahvahääletus küsimuse üle, kas abielu peaks jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks. Nagu teame, viisid kaitsepolitsei ja prokuratuuri sammud 12. jaanuaril – päev enne otsustavat hääletust Riigikogus referendumi korraldamise teemal – valitsuskoalitsiooni lagunemiseni. Küsitlused näitasid, et enamik inimesi toetanuks referendumil abielu jäämist traditsiooniliseks mehe ja naise liiduks.
Roheliste petitsioon sündis vastukäiguna referendumi algatusele. Seejuures on tähelepanuväärne, et „geiabielusid" tahetakse kehtestada samal viisil, nagu 2014. aastal samasooliste kooselu – „progressiivsete" jõudude toel parlamendis, ent ilma ühiskonna nõusolekuta. Väidetavalt otsedemokraatiat pooldavad Rohelised antud küsimuses rahva enamuse arvamusest ei huvitu – „abieluvõrdsuse" kehtestamine pidavat olema vaid lihtne bürokraatlik akt, seaduse kooskõlla viimine põhiseadusega (!). Igatahes Roheliste esinaine Züleyxa Izmailova ütles petitsiooni üleandmise puhul järgmist:
„Abieluvõrdsuse algatuse mõte on muuta Eesti vabariigi seadust, mis on vaid ja ainult riigikogu pädevuses. Naljakas oleks mõelda, et meie lihtne perekonnaseaduse muutmise ettepanek võiks isegi riigikogu valimiste kampaania osa olla, sest tegu on ju kõigest perekonna seaduse põhiseadusega kooskõlla viimisega. Lihtne bürokraatia, mis on Vabariigi sünni ajal tegemata jäänud. Kõik need poliitilised organisatsioonid, kes on seda enda kampaaniavankri ette seadnud, peaksid häbenema."
Siin torkabki valusalt silma valelikkus, millega asja esitletakse. Kehtiv perekonnaseadus on tegelikult põhiseadusega igati kooskõlas. Kõik saavad väga hästi aru, et teatud seltskond soovib muuta senist üldist arusaama abielust ja perekonnast. Selleks on välja mõeldud läbinisti valelik „abieluvõrdsuse" loosung, justkui oleks osadelt inimestelt ebaõiglaselt võetud õigus abielluda. Ei, kõigil täisealistel ja teovõimelistel isikutel on võrdne õigus abielluda, ent abielu on meie kultuuriruumis ühe mehe ja ühe naise vaheline liit. Muid kooseluvorme ei käsitata abieluna. Kui keegi tahab seda muuta, on selleks kindlasti vajalik saavutada laiem heakskiit ühiskonnas, mitte ainult mõnede parlamendierakondade toetus.
Konservatiivid üritasid küsida ühiskonnalt toetust senise abielumõiste kinnistamisele põhiseaduses. See katse nurjati kuritahtlikult. Nüüd püüavad revolutsioonilised jõud referendumist hoidudes läbi suruda oma ettekujutust abielust ja perekonnast.
Kahtlemata leidub ühiskonnas mingi hulk inimesi, kes on Roheliste algatusega nõus. Kuid samamoodi on suur hulk neid, kes ei toeta „homoabielude" seadustamist ja kes soovivad ka kooseluseaduse kehtetuks tunnistamist. Siit küsimus: miks peaks Riigikogu arvestama nüüd Roheliste petitsiooni toetuseks antud 35 805 allkirjaga ning mitte arvestama 2013. aastal SAPTK eestvõttel abielu ümberdefineerimise vastu korjatud rohkem kui 45 000 allkirjaga?
Paistab, et ühiskonna enamus ei vaidlusta samast soost täiskasvanud inimeste õigust elada n-ö elukaaslastena koos. Kuid on hoopis teine asi, kui nõutakse sellise partnerluse tunnustamist riikliku aktiga või lausa abieluks kuulutamist. Siis pole ju enam tegemist inimeste vahele jääva eraasjaga, vaid avaliku, kogu ühiskonda puudutava asjaga. Lapsendamisõiguse andmine toob kaasa täiendava probleemi – kuidas jääb lapse õigusega isale ja emale? Ja kui niinimetatud abieluvõrdsuse ettekäändel suudetaksegi läbi suruda „homoabielud", siis peatselt kerkib küsimus, miks ei tunnustata abieluna rohkem kui kahest partnerist koosnevaid „polüamoorseid" kooslusi.
On selge, et ilma laiema konsensuseta ühiskonnas neid asju otsustada ei saa. Vähemalt nii, et ei tekiks märkimisväärseid pingeid. Paraku on progressistid-revolutsionäärid üritanud oma nägemust kõigile hoolimatult ja valelikult peale suruda, keskendudes eesmärgile ja mitte hoolides inimeste arvamustest, hoiakutest ja tunnetest. Eestimaa Rohelised on täpselt samamoodi silmakirjalik ja poliitiliselt valelik seltskond kui need, kes 2014. aastal kooseluseadust läbi surudes ühiskonna tülli ajasid.