USA lennuväeohvitser Garrett I. Campbell kirjutab, et mitmed hinnangud Vene relvajõududele on osutunud ebatäpseks ning et Venemaa sõjalise võimekuse alahindamine lääne analüütikute poolt ei aita tegelikkuse adekvaatsele hindamisele kaasa.
Niipea kui ilmnesid esimesed märgid venelaste leeri üleslöömisest Latakia lennuväljal, hakkasid vohama teooriad nende strateegiast ja plaanidest Süürias – nagu ka küsimused selle kohta, kui kaugele nad (nagu teisedki) minna kavatsevad. Paljuski pandi nende teooriatega märgist mööda.
Mitmed analüütikud on väitnud, et Vene sõjavägi on nõrk. On neid, kes eriliselt rõhutavad venelaste vajakajäämisi Süürias nii õhu- kui mereväe vallas. Hinnates viimaste saavutusi lahinguväljal näib see hinnang olevat vigane. Vastupidi: Venemaa on näidanud, et neil on nii võimeid kui varusid (valmidusest rääkimata) saavutada tavavägede abil teatud poliitilisi eesmärke.
Õhus
Venelased sooritavad märkimisväärsel hulgal lühilende, mille kordaminek on kogetav. Hinnanguliselt koguneb neid lende praegu 48–96 päevas. Seda on palju – nagu aitab hoomata hiljutine artikkel New York Timesis:
"Vähemalt praegu annavad Vene hävituslennukid ühel tavalisel päeval president Bashar al-Assadi vastaste mässuliste pihta peaaegu sama palju lööke, kui ameeriklaste juhitud koalitsioon on sooritanud Islamiriigi vastu igas käesoleva aasta kuus."
Rünnakute käigus on nad saanud pihta arvestatavale sihtmärkide hulgale Assadi-vastaste mässuliste seas. Näiteks on raporteid selle kohta, et Vene õhulöögid tapsid 19. oktoobril silmapaistva mässuliste liidri, esimese rannikudiviisi staabiülema ja endise Süüria armee kapteni Basil Zamo. Ühe teise lahingu käigus tapeti Nour al-din al-Zinki brigaadide komandör.
Kas Venemaa suudab sellisel tasemel õhukampaaniaga jätkata? Mine tea. Sellega, mida Venemaa siiamaani taevas teinud on, ei suudaks võistelda praktiliselt ükski meie liitlastest NATOs – kurb õppetund, mille saime nii Kosovo kui Liibüa kampaaniate puhul.
Merel
Venemaa merelaevastikus on nähtud pigem "roostet kui põhjust rahutuseks". Samal ajal on too muljetavaldavalt uuendanud vanu aluseid ning tellinud uusi. Ning on demonstreerinud tähelepanuväärset võimekust: Vene korvetid ja fregatid Kaspia merel võivad tulistada tiibrakette 1500 kilomeetri kaugusele. Sellisest võimekusest ei teatud varem midagi. Et olukord perspektiivi panna: USA rannikumere lahingulaeva Littoral Combat Ship kaks varianti, Freedom ja Independence, on oluliselt suuremad, kaaludes vastavalt 2900 ja 3100 tonni, kuid ei oma mitte mingisugust tiibrakettide või muu sarnase tulistamise võimekust.
Seega tuli Venemaa vastav võimekus paraja üllatusena – see saatis läänele tugeva sõnumi ning viis ühe kommentaatori isegi niikaugele, et nimetada Vene laevastikku Kaspia merel mängureegleid muutvaks faktoriks. Oma väikeste, odavate, tehnoloogiliselt lihtsate ning kergesti toodetavate laevadega näitab Vene merevägi üles unikaalset võimekust ning rõhutab, kuivõrd tulemuslikud on teostamisel olevad uuendused – millest lõviosa on meile teadmata.
Ühtlasi on vaatlejad seadnud küsimärgi alla arvamuse, nagu poleks Vene sõjalaevastik – ja eriti Musta mere laevastik – suutelised viima läbi pikaajalisi operatsioone. Kuid viimase kolme aasta jooksul on nende laevad kui kaubarong Latakia ja Tartuse kaudu Assadi jõududele varustust toimetanud, ning raugemise märke pole näha. Olukorras, kus Vene maa- ja õhuväed on üha suuremal moel kaasatud, peaks lääs eeldama, et suureneb ka nende logistiline panus Assadi-meelsete liitlaste kasvavate vajaduste rahuldamiseks. Ning kõik viitab sellele, et nii ongi.
Tõtt-öelda on Musta mere laevastik osutunud Venemaale ja nende Süüria partneritele hindamatuks. Selle lipulaev, tiibraketikandja Moskva, ning seda saatvad arvukad lahingulaevad on paigutatud positsioonidele Süüria lähistel, pakkudes Vahemerelt õhu- ja raketikaitset. Kriitikud kinnitavad, et tegemist on vananevate laevade ja aeguva tehnoloogiaga. Mitmete NATO alustega võrreldes on see tõsi, kuid antud ülesannet silmas pidades on neist rohkem kui küllalt. Mis veelgi enam: nende kaasamine annab märku nii Venemaa võimekusest kui tahtest saavutada teatud välispoliitilisi eesmärke. Seega kujutavad nad endast olulist ohtu, mida NATO mereplaanijad ei tohi eirata.
Igal juhul on Venemaa viimase paari aastaga oma mereväge kõvasti arendanud, mis näib tulenevat nende poolt väljaöeldud ja -näidatud poliitilistest sihtidest. Eks aeg annab aru, aga kuni meil puuduvad tõendid Vene laevastiku peatse kollapsi kohta, ei tohiks hooletult loopida fraase, mis ei peegelda reaalsust.
Venelaste võimetes kahtlemise tagajärjed
Paljud hinnangud Vene sõjaväe võimete osas on osutunud ebatäpseteks. Problemaatiline pole see üksnes faktina. Muret teeb, et selline lähenemine võib kiskuda vildakaks meie hinnangu selle kohta, kui kaugele Moskva oma Süüriasse sekkumisega on valmis minema. Kui lääne analüütikud – ja omakorda ka lääne liidrid – otsivad võimalusi diskrediteerida Venemaa sõjalisi võimeid, haarab Moskva tõenäoliselt kinni võimalustest tõestada, et nad eksivad.