Saatesarja neljandas saates arutlevad teoloog, ajaloofilosoof ja mõõgameister Einar Laigna ning saatejuht Indrek Petersoo perekonna mõiste ja pühaduse üle.

“Elu on meile antud. See, kes meile elu andis, küsib meilt, mida oleme oma eluga teinud. Kas oleme selle ära lagastanud või täitnud oma maise elu jooksul ülesande, mis suures, avaras, universaalses universumi plaanis elul on? Viimsepäeva märgid ei tähenda fatalistlikku alistumist ega käegalöömist, esimest apokalüptilist ratsanikku tuleb võtta kui hoiatust – kõike järgnevat on võimalik täielikult vältida, kõik sõltub meist. Seega ei levita me viimsepäeva meeleolusid minnalaskmise mõttes, vaid meeldetuletust, et meile antud elu tuleb eriliselt pühaks pidada ja hoida, tehes seda paremini kui seni,” arutles Laigna.

“Toome näite meie ajaloost. Jaan Tõnisson, keda ei tahaks kuidagi Eesti poliitikuks nimetada, sest ta oli riigimees, palus nõukogude võimu poolsete kinnivõtjate saabudes pisut aega ümber riietumiseks ja pani selga fraki nagu läheks pidulikult riiki esindama. Arreteerijad olid imestunud: Tõnisson peaks ju teadma, mis teda ees ootab ning riietub sedavõrd pidulikult. Seepeale vastas Tõnisson kui olemuselt väärikas aadlimees: “Nii pidulikule sündmusele ei saa teisiti vastu minna!”” meenutas Laigna.

“Perekond on kohustus elu hoida ning edasi anda. Selleks, et elu püsib, tuleb edasi anda ka need teadmised, millel ta püsib. See ongi Jumala seadustele allumine. Katoliku kiriku õpetuse kohaselt on abielu sakrament ja seega lahutamatu. Kui tahame inimestena maailmas väärikalt alles jääda, siis peab perekond saama taas pühaks – nii perekonda kui elu tuleb hoida,” toonitas Laigna.

Einar Laigna hinnangul on loodusseadused on osa universaalsetest Jumala seadustest, mis on objektiivsed – inimene ei saa neid oma tahte kohaselt muuta, kuid võib ja peab neid tundma õppima. “Mida enam inimene loodusseadusi tunneb ja nende järgi oma elu korraldab ehk teisisõnu allutab end kuulekalt Looja seadustele, seda õnnelikum tema elu on,” tõdes Laigna.

“Võime täheldada tänapäeva ühiskonna lõhestunud suhtumist loodusseadustesse; ühelt poolt inimese hämmastav intellektuaalne-tehniline võime ja imetlusväärsed tehnikasaavutused, mida insenertehniline mõte on teinud. Oleme õppinud tundma mehhaanikaseadusi, materjalide õpetust, tugevusõpetust, ehitustehnikat ja paljusid teisi teadusalasid, selles valdkonnas uuribad teadlased loodusseadusi ning on nende osas väga kuulekad ja alluvad.”

“Vaid kuulekas allumine tagab edukuse ja innovatsiooni, see on üheselt selge. Kui aga vaatame iseendid kui bioloogilisi, psüühilisi ja vaimseid olendeid, siis äkki ei lähe loodusseadused meile enam korda ning tahame kõike ise määrata,” selgitas ajaloolane.

“Looja seadused, mis tagavad meie füüsilise allesjäämise üksikisiku, perekonnana, rahvana heidetakse ühtäkki kõrvale ja me arvame, et anarhia, mida me vabaduseks nimetame, on lubatud ning pole vaja arvestada ühegi seadusega. Seejärel toimub hääletamine, kus kahe häälega on lubatud nähtused, mis sisuliselt elu hävitavad. Selle tulemusena pöördub teaduslik-tehniline maailm meie endi vastu,” ütles saatekülaline.

Head vaatamist ja viljakat kaasamõtlemist!