Saatesarja “Vestlused Einar Laignaga” üheksandas saates arutlevad teoloog, ajaloofilosoof ja mõõgameister Einar Laigna ning saatejuht Indrek Petersoo väärikuse teemal.

Laigna tõdemuse kohaselt saavad erinevad mõisted aja jooksul uue, vastupidise tähenduse. Nii on juhtunud ka sõnaga “väärikus”.

“Meie klassikaline kirjakeel on väga rikas ja väljendite rohke. Keskajal on mõistel “väärikus” kindel tähendus – see tähistas kõrgeid ideaalne nagu võimelisus, kõlbelisus, auväärsus, sisemine suurus, üllus, suursugusus, aadellikkus, artistokraatlikkus, mida omakorda iseloomustas mõttepuhtus. Ka mõtted peavad olema kontrollitud ja puhtad. Samuti kuulusid väärikuse juurde meelepuhtus ehk puhta meele taotlemine ning kaunis välimus ja laitmatu käitumine koos žestidega,” ütles Laigna.

“Tänapäeval on sõna “väärikus” saanud vastupidise tähenduse. Inimväärikus tähendab seda, et lähtume inimolendi mingist erilisest õigusest olla täpselt niisugune nagu ta on. Kuuleme tihti, et vaba olemine tähendab olla “mina ise”. Aga kes on “mina ise”? Kas see, kes inimene parajasti on, ilma et peaks pingutama, enda juures midagi muutma või tegema? Füüsiliselt arenemata nooruk ei saa öelda, et tema inimõigus on olla arenemata. Inimõiguseks, isegi inimese kohustuseks on hoopis enda arendamine,” selgitas saatekülaline.

“Väärikus on seotud kohustusega. Meie kohustus on olla väärikas,” toonitas Laigna.

Head vaatamist ja viljakat kaasamõtlemist!