Klassitsist, ajaloolane ja Stanfordi Ülikooli Hoover Institute'i liige Victor Davis Hanson kirjutab portaalis Daily Caller, kuidas "õiglasest" ja "moraalsest" virgunud nomenklatuurist on saanud George Orwelli allegoorilise novelli "Loomade farm" laadis sigainimeste kari.
Epigraaf: "Kaksteist häält karjusid vihaselt ja need kõik kõlasid ühte moodi. Enam ei olnud küsimust, mis oli juhtunud sigade nägudega. Need elajad nägid väljapoolt välja nagu sigainimesed ja siis nagu inimsead ning taas sigainimesed. Juba oli võimatu öelda, mis on mis.
George Orwell: Loomade farm
Mida me peaksime arvama multimiljonärist Barack Obama 60. sünnipäevapeost Martha's Vineyardi villas ja seal möllanud virgunud rahakate jõugust ning nende orjamoodi teenijatest?
Kas sotsialistist kongressi liige Alexandra Ocasio-Cortez kuvas oma kannatusi inimeste eest, kui käis Metropolitan Opera 30 000 dollarilise piletihinnaga gaalal, kandes kuulsa moekunstniku loodud hirmkallist kleiti? Maskides morlokitest [Herbert George Wellsi raamatus "Ajamasin" maa all elavad metsistunud inimlased] teenijad kandsid kindlasti kenasti hoolt tema ja tema kaaslaskonna kõigi vajaduste eest.
Kas hiljuti Emmy auhinnatseremoonial kokku saanud pahempoolsed seltskonnatähed arutasid oma virgumuse (wokeness) väljanäituse taustaks, kuidas avada kodutute tarbeks Malibu plaažid?
Säherdustest variserlikest virglastest [wokists] aru saamiseks võib alati pöörduda George Orwelli poole. Tema allegoorilises novellis "Loomade farm" korraldasid koduloomad – keda juhtisid talumajapidamise mõtlevad sead – revolutsiooni ja ajasid inimesed talust minema.
Inimestevastased loomadest seltsimehed alustavad oma elu vabastatud talus Venemaa bolševike sarnase kirglikkusega ("neli jalga hea, kaks jalga paha"). Peatselt aga jõutakse sigade juhtimisel mõrvarliku kultuseni, mida juhib Jossif Stalini sarnane ülemsiga. Millega revolutsioon jõuab punkti, mille vastu see algselt üles tõusis: "Neli jalga hea, kaks jalga parem."
Meie tänaste virgunute jaoks on null-aasta revolutsioon jõudnud alles teise aastasse. Kuid eelmise aasta neljajalgsed revolutsionäärid uhkeldavad juba kahel jalal kõndimisega. Nad mitte ainult ei jäljenda kõiges "valgeid ülemvõimlasi" ja "kapitaliste", vaid teevad neile isegi silmad ette oma eriliste privileegide- ning materiaalse heaolu ihaga.
Mustad Elud on Tähtsad (BLM) liikumise kaasasutajal Patrisse Cullorsil on tänaseks kokku neli virgunud maja. Täna pole ta enam barrikaadidel, vaid elab turvaaedadega kaitstud pradiislikus maapiirkonna Topanga Canyoni eliitelurajoonis, kus elavad peamiselt valged ja rikkad inimesed – sest ta on selle oma revolutsioonilise teenistusega välja teeninud.
Tahumata revolutsioonilisest õppejõust Ibram X Kendist on saanud kuulus "õpetlane", kes lendab ringi mööda ilma ja karjub oma sõnumit: "Kõik rassism on paha, kuid mõni rassism on hea!" Tänaseks on ta lisaks õppinud selgeks kunsti, kuidas oma eesrindliku sõimu ühe tunni eest küsida "tahan-ka-virguda" rahvalt 20 000 dollarit.
Mida me peame arvama Colin Kaepernickist, kes on keskpärane [Ameerika jalgpalli] tagamängija ja kellest tänaseks on saanud virgunud tulehark? See inimene keeldub hümni ajal püsti seismast ja on oma "põlvele laskumise" (take a knee) kitšiga nakatanud terve professionaalse spordiilma.
Kaepernickist on saanud butiigirevolutsionäär ja multimiljonär. 12 miljoni dollari eest aastas müüb ta Nike'i spordijalatseid, mis sageli valmivad Hiina sunnitöölaagrites.
Virgunud NBA täht LeBron James kuulutab oma 23 miljonit dollarit maksvast Brentwoodi villast kui ebaõiglane on Ameerika, teenides ise samal ajal oma Hiina totalitaristidest tööandjaid ja saades nende kaupade kiitmise eest lõpuks kokku üks miljard dollarit.
Teised nomenklatuuri hulka kuuluvad revolutsioonilaines seilavad virgunud on veelgi küünilisemad. Suurettevõtete ja Wall Streeti kapitalistid tajuvad, et natukene virgunud vooruslikkuse kuvamist, etlevate mitmekesisuse koordinaatorite palkamist ja virgunud reklaame ostavad ära Al Sharptoni [pöörane, mitte väga arukas, must pastor] laadsed hurjutamismeistrid.
Siis on olemas veel kärpijad ja võimestajad. Need on jõukad, rikkad ja professionaalsed ühiskonnakihid. Need tunnevad – abstraktselt – ebaõigluse pärast ennast absoluutselt halvasti, kuid pea mitte kunagi ei käi füüsiliselt läbi "räpaste" klassidega.
Nende jaoks on virgumus, nagu partei liikmestaatus oli eetiliselt pankrotis Nõukogude Liidus. Seda on vaja meelerahuks ja oma sissetuleku säilitamiseks, mis samas ei takista jätkuvalt elamast oma priviligeeritud mugavat elu.
Mida rohkem telesaatejuhid räuskavad "süsteemset" seda ja "ülemvõimlikku" toda, seda rohkem kirjutavad ülikoolide juhid "me ei ole sellised" laadis karme hinnanguid oma koolide kohta, seda enam nad mitte ainult ei tunne ennast paremini, vaid seda enam nad ei näe ka kohustust suhestuda "Teisega".
Mittevalgete, kes on ennast ise kuulutanud Teiseks, seas kujutab virgumine tegelikult seltskonnatähtede, haritlaste, näitlejate, aktivistide, intellektuaalide, petturite, juristide, kõrgema keskklassi ja rikaste ülalt alla tehtud "eliidi revolutsiooni". Samas ei nõua sellised mittevalged virgunud, et suurlinnade vaeste elupiirkondade lapsed pääseksid ligi heale klassikalisele haridusele. Samuti pole neil endil mingit isu kolida mõnda vaesemasse kanti ja oma vara kellegagi jagada. Väga harva on näha seda, kui need jagavad teistega oma kapitalistlikke kogemusi sellest, kuidas nad ise rikkaks said.
Sellised inimesed on veelgi küünilisemad. Kahetsusväärne vägivald tänavatel, 2020. aastal 120 päeva kestnud rüüstamised, tapatalgud ja põletamised on virgunud jõukurite jaoks ainult kaalukangiks. Nad sõdivad enda klassi ja meelsuse erinevate suguharudega ühtede ja samade eliidi pirukatükkide pärast. Samal ajal materdavad nad kirjeldamatu innukusega koomikseid, telereklaame, tippülikoole, sümfooniaorkestreid ja teleseriaale selle eest, et kui neis ei järgita de facto rassikvoote, siis "süsteemse rassismi" tõttu pannakse Portland, Seattle või Baltimore taas põlema.
Orwell arvaks virgunud Obamadest, Nancy Pelosidest, AOCidest, Bernie Sandersitest, LeBron Jamesitest või Ibram Kendidest ja nende rikastest vaenlastest, kes väidetavalt ei ole virgunud, kohta – "pole aru saada, kes on kes".
Tõlkis Karol Kallas