Seekordses videokommentaaris vaatleb Markus Järvi kooseluseaduse vastuvõtmise kultuurilist mõju ning nendib, et ühiskond on kistud kultuurisõtta, kuna Eesti poliitiline eliit on otsustanud eirata rahva tahet ning demokraatlikke printsiipe, sildistades enamuse rahvast tagurlikeks vihkajateks, putinistideks, natsideks, nõukogudeaegseteks, sallimatuteks jne, seda loetelu saaks veel pikalt jätkata. Üks parimaid näiteid sellisest retoorikast oli Alari Rammo (pildil keskel) päevakommentaar Vikerraadios. Rammo kõne on nii absurdne, et selle üle võib vaid naerda. Head vaatamist!

"Tervist head sõbrad!

Kooseluseadus on vastu võetud ja Presidendi poolt juba samal päeval ka välja kuulutatud. Eelnõud ootavad aga ees veel suured muudatused, sest praegune riigikogu koosseis lükkas kõrvale üle kaheksakümne rakendussätte, mis võimaldas eelnõu vastu võtta lihthäälteenamusega. Tegeliku seadusloome töö jätsid eelnõu algatajad seega targu järgmise riigikogu koosseisu õlgadele.

Just selles punktist nähtub ilmselt kõige paremini kooseluseaduse ilmselge ideoloogiline iseloom – kooseluseaduse fanaatikuid ei huvita reaalsed inimesed, olgu nad siis sama- või erisoolised paarid ja nendele pakutav kaitse, vaid vaja oli seadus maksku mis maksab läbi suruda, eesmärgiga anda ühiskonnale aimu ideoloogilisest sõjapidamisest rahva kesksete tõekspidamiste vastu.

Siin paljastub kõige ehedamal kujul see, millest me olime kaks aastat järjest rääkinud – vajadus muuta kultuuri põhimõisteid ja ideaale, tungiv surve määratleda ümber tsivilisatsioonilised konstandid, püsiväärtused, mida kuni viimaste aegadeni on peetud ilmselgeteks.

Liberaalse ideoloogia nimel on sõidetud üle põhiseadusest, demokraatia ideaalidest, rahva valdava enamuse hoiakutest ja tõekspidamistest.

Oleme me valmis seda möönma või mitte, aga see, mis meie silme all aset leiab on kultuurisõda, mis on võtnud seadusloome kuju.

Pange tähele, veelkord, siin pole tegu lahenduste otsimisega. Kui poliitikud tahaksid tõelisi ja efektiivseid lahendusi, siis oleks nad juba ammu võinud koostada suhteliselt väikese vaevaga notarite tarbeks tüüplepingute paketi, mis reguleerib faktilises kooselus elavate inimeste, olgu nad siis samasoolised või erisoolised paarid, kõiki tsiviilõiguslikke suhteid, haigla külastusest kuni varaliste lepinguteni.

Ja tõepoolest, miks ka seda mitte sellisel viisil korraldada. Kuid seda ei olnud vaja. Vaja oli asetada homoseksuaalne suhe institutsionaalsel ja sümboolsel tasandi traditsioonilise perekonna kõrvale, segada need omavahel perekonnaseadusest tulenevate regulatsioonidega ühtseks mõisteks ning muuta seeläbi kultuuris kinnistunud arusaamu perekonna ideaalist.

Ja loomulikult, vähe sellest, vaja oli seeläbi avada tee mitte lihtsalt de facto (nagu praegu) vaid ka de jure abielumõiste ümberdefineerimiseni tulevikus, näiteks perekonnaseaduse väikese muudatuse teel, mis sedastaks lihtsalt: abielu ei sõlmita mitte ainult mehe ja naise vahel, vaid ka samasooliste vahel. Kõik. Sellega oleks meil nn homoabielu seadustatud.

Aga kõik see, head sõbrad, jahugu poliitikud teile kasvõi tuhat korda mingit sallivuse ja tolerantsi mantrat, on tegelikult kultuurisõda teie, teie laste mõistuses kinnistuvate ideaalide sisu ja suunatuse vastu. Mida teie õigeks peate? Mida peavad õigeks ja ihaldusväärseks meie järeltulevad põlved? Kuhu suunavad nemad oma elu ja kuhu asetavad nad ühiskondliku ideaali, mille poole pürgida?

Sõda käib selle üle, kuidas me määratleme iseennast ja millisel viisil peegeldab ühiskondlik elu meie enda määratluse sisu. Sõda käib õiguse üle suunata kultuurilisi protsesse alusvundamendi rajatiseni välja. Sellelt pinnalt on väga raske astuda dialoogi, sest modernse vasakliberalismi näol, mille peamiseks löögirusikaks on tänapäeval homoliikumine, on tegu tsivilisatsiooni seniste põhihoovuste vastase liikumisega, mis on pea kõikidelt oma eeldustelt tsivilisatsioonilise mõtlemise antitees.

Seal, kus tsivilisatsioon väärtustab erinevate põlvkondade akumuleeritud tarkust ja elukogemust ehk elavat traditsiooni, mida edastatakse järeltulevatele põlvedele vajaliku ja hinnatud pagasina, millelt edasi liikuda suurema enesetäiendamise poole, väärtustab vasakliberaalsus vana lõhkumist ja enda infantiilsete uitmõtete ja soovide kohest rahuldamist.

Kui traditsiooniline mõtlemine näeb kultuuri järjepidevusena, siis vasakliberaal ehk kultuurilammutaja näeb katkestuste jada.

Seal, kus kultuuritunnetus näeb pikka liini, mis kannab tänapäevani vitaalseid väärtusi minevikust, näeb liberalism vaid taaka, mis on vaja kiiremas korras enda õlult ära lükata.

Seal kus traditsionalist näeb möödaniku väärtustes kultuurilist nabanööri, mis pakub ühiskonnale mentaalseid toitaineid, näeb liberaal ahistavat seotust.

Seal, kus traditsionalist hoiab loovat püsivust, ihkab liberaal pidevat muutust.

Miks ma räägin teile kultuurist? Ühel väga lihtsal põhjusel – kultuur on nimelt see, mis me ise oleme. Kes suunab kultuuriloomet, valitseb inimeste kõige intiimsemates soppides.

Nüüd võiksite küsida, kas soovib SAPTK suunata kultuuri ja seaduse loomet, et valitseda?

Sellele on üks väga lihtne vastus: SAPTK soovib väärtustada seda, mis on juba ammu loodud, mis juba ammu on õigeks ja vajalikuks tunnistatud ning mis on ennast tõestanud tervete ja elujõuliste rahvaste ja kultuuride vaimse ehituskivina. See, mis alati on olnud, peab olema ja jääma ka tänapäeval kultuuri kujundavate tuumikväärtuste keskmesse. Üks nendest on abielu käsitlus mehe ja naise elukestva liiduna.

Kultuurisõja juurde kuulub oma vastaste halastamatu sildistamine. Need inimesed, kes kaitsevad kõige ilmsemat ehk mehe ja naise teineteist täiendavat liitu ühiskondliku ideaalina, soovitusliku suunana, kuhupoole ühiskond peaks liikuma – seda iseenesest mõistetavust, mis veel paarkümmend aastat tagasi oli ka Eesti ühiskonnas nii selge, et keegi ei tulnud selle peale, et põhiseaduse 27 paragrahv võiks perekonna all silmas pidada midagi muud kui seda, mida selle all on alati silmas peetud – just neid inimesi sildistatakse süstemaatiliselt tänapäeval vihkajateks, tagurlasteks, natsideks, putinistideks, hoolimata sellest, et neid inimesi on viimaste arvamusküsitluste järgi Eesti ühiskonnas kaks kolmandikku.

Seda on teinud meie peaminister, poliitiline eliit ja President koos meediaga, mis on käitunud kooseluseaduse küsimuses, Priit Pulleritsu väljendit kasutades, in corpore putinliku propagandavahendina. Ja siin on teine punkt, kus diskussioon on nendel eeldustel väga raske, kui mitte võimatu, tekkima.

Aga oma tänase kommentaari lõpetan huumorinurgaga. Olgu siis teada, kuidas käsitleb meie perekeskset meeleavaldust ERR-i päevakommentaaris kodanikeühenduste liidu töötaja Alari Rammo.

Head kuulamist! Mina olen Markus Järvi. Kohtume juba järgmiste kommentaaride vahendusel!"

Vt seonduval teemal: