Kui valitsuse liikmed räägivad "abieluvõrdsuse" seadustamiseks ajaakna ära kasutamisest, meenutab see taskuvarga käitumist, kes kasutab ajaakent käe teisele inimesele taskusse panemiseks, ütles Eesti Kirikute Nõukogu president ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma. Tema hinnangul ei ole see aga hea poliitikakultuur, mida peaks demokraatias kasutama.
Uus valitsus loodab "abieluvõrdsuse" eelnõu veel enne suvepuhkusi riigikokku saata ning sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo sõnul kavatsetakse eelnõu üle arutlemiseks kohtuda muu hulgas ka kirikuesindajatega.
Viilma rääkis rahvusringhäälingule, et ainuüksi EELK-s on ligi 70 vaimulikku, kellel on õigus riigi nimel abielusid registreerida ja seega on loomulik, et kirik kaasatakse selles küsimuses arutelude ringi.
Kirikute positsioon on Viilma sõnul olnud senini Eestis ühene: abielu on mehe ja naise vaheline liit ja see tuleneb piiblist ehk on usuline seisukoht, mida ei saa läbirääkimiste pinnalt muuta.
"Need kirikud mujal maailmas, kus on asutud abielusid laulatama ka samasooliste paaride puhul, ei ole ka mitte piiblit muutnud, vaid kirik on ennast kohandanud kohalike oludega," sõnas ta. "Meil ma ei näe, et praegu oleks selleks kirikutes valmidus või tahe."
Ta lisas, et, et sooneutraalse abielu teema on Eestis päevakorras väga uus ja kirik tunneb end samasugusesse olukorda sattununa nagu aastal 2014, kui kooseluseadus vastu võeti. Viilma tuletas meelde, et kirikute nõukogu esitas toona terve hulga ettepanekuid, kuid kõigile küsimustele vastust ei antudki.
"Täna kõik ütlevad, et kooseluseaduse läbisurumine 2014. aastal ei olnud hea poliitika, õige poliitilise kultuuri näide. Nüüd oleme samasuguses olukorras, kus kuuleme, kuidas valitsuse liikmed räägivad ajaakna ära kasutamisest. Minule meenutab see natuke taskuvarast, kes kasutab ära ajaakent, et käsi teise inimese taskusse panna või tanklavarast, kes ootab, kuni teller pöörab ümber, et letilt midagi haarata. Selline ajaakna ärakasutamine ei ole minu meelest hea poliitikakultuur, mida peaks demokraatias kasutama," lausus peapiiskop.
Ehkki kirikute kaasamine diskussiooni on hea, võib see kaasamine tema sõnul olla ka formaalne.
Kompromiss võiks olla Viilma hinnangul see, et arutada lõpuni kooseluseaduse teema ja lahendada samasooliste inimeste õiguslikud ja muud probleemid, aga praegu tahetakse vastu võtta nii kooseluseaduse rakendusaktid kui ka abielu sooneutraalseks muuta.
Viilma tõi välja, et kui vahel öeldakse, et kelleltki ei võeta muudatusega midagi ära, siis tema tunneb kiriku esindajana küll, et see abielu, mis on seni kristlikus lääne kultuuriruumis selgelt pühakirjal ja piiblil põhinenud, võetakse neilt ära.
"Selle mõiste võetakse meilt ära ja meile ei jää mingit muud abielu mõistet kui kristlik abielu. Mis see siis tähendab, et hakkame rääkima kahest erinevast abielust? Ja mida see ühiskonnas tähendab ja kuidas kirikute esindajad saavad siis registreerida kaht eri sorti abielu, üks on laulatus ja teine juriidiline, riigi nimel sõlmitud abielu? Need küsimused tuleb ära lahendada," lausus kirikujuht.
Ta lisas, et tegelikult ei arvestata siin usuvabadusega ega ühe teise vähemusega, kelleks on kristlased.
"Ühe vähemuse probleemide lahendamisel, mida saaks lahendada ka kooseluseaduse lõpuni rääkimisega, jäetakse teine vähemus ja nende usul põhinev veendumus märkamata, kuigi ka see on põhiseaduslik kohustus – usuvabadus tagada," märkis Viilma.
Ta pidas arusaamatuks, et kui Euroopas vaieldakse ja käiakse kohut ka selliste tühiste terminite üle, kas iga juust on juust või iga piim on piim, kuidas siis meil muudetakse ära abielu tähendus.
"Abielu mõiste lihtsalt vahetatakse ära, sest täna on see ajaaken ja on grupp inimesi, kellel isegi tegelikult pole valija mandaati. Nad kasutavad seda võimalust ära, täpselt nii, nagu see oli kooseluseadusega. Millegipärast arvan, et mõni aasta hiljem öeldakse, et ka see ei olnud hea poliitkultuur," ennustas Viilma.
Toimetas Martin Vaher