Me ei hoia vaka all, et tahame anda lootust teistelegi. Lootust, et kristlik elukäsitus, isamaa-armastus, rahvuslik uhkus ehk siis rahvuslik poliitika pole möödanik, vaid on tulevik. Kolmekümne aasta eest arvasime, et meie tulevik on Euroopa, täna arvame, et meie olemegi Euroopa tulevik, tõdeb Ungari peaminster Viktor Orbán oma peaministriperioodi inauguratsioonikõnes.
Lugupeetud proua president! Lugupeetud parlamendi esimees! Lugupeetud rahvasaadikud!
Alustan tänusõnadega. Tänan kõiki mind toetanud parlamendisaadikuid. Tänan hääletanud kodanikke usalduse eest. Mind valisid siin ametisse saadikud, ent ma ei unusta, et volitus selleks tuli valijailt, ungari inimestelt. Nägime vaeva valijate usalduse ja volituse nimel, ka ma ise nägin. Olen möödunud aastatel püüdnud teenida oma isamaad nii hästi kui vähegi suudan. Valimisvõitluses ei andnud endale armu ma ise ega keegi teine meist. Seepärast seisangi korralikult tehtud töö tagajärjel teie ees nüüd rõõmsameelse ja enesekindlana. Juba viiendat korda.
Tänan iga kaasmaalast nii siin- kui sealpool raja, kes andis oma hääle kas kodukohas või kuskil maailma otsas ning seeläbi võttis osa ungari rahvuse ühisotsusest, mis määras me isamaa liikumissuuna järgmiseks neljaks aastaks. Me vastased hoolitsesid selle eest, et seekordsed valimised toimuks seninägematu rahvusvahelise ja kodumaise tähelepanu all. Igaüks sai näha, et Ungari on riik, kus ei toimu valimispettust, ei saagi toimuda. Tänan opositsiooniaktiviste selle eest, et nad oma tähelepaneliku jälgimistööga aitasid kaitsta maailmas Ungari head nime ning usaldust Ungari demokraatia vastu. Suur valimisosavõtt annab märku demokraatia heast tervisest. Kulunud väljend, ometi tõene.
Kolmekümne aasta eest arvasime, et meie tulevik on Euroopa, täna arvame, et meie olemegi Euroopa tulevik.
Ungari inimesi huvitab nende saatus, neil on ühiskonnaasjadest oma arvamus, ja nad ei hoiagi seda vaka all. Ungari demokraatia 32-aastases ajaloos pole veel ühelegi erakonnale antud nii palju hääli kui FIDESZ-i ja KDNP nimekirjale ja kandidaatidele. Ja mis veelgi olulisem: pärast kahtteist valitsemisaastat saavutasime absoluutse häälteenamuse. Annan endast kõik, et seda tohutut, Euroopa ulatuses seninägematut usaldust õigustada.
On mõtlemapanev, et saavutasime oma suurima ülekaaluga võidu just siis, kui asjade seis tundus kõrvalt vaadates olevat meile kõige raskem. Meie vastu koondusid kodumaised vasakpoolsed ja nende välismaised liitlased, poliitikud, rahamehed ja ka meedia. Öelgem otse välja: meie põrumisele tegi panuse ka Brüssel ja György Soros. Meie pihta kõmmutati, millega aga vähegi saadi. Pole siis ime, et see võit lisas meile särtsu.
Sõbrad, pole võimsamat tunnet sellest, kui su pihta on kõmmutatud, ent pole pihta saadud. Võitsime neli korda järjest, seda sellele vaatamata, et me isamaad on ähvardanud rahanduskriisid, ülemaailmne taud, migrantidevool ning nüüd juba ka sõda, ja ähvardavad endiselt. Selline võidujada on Euroopas ja isegi laiemas mõttes läänes tavatu, nii ülekaalukas võit aga seninägematu. Tasub, isegi tuleb otsida me võidu sügavamaid põhjusi. Minu veendumuse kohaselt on ungarlastel – mitte pelgalt juhtidel, vaid ka laiadel rahvamassidel – väga arenenud ajaloovaist, eriti aga ohutaju. Ja pole ka ime. Tuhat aastat on pikk aeg.
Ungarlastele on saanud selgeks, et ohtlikul ajal võivad erimeelsused, jagelused, sisetülid tuua endaga kaasa ränki tagajärgi, allakäigu, tagasilööke, koguni riigikaotuse. Omavaheline võitlus ja sisetülid on õndsa rahuaja luksus. Me praegune aeg on teistsugune. Kui häda käes, siis on tarvidus ühte hoida lausa käsk. Ajastukäsk. Kes sellest kõrvale hiilib, see seab sellega ohtu oma kogukonna, rahvuse ja isamaa. Seepärast teevadki valijad säärastele erakondadele ja poliitikutele uut ja vana. Ning ungarlased teavad sedagi, et koostöö ega üksmeel ei teki iseenesest.
Konsensust ei tule otsida nagu mingit lihavõttemuna, vaid see on vaja luua. Poliitikas läheb selleks vaja jõudu, võimeid, kõige enam aga head südant, head tahet ja isamaa-armastust. Kel see kõik olemas, pälvib inimeste usalduse. Minu jaoks oligi 2022. aasta parlamendivalimiste tähtsaimaks õppetunniks just see.
Lugupeetud riigikogu!
Peaministritöö ilu seisneb selles, et iga olulisema otsuse eest, olgu selle siis teinud ükskõik milline minister, vastutab lõppkokkuvõttes peaminister. Vastutuskoorem on raske; on neid, kelle see vajutab vastu maad, ent on ka neid, kellele lisab indu. Minu hinnangul on peaministri põhiülesanne püüda mingil viisil taibata, ette näha, millised ajad ootavad ees, ning ungarlasi selleks ette valmistada. Ülesanne tajuda tulevikku õpetab, et ühe inimese tarkus pole kunagi piisav. Edukaks valitsemiseks läheb lisaks ministritele vaja veel kümneid asjatundjaid, nõuandjaid ja vaimuinimesi. Õnneks pole Ungaril kunagi olnud puudust helgetest peadest, minagi arvestan oma tööd tehes nende abiga.
Lugupeetud riigikogu!
Kõik, mis on toimunud pärast 2020. aastat, ning kõik, mis omandab kuju meie päevil, s.t. see, millest saab aimata 2020. ja 2030. aasta vahelise kümnendi iseloomu, näitab ühte suunda, ehk siis toimub ühe kindla mustri järgi. Euroopa ja läänlane, mõistagi ka Ungari, meie, ungari inimesed on astunud ohtudeajastusse. See aastakümme kujuneb ohtude, ebakindluse ja sõdade ajajärguks.
Aastakümme algas koroonaviiruse-taudiga, jätkus aga sõjaga. Sõda ning sellele vastuseks mõeldud Euroopa sanktsioonidepoliitika kutsusid esile energiakriisi. Energiakriis koos USA laenuintressi-tõusudega tõid kaasa suure elukalliduse ajastu. Kõik see üheskoos toob endaga retsessiooni- ehk majanduslanguse-ajastu, mil Euroopas vahelduvad majanduse kogutoodangu kahanemise, stagnatsiooni ja vähese kasvu aastad. Võivad taaspuhkeda ähvardavad taudid. Võib süveneda majanduslangus. Veelgi hoogustub sisseränne rikastesse riikidesse. Kõige selle tipuks käib me idanaabri juures pärissõda, mis venib, ähvardades laieneda ülemaailmseks. Me pilgule avaneb sõjakümnendit kujutav vaatepilt.
Oleks tore, kui nii ei läheks. Ent meil tuleb lähtuda mitte soovunelmaist, vaid tegelikkusest. Meil, ungarlastel, tuleb selleks valmis olla, tuleb ses segaduses leida oma liikumissuund ning ajada meile sobivat poliitikat. Me ees avaneva sõjakümnendi-vaatepildi juurde käivad ka läänemaailma aina uued enesetapulained. Sääraseks enesetapukatseks pean näiteks Euroopa suurt rahvavahetuskava, millega tahetakse oma, kristlike laste üha kahanevat hulka korvata teistest tsivilisatsioonidest pärit täiskasvanutega, migrantidega.
Sääraseks katseks pean soomuutmise-hullust, mille arusaama kohaselt määrab inimene ise, kes olla, sealhulgas ka selle, mis soost olla. Ja sääraseks pean ka liberaalse Euroopa kava, mis astub üle läänt seni koos hoidnud kristlusest ja rahvusriikidest ega paku midagi asemele. Kava, milles määratletakse vabana sellist inimest, kes on ära lõigatud oma kogukondadest – perest ja isamaast – ning kus unustatakse ära, et üksinda olev inimene pole iial vaba, vaid on kõigest üksildane.
Meid rõhuvad niisiis üheaegselt majandushädad, sõjaohud, Euroopa sisemine vaimunõrkus ning Brüsseli poliitilised valeotsused. Just selles olukorras tulebki meil paika seada Ungari liikumissuund, ja kui see kord paigas, siis kindlal pilgul ja sammul oma kodumaad sinnapoole juhtida. Raske ülesanne, kuid meile jõukohane. Jõukohane, sest ungarlased on tehtud kõvast puust, seetõttu panemegi allakäigule visalt vastu. Mõistusepärane kord, stabiilsus, mitte mingi enesega rahulolu, kuid sellevõrra suurem alandlikkus, ennekõike aga järeleandmatu, vankumatu ustavus. Ja kõige selle juures siiras lahkus, terve omakasu; rõõmsameelne, iseteadlik ja vapper Ungari. Selline oleks seega järgmise valitsuse ülesanne.
Eriti loodan siinkohal traditsiooniliste kirikute koguduseliikmeile, kelle olemasolu juba üksinda on Ungarile suure väärtusega. Tagame kirikuile evangeeliumi kuulutamiseks vajalikud tingimused, vabaduse ja lugupidamise.
Eriti loodan siinkohal traditsiooniliste kirikute koguduseliikmeile, kelle olemasolu juba üksinda on Ungarile suure väärtusega. Tagame kirikuile evangeeliumi kuulutamiseks vajalikud tingimused, vabaduse ja lugupidamise. Näeme, et nõudlus kirikukoolide, kiriklike haiglate ja vanadekodude järele kasvab üha. Üheks me töö tähtsaks osaks saabki neid kõiki aidata. Ja mulle kangastuvad taaselustuva rahvusliku ühtsuse hingelised ja kehalised tunnusmärgid kogu Kesk-Doonau madalikul. See teeb head mitte üksnes naabermaade ungarlastele, vaid tugevdab üldse kogu maailma ungarlaskonda, samuti emamaad. Naabermaade ungarlased saavad meile loota, töötame väsimatult rahvuse ühendamise nimel.
Lugupeetud proua president! Lugupeetud riigikogu!
Esimese asjana pean nüüd rääkima Ungari julgeolekust. Juba kaheksakümmend kaks päeva on käinud Ukraina–Vene sõda. See sõda ei tohtinuks puhkeda. Endiselt kehtib vanade roomlaste tarkus „ei saa üheaegselt näha asjade algust ja lõppu". See tähendab, et sõda on lihtne alustada, kuid raske lõpetada.
Euroopal pole praegu mingit vahendit, millega lõpetada me naabruses käiv sõda. Jõu ja muude vahendite puudusel on kontinendi juhid seisukohal, et Euroopa sanktsioonide abil saab Venemaa põlvili suruda. Seda saab teha paberil, ja arvukalt paberpoliitikuid lehvitabki mingeid sellealaseid teoreetilisi tõendeid. Mulle ei meenu aga kohe kuidagi kas või üks ülemandriline majandusembargo, mis olnuks tulemuslik. Küll aga olen näinud, et kannatada sai hoopis embargo käivitaja ise. Lootkem ja palvetagem, et sedapuhku läheks teisiti.
Euroopa ühtsuse huvides ei takista Ungari sanktsioonide kehtestamist seni, kuni need ei ületa Ungari majanduse enesekaitse punast joont, s.t. ei asu ohustama juba Ungari energiajulgeolekut. Ungari on NATO liige. 1999-ndal viis just meie valitsus Ungari sellesse lääne sõjalisse liitu. Me poliitilise kogukonna, mu valitsuse ja ka mu enese jaoks on elutähtis, et Ungari kuuluks NATOsse. See ongi see kindel punkt, millele toetudes saame üles ehitada Ungari julgeolekustrateegia. NATO on kaitseotstarbeline liit. NATO ei tohi järele anda kiusatusele viia sõjalisi operatsioone läbi väljaspool oma liikmesriikide territooriumi. Ta ei tohi kaitseotstarbelisest liidust muutuda sõdivaks sõjaliseks liiduks. NATO pole Antandi-sugune liit, ega tohigi selliseks saada.
Me NATO-liikmelisuse olulisus pole olnud eales varem nii päevselge kui on praegu, Vene–Ukraina sõja ajal. Asjad võtavad üha halvema pöörde. Venelased kuulutasid selle sõja sõjaliseks operatsiooniks, kuna siis pole vaja läbi viia mobilisatsiooni, s.t. muutsid selle ajaliselt lõputuks, ameeriklased aga otsustasid Teise Maailmasõja ajast tuntud lend-lease'i seaduse abil anda Ukrainale sõjalist ja rahalist abi piiramatus koguses. Kõik see kokkupanduna moodustab võimalikest halvima kombinatsiooni.
Seepärast jätkubki sõda me kõrval veel pikka aega ja suurema relvahulgaga kui kaine mõistus suudaks haarata, ning kujutab Ungarile alalist julgeolekuohtu. Järgneval aastakümnel on me tähtsaim ülesanne hoida Ungari sellest sõjast eemal ning kaitsta Ungari rahu ja julgeolekut. See pole lihtne, sest meid rõhub meeletu surve välismaalt. Minu arusaama kohaselt on relvavedaja üht jalga pidi juba sõjategevuses osaline. Meie oleme rahu poolt.
Rahu ehitab, sõda lammutab. Seepärast tahame kohest relvarahu ja koheseid rahuläbirääkimisi, ning luban teile, et jääme sellele seisukohale ka kindlaks. NATO on kindel tugi, ent ei kaitse Ungarit meie asemel. Häda tulles kaitseb meiega koos ehk küll, kuid meie asemel kindlasti mitte. Rahusoovist ja heast tahtest üksi ei piisa. Kui mingi riigi sõjavägi on nõrk, sõdurid võitlusvõimetud, rahval aga puudub kaitsetahe, siis seda riiki rünnatakse esmajärjekorras. Ussi vastu aitab ussirohi. Meil on selle rohu nimeks Ungari kaitsevägi, me kõige pakilisem ülesanne ongi muuta ta tugevaks, tõeliselt tõhusalt kaitsta suutvaks jõuks.
Lugupeetud riigikogu!
Selleks sõjas on rünnatavaks Ukraina, ründajaks aga Venemaa. Seepärast toetamegi Ukrainat, ja sellepärast käivitasimegi Ungari ajaloo suurima humanitaarabiaktsiooni. Suhtarvult enim põgenikke oleme lasknud riiki just meie, ja kelle eest vaja, ka hoolitsenud. Aitame Ukraina põgenikke edaspidigi. Praegu jätame kõrvale asjaolu, et Taga-Karpaatia ungarlaste õigusi on seal varemalt rikutud. Ja jätame kõrvale sellegi tõsiasja, et Ukraina president ja valitsus sekkusid otseselt Ungari valimiskampaaniasse, toetades me vastaseid. Kõigile neile asjaoludele vaatamata saavad ukrainlased Ungarile ja ta valitsusele loota.
Lugupeetud riigikogu!
Me ikka veel Brüsseliga käivate vaidluste tõttu pean Euroopa Liidul peatuma eraldi. Nendin selge sõnaga, et Ungari on Euroopa Liidu liige ja et meie huvides on, et ta eelseisval kümnendil selleks ka jääks. Tõsi, Brüssel püüab tänapäeval liikmesriikide, sealhulgas ka Ungari suveräänsust piirata. Tõsi on seegi, et ta püüab rahvuste Euroopa asemel rajada hoopis mingit uut Euroopa impeeriumi, Euroopa Ühendriike – järgides Prantsuse ja Saksa varasemat sellealast eeskuju.
Tõde on ka see, et üha suureneb kultuuriline kaugenemine, vaat et juba võõrduminegi Euroopa lääneosa ning Ungari vahel. See on nii sellepärast, et meie usume Euroopa tsivilisatsiooni kristlikesse alustesse, usume rahvusriikidesse, Brüssel aga enam mitte. Meile on oluline, et oleks isamaa, mida armastada ja mille üle uhkust tunda. Meile on oluline, et saaksime säilitada tuhandeaastase ungari elu järjepidevuse, ungariliku olemasolulaadi Kesk-Doonau madalikul. Meile on oluline, et saaksime surra rahustava teadmisega, et me lastel ja lastelastel on olemas isamaa, ja et on, mida jätkata ja alles hoida.
Meie teada on see suurim asi üldse, mida üks ungari inimene oma lastele anda saab. Ja see on meie jaoks eelistatum igasugusest segasest jutust ja poliitikast, mis käsitlevad ühiseid euroopalikke väärtusi ning üha tihedamat integratsiooni.
Lugupeetud riigikogu!
Kahjuks, austatud rahvasaadikud, vastab tõele seegi, et Brüssel kuritarvitab oma võimu pidevalt, ja tahab meile peale pressida puha selliseid asju, mis on meile halvad ja võõrad. Lähtudes põhimõttest „ela ise ja lase teiselgi elada!", tegime Brüsselile kompromissettepaneku migratsiooni, soolise enesemääratluse ning viimati ka naftaembargo asjus. Kõik me ettepanekud lükati tagasi. Kuid me ei kavatse sellele vaatamata loobuda oma piiride kaitsest, lammutada oma piiritara ega lasta migrante sisse. Kaitseme oma perekondi, soomuutmisaktiviste aga ei lase koolidesse, meie maal on isa meessoost, ema on naissoost, me lapsed aga jäetagu rahule. Jääme kindlaks Ungari rahule ja julgeolekule ega kiida heaks selliseid majandusmeetmeid, mis lagundaks ungari perekonnad.
Kui see on nii, ja just nii see ongi, siis jääb veel vaid üle küsida, lugupeetud rahvasaadikud: mida me siis Euroopa Liidust üldse otsime? Vastus on, et otsime unistusi. Oma unistusi. Vabade ja võrdsete riikide ühendust, isamaade isamaad, demokraatiate demokraatiat. Otsime jumalakartlikku, inimeste väärikust kaitsvat, kultuuri-, teadus- ja vaimuelu tippe vallutavat Euroopat. Oleme Euroopa Liidu liikmed mitte sellepärast, et ta on selline, nagu on, vaid sellepärast, milline ta võiks olla. Ja senikaua, kui on veel pisimgi võimalus, et ta selliseks muutub, jätkame võitlust selle nimel, sest selline Euroopa pakub iseseisvale ja vabale Ungarile kõige rohkem arenguvõimalusi ja tegutsemisruumi. Mõeldes järgmisele aastakümnele, näeme Ungarit seal Euroopa Liidu liikmena, otsusekindlalt võitlemas oma õiguste eest ning otsimas liitlasi liidu uuendamiseks.
Lugupeetud rahvasaadikud! Lugupeetud Riigikogu!
Algaval sõjakümnendil tuleb katsumustega rinda pista niisiis sellisel Ungaril, kes on NATO ja Euroopa Liidu liige. See asjaolu sobib küll lähtekohaks, ent mitte lahenduseks. Lahenduseks saab olla ikkagi riigipõhine ja tulemuslik majanduspoliitika.
Seepärast tuleb mul nüüd rääkida majandusest ka üksikasjalikumalt. Aastate 2010 ja 2020 vahele jääv kümme aastat oli suure edasitungi kümnend. Töökohtade arvu suurendamiselt olime 27-liikmelises Euroopa Liidus teisel kohal, investeeringute suurendamiselt teisel kohal, miinimumpalga tõstmiselt kolmandal kohal, maksude langetamiselt esikohal, leibkondade rahaliste säästude kasvult aga kolmandal kohal. Pole paha. Pealekauba õnnestus meil oma arengus mööda minna ka Kreekast ja Portugalist, kuigi mõlemad olid Euroopa Liitu astunud meist palju varem – siis, kui meie riik oli veel okupeeritud ja kommunistlik lipp lehvis siin veel täie hooga. Ehkki ka eelnev aastakümme polnud kerge: algas mäletatavasti lääne suure rahandusliku kokkuvarisemisega, seejärel tuli rändekriis, siis omakorda koroonaviiruse-taud koos kõigi oma järelmitega.
Lugupeetud rahvasaadikud!
Oleme näinud nii mõndagi, kuid seda veel mitte, et maailmamajandus lendab lühikese aja jooksul uppi lausa kaks korda. Esmalt ülemaailmse taudi mõjul tekkinud globaalse majanduskriisi kujul; 2020. aastast alates on kadunud 114 miljonit töökohta, investeeringud kahanesid ülemaailmses ulatuses 42 protsendi võrra, kaubandus viie protsendi võrra. Massiliselt suleti vabrikuid, ning kahanes tootmismaht. Taudi taandudes aga vabrikuid enam iseenesest ei taaskäivitatud, selle asemel algas riikide vahel äge võistlus uute tootmiskeskuste, tehaste ja vabrikute loomise nimel.
Osakem hinnata seda, et Ungari on heidelnud ses võistluses viimase kahe aasta jooksul hästi ning jõudnud võitjate sekka: me mullune investeeringute maht oli kõigi aegade suurim. Ungarisse tehti investeeringuid 1886 miljardi forindi ulatuses, ja löödi ka roheinvesteeringute senine rekord. Need investeeringud lasevad nüüd loota, et tuleme endaga kenasti toime ka Euroopa majanduskriisi ajal, ja et Ungari majandust ootab languse asemel hoopis tõus.
2022. aasta algul tabas maailma majandust järjekordne šokk: tuli Vene–Ukraina sõda. Ida ja lääne vahelised kaubateed tuleb suunata mujale, tarneallikaile tuleb leida asendaja, paljusid maailma riike ähvardab toidupuudus ja näljahäda. Selles olukorras kasvab mitme me varasema strateegilise otsuse väärtus veelgi. Belgradi–Budapesti raudteeliinil on – Kreekasse saabuva meretranspordiliini jätkuna – hea võimalus muutuda Ukraina kaudu minevate, purustatud liinide asendajaks. Koostöös Balkanimaadega valminud lõunapoolne gaasijuhe suudab asendada Ukraina kaudu minevaid gaasijuhtmeid. Peatselt algaval energiagavarustatuse-kriisi ajastul saavad end kindlalt tunda sellised riigid, kes suudavad oma energiavajaduse rahuldada ise. Uute reaktorite ehitus Paksi tuumajaamas ja päikeseenergia-alased investeeringud kujunevad meile seetõttu ülioluliseks ka riikliku julgeoleku seisukohalt.
Lugupeetud riigikogu!
Kolmveerand me toodetest müüakse maha Euroopas, kuid suurimad ja nüüdisaegseimad investeeringud jõuavad meile juba Kaug-Idast. Seisame mõlemal jalal, ja see muudab me majanduse kriisikindlaks. Olime ettenägelikud ning valmis autotööstuse revolutsiooniliseks uuenemiseks, tegime palju selle nimel, et meie kodumaa saaks uue põlvkonna autotööstuses Euroopa esinumbriks.
Maailma suurima tootmismahuga akutootmisüksusi ehitatakse parajasti Ungarisse, ekspordiedetabelis oleme maailmas peagi kolmandal kohal. Praeguse sõja osapooled kuuluvad maailma tähtsamate viljaekspordiriikide hulka. Ungari põllumajanduslike ja toiduainetööstuslike arenduste tulemusel suudame toota tänapäeval toitu kaks korda rohkem kui meile vaja, seetõttu ei ähvarda Ungarit toidupuudus. Kuid kindluse mõttes jätame vilja väljaveo puhul alles riigi ostueesõiguse.
Kogu Euroopas kappaval inflatsioonil võetakse hoog maha ja ta taltsutatakse – meie plaani järgi – kõigepealt just Ungaris.
Eelseisval kümnendil saavad peamisteks argumentideks investeeringute nimel peetavas võidujooksus madalad maksud, füüsiline julgeolek, arenenud maantee- ja raudteevõrk, aga ka poliitiline stabiilsus. Nende osas on me seis hea, seepärast saame oma majandusstrateegia rajada edaspidigi kõrgele investeeringute tasemele.
Kokkuvõtteks saan öelda, et praegu moodustatava valitsuse kindel tahtmine on säilitada me tähtsamad saavutused ka Euroopas puhkeva majanduskriisi ajal ja pürgida edasi me tähtsate sihtide poole. Lubame ja luban koguni nüüdsetes rasketes oludes, et Ungari liigub edasi, mitte aga tagasi. Lubame kaitsta täielikku tööhõivet. Lubame kaitsta peretoetusi. Lubame kaitsta pensionide väärtust. Ja luban, et kaitseme ka kommunaalkulude vähendamist. Teisisõnu: igaühel on tööd, pensionil on väärtust, peredel on kindlustunne ning lastel on tulevik. Kogu Euroopas kappaval inflatsioonil võetakse hoog maha ja ta taltsutatakse – meie plaani järgi – kõigepealt just Ungaris.
Teile on küllap teada, et ma ei poolda riigi otsest sekkumist majandusse, ent sedapuhku tuleb riigipangal ja valitsusel sekkuda. Tegutseme siis kooskõlastatult, rakendades ettevaatlikke, kuid otsustavaid hinnamääramismeetmeid. Esimesi tulemusi on näha juba septembris, aasta lõpuks loome aga talutava toimetuleku tagava majanduskeskkonna – senikauaks, kui Brüssel kord naaseb kaine majanduspoliitika rajale.
Lugupeetud rahvasaadikud!
Sellega vastavuses kujundasin ümber ka valitsussüsteemi. Eelmise valitsuse liikmeile avaldan tänu tehtud töö eest. Nad said oivaliselt hakkama, saame nende saavutatu üle uhked olla; olen seda ka ise. Praegu aga seisab meil ees hoopis teistsugune aastakümme. Seepärast tuli meil valitsusaparaat osadeks lahti võtta ja siis uute ülesannete loogika järgi uuesti kokku panna. Tänan, et andsite selleks vajaliku heakskiidu.
Lugupeetud riigikogu! Daamid ja härrad! Väga austatud härra esimees!
Ungarlased on läbi aastasadade harjunud oma isamaa eest ilusti surema. Imetleme neid selle eest. Kuid nüüd tahame käituda ümberpöördult: tõestada, et isamaa eest saab ka elada. Elada arvukamalt, paremini ja ilusamini – nii, nagu proua president oma ametisseastumiskõnes soovitas. Selleks läheb tarvis riiki, mis on uhke oma väärtuste üle. On uhke maailma raskeima keele üle, oma kordumatu ja ainulaadse rahvakunsti üle, oma maailmatasemel kõrgkultuuri üle, tipptasemel teaduse üle ja maailmarabavate spordisaavutuste üle.
Peagi moodustatav valitsus asubki tööle sellise Ungari eest. Ungari kaitseb järgmistel aastatel perekondi ning on uhke oma laste üle. Usume tööausse ning teame, et me rahvuslikus iseloomus on oma koht nii sõltumatul üksikisikul kui ühtehoidval kogukonnal. Olen kogenud ka ise, et suudame olla üheaegselt individualistid ja kollektivistid, sest teame, et igal asjal on oma aeg ja koht. On piiramatul vabadusel ning lennukusel, on aga ka hierarhilisel distsipliinil, teenistusel.
See ongi see eluvaist, lausa kunstilisele tasemele tõstetud ellu- ja püsimajäämisoskus, mis tagab, et meil on Kesk-Doonau madalikul lisaks minevikule ja olevikule ka tulevik. See, looduselt ja jumalalt endalt saadud geograafiline piirkond sai loodud selleks, et ta oleks parim paik maailmas. Meie asi ongi aga koostöös teiste siinsete rahvaste ja riikidega ta just selliseks muuta.
See on slovakkide, ukrainlaste, rumeenlaste, serblaste, horvaatide, sloveenide ja ungarlaste kõigi ühine huvi. Seepärast ei lase me end provotseerida edaspidigi, ei allu lõhestamispüüetele, ning kinnitan me naabritele, et nad saavad meile kindlad olla, ungarlased on neile sõbrad. Usume vankumatult Kesk-Doonau madaliku rahvaste ühisesse tulevikku. See siht on meile saavutatav, ja saavutamegi. Ja kui ka mitte me ise, siis praegused noored kord igal juhul.
Nüüdisaegsete noorte põlvkond on me suurim väärtus ja ressurss. Me ei märka seda küll päris alati, küllap sellepärast, et selle põlvkonna nimel esinejad pole just kõige helgemad pead. Aga kui Ungaris ringi vaadata, siis igal pool on näha oma isamaad armastavaid, maailmaasju jagavaid, keeli oskavaid, uusimaidki tehnikaseadmeid mängleva kergusega kasutavaid noori. Seepärast ootabki Ungarit hiilgav tulevik. Ehk nagu ütleb põhiseadus: nemad teevad Ungari taas suureks.
Lugupeetud riigikogu!
Lõpetuseks sooviksin rääkida sellest, kui tähtis asi on, et iga rahvas teaks oma kohta maailmas. Me ei tohi ennast ei üle- ega alahinnata. Ungari pälvib nüüdisajal lääne üldsuse tavatult suurt tähelepanu mitte oma rahvastiku, sõjaväe või majandustugevuse tõttu. Selle tähelepanu põhjuseks on, et Ungarist on Poola kõrval saanud läänemaailma viimane kristlik, konservatiivne kants.
Ungarile selline asi ei istu. Meid ei kamandata! Meie reliikvia on vabadus!
Meie mõtted maailma ja tuleviku kohta on teistsugused kui liberaalsel, globalistlikul peavoolul, ja ehitame ka oma riiki teisiti kui nemad enda oma. Me ju mahuks vabalt olema kõrvuti. Lõppude lõpuks usume ju konkurentsi edasiviivasse jõusse. Kuid Brüssel pürgib tänapäeval ainuotsustajaks. Õigemini: ainutõe-valdamise ning ühetaolistamis-pürgimuste sümboliks on tänapäeval Brüssel. Poliitika, riigijuhtimine, koguni Euroopa ise on – nende arvates – mõeldav ja tehtav vaid ühel viisil. "Ühte jalga kes ei sammu, õhtuks juurdluse saand ammu.."
Ungarile selline asi ei istu. Meid ei kamandata! Meie reliikvia on vabadus! Aga, austatud daamid ja härrad, lugupeetud rahvasaadikud, näeme sedagi, et oleme kõige selle käigus saanud endale tohutult sõpru. Üha enam inimesi leiab, et Ungari on rahusaar, aruka korra ja julgeoleku kants, vabaduse üks viimaseid varjupaiku.
Me ei hoia vaka all, et tahame anda lootust teistelegi. Lootust, et kristlik elukäsitus, isamaa-armastus, rahvuslik uhkus ehk siis rahvuslik poliitika pole möödanik, vaid on tulevik. Kolmekümne aasta eest arvasime, et meie tulevik on Euroopa, täna arvame, et meie olemegi Euroopa tulevik. Teame, kui vastutusrikas me roll on.
Jumal kaitsku Ungarit! Issand Jumal me kõigi kohal, Ungari ennekõike! Edasi, Ungari, edasi, ungarlased!
Ungari keelest tõlkinud Tõnu Kalvet