Läänest peale tungiv uus totalitaarne ideoloogia on peidetud heasoovlikkuse, armastuse, tolerantsuse, sallivuse ja empaatia taha. Me oleme harjunud, et igasugune totalitarism tuleb Idast ning meil pole kombeks kahelda selles, mis on pärit Läänest, kirjutab ajakirjanik ja rahvuslane Jüri Kukk.
Üha enam inimesi küsib: mis siin maailmas ometi toimub? Homoseksuaalid ehk inimesed, kes ihaldavad omasoolisi, on järsku ülimuslikeks räägitud-tehtud, traditsioonilist perekonda – mees-naine-lapsed – tambitakse maadligi; võõraid, nii abivajajaid kui muidusööjaid lausa sunnitakse vastu võtma ja neid armastama; igast nurgatagusest ronivad välja vähemused, kes nõuavad endale laialdasi õigusi – kas maailm on hulluks läinud? Nii küsivad üha rohkemad terve mõistusega inimesed.
Selle hulluse on põhjustanud uus totalitaristlik ideoloogia, mida on tavainimesel raske märgata, sest see on peidetud heasoovlikkuse, armastuse, tolerantsuse, sallivuse ja empaatia taha. Me oleme harjunud, et igasugune totalitarism tuleb Idast, kuid uue ohu algallikas peitub paraku demokraatia kantsiks peetavas Läänes, sealt tulevas aga ei peeta tänases Eestis enam kombekaks kahelda. Kõik põrguteed on sillutatud heade kavatsustega ja paraku seegi, tõeliselt põrgulik ideoloogia, mille kõrval kahvatuvad Nõukogude Liidus või Hiina Rahvavabariigis läbi viidud ideoloogilised revolutsioonid.
Seda uut totalitarismi nimetatakse võitluseks diskrimineerimisega ja selle on hästi lahti seletanud Varro Vooglaid oma artiklis "Võrdsuse loosungi all ideoloogilise diktatuuri poole". Ehk siis ei tohi riigivõim kedagi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu – see norm peab tagama kõigi inimeste võrdsust seaduse ees ehk seda, et avalik võim kohtleks inimesi võrdselt.
2004. aastal Euroopa Liiduga liitumisel jõustunud soolise võrdõiguslikkuse seaduses ning 2008. aastal selle laiendusena vastu võetud võrdse kohtlemise seaduses asuti sama põhimõtet juurutama ka horisontaalsetes suhetes, mille kohaselt on inimesed kohustatud ka omavahelistes suhetes käsitlema teineteist samaväärsena ning kohtlema teineteist ühetaoliselt, sõltumata isiklikest maailmavaatelistest tõekspidamistest ja neist lähtuvatest eristustest.
Võrdse kohtlemise seaduse vastuvõtmine oli ideoloogilises plaanis murranguline samm – riik võttis endale õiguse otsustada inimeste eest, milliseid eristusi nad võivad suhetes teiste inimestega teha, milliseid mitte. Lihtsamalt öeldes – võim otsustab, kuidas sa teise inimesega käituda tohid, mida talle öelda võid ja isegi seda, kuidas sa talle otsa vaadata võid, sest näiteks neegrile demonstratiivselt selga keerates võid karistatud saada.
Pealtnäha tundub see mõnele ehk õiglane, kui vastik käitumine seadusega keelatakse, kuid see, et riik hakkab reguleerima seda, mida me üksteisele öelda võime, on tegelikkuses juba tohutu samm totalitarismi suunas. Maailmas on 7 miljardit inimest ja umbes sama palju erinevaid arusaamu, mõtteid, seisukohti ja arvamusi. Kui panna sunniga kõiki poliitkorrektselt ühtemoodi mõtlema või vähemalt oma tegelikke mõtteid varjama, on tulemuseks robotid inimkestas. Keegi seda ehk soovibki – selliseid inimesi oleks ju lihtne suunata! Seejuures tekivad aga inimesed, kes määravad oma suva järgi, mida võib suust välja puistata ja mida mitte. Nemad määravad ka karistusi, mis saavad olema karmid, kui sa erined üldisest massist.
See annab tohutud võimalused manipulaatoritele, kes oskavad ennast ohvri rolli panna, oma tahtmised läbi suruda ja enda jaoks ebameeldivad inimesed elimineerida. See tekitab ka tohutu pealekaebamiste laine, sest iga inimene võib hakata igas asjas nägema enda diskrimineerimist ja nõuda väidetava ahistaja karmi karistamist. Kui inimesed ei tohi oma tegelikke mõtteid välja öelda ja emotsioone näidata, tekitab see tohutud sisemised pingeid, varjatud tunnete endas hoidmise, mis viib negatiivsuse kuhjumiseni ning lõppkokkuvõttes mõjub laastavalt nii vaimsele kui füüsilisele tervisele – just allasurutud tunded on enamiku haiguste aluseks. Muide, Rootsi puhul on täheldatud sedagi, et üksikisiku õiguste meeletu vohamine viib üksildaste inimeste hulga tohutu suurenemiseni – oma õigusi pidevalt rõhutav inimene ei leia enesekesksuse tõttu teiste seas enam ei lugupidamist ega armastust.
Küsimus tekib ka selles osas, kes hakkab väidetavaid diskrimineerimisi menetlema ja niinimetatud süüdlasi karistama? Kindlasti värvatakse selleks tohutu ametnikearmee, kes hakkab kaebusi läbi uurima, suur rõhk pannakse pealekaebajatele ja rahvavaenlaste otsijatele. Vasakäärmuslased, sealhulgas ka meie sotsid, näevad ennast nendena, kes määravad ära, kuidas inimesed üksteisega käituma peavad, ja sellest sünnib uus marksistlik-leninlik eksperiment. Olete tähele pannud, kuidas sotsid esitavad ilusaid ideesid, mille aluseks on sallivus ja armastus, kuid millega kaasneb alati klausel selle kohta, kuidas karistada neid, kes armastada ei taha – tolerantsuse juurest jõutakse kiiresti inkvisitsiooni ja hukkamisteni, nagu bolševikele kohane. Muide, võrdsus peaks hõlmama ka maailmavaateliste erinevuste kõrvalejätmist, aga seda meeletult EKRE-t vihkavad sotsid arvestada ei soovi.
Kellel on veidigi terve mõistus säilinud, see saab aru, et täielikku võrdsust ei saa kunagi tekkida, sest inimesed on erinevad, vältida tuleb vaid põhjendamatut ebavõrdsust. Just võrdõiguslikkuse mõistusevastane pealesurumine on viinud selleni, et igaüks aina neid õigusi nõuabki, see aga viib paratamatult huvide konfliktini, sest ühised huvid saavad olla vaid globaalsed huvid, näiteks keskkonnahoid, olmetasandil on erinevad arusaamad paratamatud.
Humaansuse nimel on tehtud palju uskumatuid kuritegusid. Kui võtta ette kommunismiehitaja moraalikoodeks, ei leia sealtki sisuliselt midagi, mis oleks vale — inimeste võrdsus on unistajatele alati inspireeriv olnud. Kui aga head ja inimlikku ideed ellu viima hakatakse, tuleb üha enam välja selle ebarealistlikkus ning revolutsionäärid asuvad oma ideid jõuga peale suruma. Sellevõrra kasvab ka vastumeelsus sunnile, mille järel leiavad idee autorid, et vastased tuleb ilusate ideede elluviimise nimel elimineerida, siis aga selgub, et neid tõrkujaid on liiga palju ja asi kasvab üle massirepressioonideks ning hiljem massihävitamiseks. Sinna on otsaga jõudnud nii maoism, marksism-leninism kui ka teised äärmusideed.
Ilmselt läheb sama teed ka täielik ja täiuslik võrdõiguslikkus, kui seda juba jõuga peale sundima on asutud. Väga ketserlik on seda välja öelda, aga ainus takistus Läänes levivatele lollustele ja sealtkaudu pääsetee on enesekeskne, agressiivne ja sallimatu islam, kes sellist utoopiat omaks kindlasti ei võta, selle jõu sekkumine aga tähendaks kindlasti Lääne ühiskonna täielikku hävimist või vajadust ta jõuliselt tagasi tõrjuda. Viimasel juhul kaob ka vajadus võrdõiguslikku utoopiat ajada.